Geniaalsed linnud. Jennifer Ackerman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näen rohelises kumas enda poole jooksmas suurt kahvatut lindu nagu vaimu, mis on maapinnalt lahti pääsenud: see on linnu ja kummituse hübriid. See sarnaneb haigruga, põlvekõrgune, kakaduututiga, kuid suitsuhalli värvi: lennuvõimetu kagu (Rhynochetos jubatus), oma perekonna ainus esindaja, kes kuulub maailma saja haruldasima linnu hulka.

      Olin otsinud ühte ülimalt arukat lindu, kes on siinkandis levinud. Nüüd aga olin kogemata sattunud väga haruldasele linnule, kes näis olevat … kuidas öeldagi … mitte just kõige teravam pliiats. Kagud on peaaegu välja surnud, populatsiooni suuruseks peetakse mõnisada lindu. Pole ka ime, mõtlesin ma. Lind, kes jookseb võimaliku vaenlase poole?

      Teatud mõttes näib kagu olevat varese vastand, saadik intelligentsuse skaala hämarast, teisest otsast. Kuidas saab see olend kuuluda samasse fülogeneetilisse klassi arukate varestega? Mõlemad linnud elutsevad samal saarel maailma ääres. Kas uuskaledoonia varesed on evolutsioonilised anomaaliad, üliintelligentsed hälbed, kes on arenenud oma sulisugulastest palju kaugemale? Või asuvad nad lihtsalt lindude geniaalsuse kõrgemais tipus? Kuid samas võib küsida, kas kagu on tõesti selline tobu? Selge see, et kõik linnud ei ole ühtviisi nutikad ega võimekad – vähemalt praegustele andmetele tuginedes. Tuvid näiteks ei ole eriti osavad lahendama ülesandeid, mis nõuavad neilt paljude lihtsate probleemide lahendamiseks mingit üldreeglit – oskus, mille varesed kergesti ära õpivad. Kuid tagasihoidlik tuvi on osav teisel moel: ta suudab pikka aega meeles pidada sadu erinevaid esemeid, teha vahet erinevate maalimisviiside vahel ja saada aru, kuhu ta minema peab ka siis, kui on tuttavast ümbruskonnast sadade kilomeetrite kaugusel. Rannikulindude, nagu jämejalgade, rüdide ja tildrite puhul on täheldatud õppimist märkide kaudu – seoste mõistmist, mis võimaldab uuskaledoonia varese sarnastel lindude kasutada tööriistu või käitada inimeste loodud seadmeid, saades vastutasuks nutikuse eest toitu. Rannikulind hõbetüll on aga meisterlik näitleja, kes suudab kiskjaid oma madalast, loodusjõududele avatud pesast eemale meelitada, teeseldes murtud tiiba.

      Mis muudab ühe linnu intelligentsemaks kui teise? Kuidas üldse mõõta linnu intelligentsust?

      Nende küsimuste uurimiseks rändasin Uus-Kaledooniast poole maailma kaugusel asuvasse paika – Kariibi saarele, Barbadosele, kus Louis Lefebvre enam kui kümme aastat tagasi leiutas esimese lindude intelligentsuse skaala.

      Lefebvre, McGilli Ülikooli bioloog ja võrdlev psühholoog, on oma karjääri pühendanud linnuaju omaduste ja selle mõõtmise uurimisele. Ühel hiljutisel talvel käisin ma temal ja ta lindudel Bellairs’i uurimisinstituudis külas – see on neljast väikesest hoonest koosnev kompleks Barbadose läänerannikul Holetowni lähedal. Instituut on väike maavaldus, mille Suurbritannia mereväeohvitser ja poliitik komandör Carlyon Bellairs annetas McGilli Ülikoolile mereuuringute keskusena kasutamiseks. Tänapäeval kasutavad seda peale Lefebvre’i ja tema meeskonna vaid vähesed teadlased. Barbadosel oli veebruar, kuivaperioodi keskpaik, kuid mussoonisarnased vihmasajud käisid siiski sageli üle saare, leotades märjaks instituudi hoovi ja moodustades veelompe Seabourne’i, otse Kariibi mere rannikul seisva eluhoone, kus Lefebvre uuringuid läbi viies peatub, terrassi aukudes ja lohkudes.

