Hingede raamatukogu. Miss Peregrine'i ebatavaliste laste kolmas raamat. Ренсом Риггз

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veel paraneva Emmaga on niigi raske paari tondi eest ära joosta, kokkuvolditav mees süles oleks see täiesti võimatu.

      „Me peame ta maha jätma,“ ütlesin ma. „Ta leitakse ning viiakse arsti juurde. See on tema parim võimalus – ning meie oma.“

      Üllataval kombel oli Emma sellega nõus. „Ma arvan, et ta tahaks seda.“ Ta läks nobedalt Sergei juurde. „Anna andeks, kuid me ei saa sind kaasa võtta. Aga ma olen kindel, et me kohtume veel.“

      „Järgmises maailmas,“ kraaksus Sergei silmi veidi avades. „Abatonis.“

      Nende salapäraste sõnade saatel ning tüdruku kriisked kõrvus kaikumas, jäi rong seisma ning uksed avanesid.

      Me polnud nutikad. Me polnud nõtked. Hetkel, kui rongiuksed avanesid, jooksime lihtsalt nii kiiresti, kui jalad võtsid.

      Tont hüppas meie vagunisse siis, kui me olime juba kriiskavast tüdrukust ja minestanud poisist mööda platvormile sööstnud, kus pidime trügima läbi inimsumma, kes nagu kudev kalaparv rongile valgus. See peatus oli erinevalt kõigist teistest puupüsti täis.

      „Sinna!“ hüüdsin ma Emmat kauguses kumava VÄLJAPÄÄSU sildi poole tirides. Ma lootsin, et Addison on kuskil me jalge ligidal, kuid me ümber oli nii palju inimesi, et nägin vaevu põrandat. Õnneks oli Emma jõud taastumas – adrenaliinilaeng lõi välja – sest ilmselt ma poleks kauem suutnud teda toetada ja samas läbi inimsumma trügida.

      Umbes kuus meetrit ja viiskümmend inimest eraldas meid vagunist, kui tont sealt välja sööstis, inimesi eemale tõukas ning karjus: „Mina olen korrakaitsja!“ ja „Tee pealt eest!“ ja „Peatage need lapsed!“. Jaama kõmisevas kajas teda kas ei kuuldud või ei pööratud talle tähelepanu. Ma vaatasin tagasi ja nägin teda meile järele jõudmas, kui Emma hakkas vastutulevatele inimestele jalga ette panema, sirutades kord parema, kord vasaku jala kõrvale. Inimesed karjusid ja kukkusid me selja taga üksteisele otsa ning kui ma tagasi vaatasin, nägin, kuidas tont rabeledes üle inimeste ronis, saades vastutasuks hoope vihmavarjude ning kohvritega. Siis jäi ta õhetava ning nördinuna seisma, et kabuurist relva haarata. Vahemaa meie ning inimeste vahel oli nüüd juba liiga pikaks veninud, ning kuigi ma olin kindel, et ta on rahvasumma sekka tulistamiseks piisavalt südametu, polnud ta selleks piisavalt rumal. Tulistamisele järgnev paanika teeks meie tabamise veel raskemaks.

      Kui ma kolmandat korda tagasi vaatasin, oli ta juba nii kaugel rahvasumma sees, et ma vaevu nägin teda. Äkki teda nii väga ei huvitanudki meie kätte saamine. Me polnud lõppude lõpuks eriti suur oht ega ka mitte meeletut tasu väärt. Äkki oli koeral õigus – võrreldes ymbryniga polnud me vaeva väärt.

      Poolel teel väljapääsudeni oli rahvasumm nii palju hõredam, et saime vabalt joosta. Olime vaevalt mõne sammu teinud, kui Emma mind varrukast haarates peatas. „Addison!“ hüüdis ta järsult ringi vaadates. „Kus Addison on?“

      Hetk hiljem lippas Addison kõige tihedamast rahvasummast välja, pikk valge riidetükk needitud kaelarihma küljes tema järel lohisemas. „Te ootasite mind!“ ütles ta. „Ma jäin ühe daami sukkadesse kinni …“

      Pead pöördusid tema hääle peale.

      „Tulge, me ei saa enam peatuda!“ ütlesin ma.

      Emma katkus suka Addisoni kaelarihma küljest lahti ning me jooksime edasi. Meie ees olid eskalaator ja lift. Eskalaator töötas, kuid seal oli palju rahvast, seega juhtisin kaaslased lifti poole. Me jooksime mööda pealaest jalatallani siniseks värvitud naisest, ning ma pidin pead pöörama ja teda jõllitama, samas, kui jalad mind edasi kandsid. Ta juuksed olid siniseks värvitud, ta nägu oli siniseks meigitud ning ta kandis liibuvat kombinesooni – samuti sinist.

