Hingede raamatukogu. Miss Peregrine'i ebatavaliste laste kolmas raamat. Ренсом Риггз

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli Claire’iga maha jäänud, sest too oli reisimiseks liiga haige. Caul väitis meile, et ta oli loomaaeda rünnanud ja tüdrukud kinni võtnud, kuid samas väitis ta ka, et Addison on surnud, seega ei saanud teda usaldada.

      „Aa,“ lausus Addison süngelt noogutades. „Kahjuks on uudised halvad. Osa minust lootis, et te ei küsi seda.“

      Emma nägu muutus kaameks. „Räägi meile.“

      „Muidugi,“ vastas Addison. „Veidi pärast seda, kui lahkusite, ründas meid grupp tonte. Me viskasime neile maailmalõpumune, siis jooksime laiali ja pugesime peitu. See sassis juustega suurem tüdruk…“

      „Fiona,“ ütlesin ma südame pekseldes.

      „Ta kasutas oma võimet meie peitmiseks – puude otsa ja noorte põõsaste alla. Olime nii hästi maskeerunud, et tontidel oleks meie leidmiseks mitu päeva kulunud, aga nad lasid gaasi ja suitsetasid meid nii välja.“

      „Gaasi,“ hüüatas Emma. „Need tõprad vandusid, et ei tee seda enam kunagi.“

      „Tuleb välja, et nad valetasid,“ vastas Addison.

      Ma olin kord miss Peregrine’i albumis sellisest rünnakust pilti näinud – õhukanistritega kummituslikes maskides tondid muretult seismas, kui nad mürkgaasi õhku paiskasid. Kuigi see kraam polnud tappev, põletas see kopse ja kurku, põhjustas kohutavat valu ning kuulu järgi jättis ymbrynid oma linnukujusse lõksu.

      „Kui nad olid meid kinni võtnud,“ jätkas Addison, „kuulati meid üle, et teada saada miss Wreni asukoht. Nad pöörasid kaartide, päevikute ja ma ei tea mille leidmiseks tema torni pahupidi ning kui vaene Deirdre neid peatada üritas, siis teda tulistati.“

      Mu silme ees sähvatas emukirjaku pikk, kohmakas, hõredate hammastega armas nägu, ning mul hakkas kõhus keerama. Milline inimene suudaks küll sellist olevust tappa?

      „Issand, see on kohutav,“ ütlesin ma.

      „Kohutav,“ nõustus Emma hoolimatu tooniga. „Ja tüdrukud?“

      „Väiksema võtsid tondid kinni,“ ütles Addison. „Aga teine … noh, paari sõduriga läks kähmluseks, nad olid järsaku ääre peal ning ta kukkus.“

      Ma pilgutasin silmi. „Mida?“ Hetkeks muutus maailm ähmaseks, kuid selgines siis taas.

      Emma kangestus, kuid tema nägu ei reetnud midagi. „Mis mõttes kukkus? Kui kõrgelt?“

      „See oli päris järsk kukkumine. Vähemalt kolmsada meetrit.“ Addisoni jäme koon langes norgu. „Mul on väga kahju.“

      Ma vajusin raskelt pingile istuma. Emma seisis käsipuust kõvasti kinni hoides edasi. „Ei,“ ütles ta kindlalt. „Ei, see ei saa nii olla. Äkki haaras ta kukkudes millestki kinni. Oksast või kaljunukist …“

      Addison takseeris pilguga nätsudest täpilist põrandat. „See on võimalik.“

      „Või pehmendasid allolevad puud tema kukkumist ning püüdsid ta nagu võrku! Ta muide oskab nendega rääkida.“

      „Jah,“ vastas Addison. „Loota võib ju alati.“

      Püüdsin kujutleda, kuidas terav mänd pärast sellist kukkumist midagi pehmendab. See ei tundunud võimalik. Nägin, et pisike lootuskiir, mida Emma oli hellitanud, kustus, tema jalad hakkasid värisema, ta lasi käsipuust lahti ning prantsatas minu kõrvalistmele.

      Ta vaatas silmad veekalkvel Addisonile otsa. „Tunnen sõbra pärast kaasa.“

      Addison noogutas. „Mina sulle ka.“

      „Neid asju poleks juhtunud, kui miss Peregrine siin oleks,“ sosistas Emma. Seejärel langetas ta vaikselt pea ning hakkas nutma.

