Hingede raamatukogu. Miss Peregrine'i ebatavaliste laste kolmas raamat. Ренсом Риггз

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jäi seisma ning uksed hakkasid avanema.

      „Eks sa saad kohe teada,“ vastasin ma.

      Liftiuksed avanesid ning nagu võluväel avanes meie ees päevavalgusest tulvil maailm, nii ere, et pidime käed kaitseks silme ette panema. Kui me saginat täis kõnniteele astusime, hingasin ma sisse teretulnud sõõmu värsket õhku. Kõikjal olid kostüümides inimesed – liibuvates riietes superkangelased, jalgu lohistavad zombid paksu grimmikihi all, sõjakirveid kandvad animeplikad, silmade ümber mustad rõngad nagu pesukarudel. Nad kogunesid veidratesse gruppidesse ning valgusid liiklusele suletud tänavale, suundudes ööliblikate kombel suure halli hoone poole, mille peal loosung kuulutas „Koomiksifestival täna!“

      Emma pöördus tagasi lifti poole. „Mis siin lahti on?“

      Addison piidles üle prillide roheliste juustega Jokkerit, kes oma grimmile viimast lihvi andis. „Riietuse järgi otsustades tundub, et peetakse mingit usupüha.“

      „Umbes nii jah,“ ütlesin ma Emmat tagasi kõnniteele talutades, „aga ärge kartke, need on kõigest kostümeeritud tavalised ja meie näeme nende jaoks ka sellised välja. Me peame ainult tondi pärast muret tundma.“ Hingetut ma igaks juhuks ei maininud lootuses, et olime ta lifti haihtudes segadusse ajanud. „Peaksime otsima peidukoha, kuni ta läinud on ja siis tagasi metroosse hiilima …“

      „Seda pole vaja,“ ütles Addison ning sörkis ninaga tõmmates rahvast täis tänavale.

      „Hei!“ hüüdis Emma talle järele. „Kuhu sa lähed?“

      Kuid Addison tuli juba tagasi.

      „Hurraa, meil on õnne!“ ütles ta oma jässakat saba liputades. „Mu nina ütleb mulle, et meie sõbrad toodi mööda seda eskalaatorit metroost välja. Tulime siiski õiget teed pidi!“

      „Olgu linnud tänatud!“ ütles Emma.

      „Arvad, et suudad nende jälje üles võtta?“ küsisin ma.

      „Kas ma a r v a n? Mind ei kutsuta ilmaasjata Hämmastavaks Addisoniks! Pole olemas aroomi, hõngu, ebatavalise parfüümi, mida minu nina saja meetri pealt ei suudaks …“

      Addisoni oli lihtne tema enda vägevuse teemaga õigelt teelt kõrvale juhtida isegi siis, kui käsil olid pakilisemad asjad ning tema uhkel kõmiseval häälel oli kalduvus kaugele kosta.

      „Olgu, saime aru,“ ütlesin ma, kuid Addison jätkas, visalt jälge ajades.

      „… ma leian hingetute kuhjast ebatavalise, linnumajast ymbryni …“

      Me jooksime talle kostümeeritud rahvamassi järele, karkudel kääbuse jalge vahelt, ümber zombiprintsesside grupi ning oleksime peaaegu pikali jooksnud Pikachu ja Edward Käärkäe, kes tänaval valssi tantsisid. Muidugi toodi meie sõbrad siitkaudu, mõtlesin ma. See oli täiuslik maskeering mitte ainult meile, kes kogu selles segaduses lausa normaalsed tundusime, vaid ka ebatavalisi lapsi röövivatele tontidele. Isegi, kui keegi neist oleks julgenud appi hüüda, siis kes oleks neid nii tõsiselt võtnud, et sekkuda? Kõikjal meie ümber olid mingeid koomiksitegelasi kujutavad inimesed, kes improviseerisid võitlust, urisesid koletislikes kostüümides, oigasid nagu zombid. Mingid imelikud lapsed, kes karjuvad, et neid röövivad inimesed, kes tahavad nende hinge varastada – see ei paneks kedagi isegi kulmu kergitama.

      Addison kõndis maapinda nuusutades ringiratast ning istus siis nõutult maha. Ettevaatlikult – isegi sellises rahvahulgas oleks rääkiv koer šokeeriv – kummardusin ma tema juurde ning küsisin, mis viga.