      Ta oli just silmapiirilt kadunud, kui nägin kedagi veel veidramat – meest, kelle pea oli püstloodis kaheks osaks jaotatud, üks pool kiilakas ja söestunud, teine rikkumatu, juuksed geeliga elegantsesse lainesse seatud. Kui Emma teda ka näinud oli, ei pööranud ta end, et meest vaadata. Võib-olla oli ta nii harjunud kohtama päris ebatavalisi, et ebatavalise välimusega tavainimesed jäid talle märkamatuks. Aga mis siis, kui nad pole tavalised? mõtlesin ma. Mis siis, kui nad on ebatavalised ja me oleme tänapäeva asemel mingisse uude silmusesse sattunud? Mis siis, kui …

      Siis nägin ma, kuidas kaks helendava mõõgaga poissi müügiautomaatide juures võitlesid, iga mõõgahoop kajas heleda plastikulaksuga ning tõi mu tagasi reaalsusesse. Need kummalise välimusega inimesed polnud ebatavalised. Nad olid nohikud. Me olime vägagi tänapäevas.

      Kuue meetri kaugusel avanesid liftiuksed. Me lisasime kiirust, viskusime hooga lifti ja põrkasime käed ees vastu tagaseina, samal ajal kui Addison komistades sisse veeres. Pöörasin ringi just õigel hetkel, et näha läbi sulguvate liftiuste kahte asja – kuidas tont rahvasummast välja sai ning kiiresti meie poole jooksis, ning kuidas taamal, kus rong jälle sõitma oli hakanud, hüppas hingetu viimaselt vagunilt jaama lakke, kiikudes keelte abil valgusti otsas nagu ämblik, mustad silmad mind põletava pilguga jälgimas.

      Ning siis uksed sulgusid ja me tõusime sujuvalt ülespoole ning keegi ütles: „Kus tuli lahti on, sõbrake?“

      Keskealine mees seisis kostümeeritult ning irvitades lifti tagumises nurgas. Tema särk oli rebenenud, nägu maalitud haavadest jooneline ning ühe käe otsa oli kinnitatud vereplekkidega mootorsaag nagu kapten Hooki konks.

      Emma märkas teda ning astus kiire sammu tagasi. „Kes sa oled?“

      Ta tundus olevat veidi solvunud. „No kuulge.“

      „Kui sa päriselt teada tahad, kus tuli lahti on, siis ära vasta.“ Emma käed hakkasid tõusma, kuid ma peatasin ta.

      „Ta pole mitte keegi,“ ütlesin ma.

      „Ja mina veel arvasin, et tegin sel aastal ilmselget äratuntava valiku,“ pomises mees. Ta kergitas kulmu ning tõstis oma mootorsaagi veidi ülespoole. „Ma olen Ash. Teate ju küll … „Pimeduse armeest“?“

      „Pole sellest kunagi kuulnud,“ ütles Emma. „Kes su ymbryne on?“

      „Mis asi?“

      „Ta mängib lihtsalt mingit tegelast,“ üritasin ma seletada, kuid Emma ei kuulanud.

      „Pole tähtis, kes sa oled,“ ütles ta. „Meil võib armeed vaja minna ning valikut meil ei ole. Kus su ülejäänud mehed on?“

      Mees pööritas silmi. „Eriti hea. Te olete jube koomilised. Ilmselgelt on kõik konverentsikeskuses.“

      „Ta on kostümeeritud,“ sosistasin ma Emmale. Seejärel ütlesin mehele: „Ta ei vaata eriti filme.“

      „Kostümeeritud?“ kortsutas Emma kulmu. „Aga ta on täiskasvanud.“

      „Mis siis?“ vastas mees meid pilguga ülalt alla mõõtes. „Ja kes t e i e enda arvates olete? Elavad nohikud? Erakordsete tohlakate liiga?“

      „Ebatavalised lapsed,“ ütles Addison, kelle ego ei lubanud tal enam kauem vaikida. „Ja mina olen seitsmenda kutsika seitsmes kutsikas pikast ja hiilgavast sugupuust …“

      Mees minestas enne, kui Addison lõpetada jõudis ning lõi oma pea vastu põrandat sellise kolksatusega, mis pani mind õlgu väristama..

      „Ära t e e nii,“ ütles Emma, kuid ei suutnud naeratust tagasi hoida.

      „Paras talle,“ ütles Addison. „On alles ülbe inimene. Pange СКАЧАТЬ