      Ma tahtsin käed talle ümber panna, kuid tundus, nagu oleks see isiklikku hetke sisse tikkumine, selle enda omaks kuulutamine, kuigi tegelikult kuulus see vaid talle, seega istusin ma oma käsi silmitsedes edasi ning lasin Emmal kadunud sõpra leinata. Addison pööras kõrvale, vististi austusest, ja ka seetõttu, et rong oli järjekordsesse jaama saabumiseks peatumas.

      Uksed avanesid. Addison pistis pea aknast välja, nuhutas platvormi õhku, urises kellegi peale, kes tahtis meie vagunisse tulla, ning tõmbas siis pea tagasi. Selleks ajaks, kui uksed taas sulgusid, oli Emma pea püsti ajanud ning pisarad kuivatanud.

      Ma pigistasin ta kätt. „On sinuga kõik korras?“ küsisin ma, ise soovides, et oleks osanud midagi paremat öelda.

      „Peab ju olema,“ vastas tema. „Nende pärast, kes veel elus on.“

      Mõnede jaoks võis viis, kuidas ta oma valu kokku pakkis ja kõrvale pani, kalk tunduda, kuid mina tundsin teda piisavalt, et seda mõista. Tal oli Prantsusmaa suurune süda ning neid väheseid õnnelikke, keda ta armastas, armastas ta iga ihurakuga – kuid südame suurus muutis selle ka ohtlikuks. Kui ta annaks oma südamele vaba voli, siis see hävitaks ta. Nii tal tuli seda taltsutada, rahustada ning vaigistada. Saatma need kõige suuremad valud kuhugi saarele, mis nendega siis kiiresti täituks ja kuhu tal ükskord tuleks elama asuda.

      „Räägi edasi,“ ütles ta Addisonile. „Mis Claire’iga juhtus?“

      „Tondid marssisid temaga minema. Panid talle mõlemasse suhu tropid ja viskasid kotti.“

      „Aga oli ta elus?“ küsisin mina.

      „Hammustas veel ka, vähemalt eile lõunal. Siis matsime Deirdre meie väikesesse surnuaeda ning põgenesime kiiresti Londonisse, et miss Wreni ning kõiki teid leida. Üks miss Wreni tuvidest juhatas mu tema peidukohta, ning kuigi mul oli hea meel, et te enne mind sinna olite jõudnud, olid seda kahjuks ka tondid. Nad olid juba piiramisega alustanud ning ma pidin abitult pealt vaatama, kui nad hoonet ründasid ning – edasi teate juba isegi. Ma järgnesin teile, kui teid metroosse viidi. Kui plahvatus toimus, nägin ma võimalust teid aidata ning haarasin sellest kinni.“

      „Aitäh selle eest,“ ütlesin, mõistes, et olime ta võlglased, kuid polnud teda veel tänanud. „Kui sa poleks meid eemale lohistanud …“

      „Jah, noh … pole mõtet oletatavatel ebameeldivustel pikemalt peatuda,“ ütles tema. „Kuid vastutasuks minu vapruse eest mõtlesin, et aitate mul miss Wreni tontide käest päästa. Nii ebatõenäoline, kui see ka tundub. Vaadake, ta on minu jaoks kõik.“

      Ta oli tahtnud miss Wreni tontide käest kätte saada, mitte meid, kuid meie päästmine oli teostatavam – olime rongist kaugemal ning Addison tegi kiire otsuse ning päästis selle, keda sai.

      „Muidugi aitame,“ ütlesin ma. „Kas me siis praegu ei aita?“

      „Jah, jah,“ vastas Addison. „Kuid te peate aru saama, et ymbrynina on miss Wren tontidele väärtuslikum kui ebatavalised lapsed ning seepärast võib olla raskem teda vabastada. Ma kardan, et kui me mingi ime läbi suudame teie sõbrad päästa …“

      „O o t a nüüd natuke,“ nähvasin mina. „Kes väitis, et teda raskem …“

      „Ei, see on tõsi,“ ütles Emma. „Teda hoitakse kindlasti seitsme luku ja riivi taga. Aga me ei jäta teda maha. Me ei jäta enam kunagi mitte kedagi maha. Me vannume sulle ebatavalistena.“

      Koer tundus sellega rahul olevat. „Aitäh,“ ütles ta ning lasi kõrvad lonti. Ta hüppas СКАЧАТЬ