      „Ei, lihtsalt … ee,“ kogeles ta, „tundub, et ma …“

      „Kaotasid jälje?“ küsis Emma. „Ma arvasin, et su nina on eksimatu.“

      „Kõigest korraks. Aga ma ei mõista, kuidas … Jälg viib üsna selgelt sellesse punkti ja kaob siis.“

      „Seo oma kingapaelad kinni,“ ütles Emma äkitselt. „Kohe.“

      Ma heitsin pilgu kingadele. „Aga need pole …“

      Ta haaras mu randmest ning rebis mu alla. „Seo. Paelad. Kinni,“ kordas ta ning maigutas siis: „Tont!“

      Me põlvitasime hõreda rahvamassi keskel. Siis kuulsime äkitselt raadiosaatja sahinat ning kähisevat häält: „Kood ١٤١! Kõik meeskonnaliikmed viivitamatult Aakrisse!“

      Tont oli lähedal. Me kuulsime, kuidas ta rämedahäälse kummalise aktsendiga vastas: „Siin M. Ma otsin põgenikke. Palun luba tegevust jätkata. Kõik.“

      Vahetasin Emmaga pingelise pilgu.

      „Tagasi lükatud, M. Koristajad traalivad hiljem ala läbi. Kõik.“

      „Tundub, et poisil on koristajate üle mingi võim. Traalimine võib kasutu olla.“

      Koristajad. Tõenäoliselt rääkis ta tontidest. Ja täiesti kindlasti rääkis ta minust.

      „Tagasi lükatud!“ ütles krabisev hääl. „Tule viivitamatult tagasi või veedad öö augus, kõik!“

      Tont pomises raadiotelefoni vastuseks: „Arusaadav,“ ning kõmpis minema.

      „Me peame talle järele minema,“ ütles Emma. „Ta võib meid teisteni juhatada!“

      „Ja otse lõvikoopasse,“ vastas Addison. „Kuid sinna ei saa suurt midagi parata.“

      Ma olin kui puuga pähe saanud: „Nad teavad, kes ma olen,“ ütlesin ma vaikselt. „Küllap nad nägid, mida ma tegin.“

      „Täpselt nii,“ kostis Emma. „Ja see ajas nad verest välja!“

      Ma ajasin end sirgu, et näha tonti lahkumas. Ta marssis otse läbi rahvasumma, hüppas üle liikluspiirde ning sörkis pargitud politseiauto poole. Me järgnesime talle piirdeni. Ma vaatasin ringi, et röövija järgmist käiku ette aimata. Meie taga oli rahvamass ning meie ees, piirdest edasi, otsisid autod parkimiskohta. „Äkki tulid meie sõbrad siiamaani jalgsi,“ ütlesin ma, „ja siin pandi nad auto peale.“

      Addison tõusis tagajalgadele, et üle piirde vaadata ja ta nägu lõi särama. „Just! Nimelt! Tark poiss!“

      „Miks sa nii rõõmus oled?“ küsis Emma. „Kui nad autoga ära viidi, võivad nad nüüdseks juba ükskõik kus olla.“

      „Siis me läheme neile sinna ükskõik kuhu järele,“ vastas Addison ägedalt. „Kuigi ma ei usu, et nad väga kaugele jõudsid. Mu vanal omanikul on siin ligiduses linnamaja ja ma tunnen seda linnaosa hästi. Läheduses pole suuremaid sadamaid ega muid teadaolevaid väljapääsuteid Londonist, aga on paar silmuse sissepääsu. On väga tõenäoline, et nad viidi ühte nendest. Tõstke mind nüüd üles!“

      Ma täitsin ta soovi ning minu abiga ronis ta üle piirde ja hakkas seal nuuskima. Sekunditega leidis ta taas meie sõprade lõhnajälje. „Sinnapoole!“ ütles ta tondi poole osutades, kes oli politseiautosse istunud ning nüüd mööda tänavat minema kihutas.

      „Tundub, et meil tuleb pikk jalutuskäik,“ ütlesin Emmale. „Arvad, et pead vastu?“

      „Jah,“ vastas ta, „kui me paari tunniga teise silmuse leiame. Muidu hakkavad mu juuksed halliks minema ja silmanurkadesse tulevad kanavarbad.“ Ta naeratas nagu see oleks asi, millega СКАЧАТЬ