      Veidi üle kuuekümnene Lefebvre, kellel on lai naeratus ja tihe musta-hallisegune juuksepahmakas, õppis evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi käe all. Kõigepealt uuris ta, kuidas loomad enese eest hoolitsevad – kaasasündinud, „programmeeritud“ käitumist, nüüd püüab ta mõista lindude keerulisemat käitumist – kuidas nad mõtlevad, õpivad ja uuendusi ellu viivad, kasutades selleks armetu välimusega linnuliiki omaenda tagahoovist.

      Erinevalt Uus-Kaledooniast ei ole Barbados koht, kuhu kõik hirmsasti tulla ihkaksid. Troopikas tavalise lopsaka liikide erinevusega võrreldes valmistab saar pettumuse. Ekspertide sõnul iseloomustab seda ülikehv avifauna, kus elab ainult kolmkümmend kohalikku ja seitse sissetoodud liiki, kes siin sigivad. Osaliselt on see tingitud füüsilistest tingimustest. Barbados on tilluke madal noore korall-lubjakivi kuhi Väikeste Antilli saarte peamisest rühmast idas, vihmametsa kasvamiseks liiga lame ning ojade ja luhtade jaoks liiga poorne. Veelgi enam, paari viimase sajandi jooksul on saare looduslikele väljadele, metsadele ja märgaladele istutatud suhkruroogu. Tänapäeval on Barbadose linnade ja asutuste areng suunatud turismile, hotellide ja randade vahel edasi-tagasi sõeluvate värviliste busside avatud akendest paiskuvad kalüpsohelid. Siin löövad õitsele vähesed linnuliigid, kes inimarengu laienedes pigem edenevad, kui tagasi tõmbuvad. Linnuhuvilise jaoks, keda huvitab haruldaste liikide, nagu kagu leidmine, on Barbados kõnnumaa. Kui teile pakub aga huvi näha, kuidas linnud teevad midagi nutikat ja võluvat, on see paradiis. „Siinsete lindude taltsus teeb eksperimenteerimise lihtsaks,“ ütleb Lefebvre. Otse tema korteri ees asuv lai kiviterrass on omamoodi improviseeritud labor, kus antilli ruugetuvid – Barbadose tavalised tuvid – ja Kariibi värvulised väike-händturpialid (Quiscalus lugubris) tegevuse ootel mõtisklevad. Värvulised on läikivmustad, erksa kollase silmaga, väiksemad ja kompaktsemad kui Ameerikas elav lodisaba variant. Nad teavad, et Lefebvre on „krõbina- ja veemees“, nagu ta ise ütleb, ja sammuvad terrassil edasi-tagasi nagu rahutud vaimulikud, oodates, millal ta neile toitu pakub. Lefebvre tühjendab veepoti terrassile, tekitades väikese järve, ja viskab kui-vaks jäänud osale pisut kõvu koeratoidukrõbinaid. Värvulised haaravad krõbina noka vahele ja tatsavad lombi juurde, kastavad krõbina tseremoniaalselt ja ettevaatlikult vette ning lendavad siis rabinal eemale pehmeks tehtud toitu sööma.

      Metsikus looduses kastab ühel või teisel põhjusel toitu vedeliku sisse enam kui kakskümmend viis linnuliiki – määrdunud või mürgiste tükkide pesemiseks, kõvade või kuivade palade pehmendamiseks või raskesti neelatava saagi karvade või sulgede silumiseks (nagu viljavares, keda on nähtud vette kastmas surnud varblast). „Tegu on algtööriista kasutamisega, omalaadse toidutöötlemisega,“ selgitab Lefebvre. Vettekastmine muudab krõbina kergemini söödavaks. „Kui ma krõbinaid eelnevalt leotasin, lõpetasid linnud nende vettekastmise. Nad kõndisid lombi juurde, aga ei pistnud krõbinat vette. Nii et nad teavad, mida teevad!“

      Kariibi värvulistel on vettekastmine suhteliselt harva esinev käitumine, kuna see on riskantne. „Meie uuringud näitavad, et 80–90 protsenti nendest värvulistest on selliseks käitumiseks võimelised, kuid nad teevad seda vaid siis, kui tingimused on sobivad,“ ütleb Lefebvre, „toidu kvaliteet, sotsiaalsed tingimused – kas läheduses on keegi konkureerimas või varastamas.“ Toidukäitlemisaja pikenemine suurendab varguse riski, kui teised värvulised toitu manguvad või selle pihta panevad. „Vargus on vettekastmise juures oluline kadu,“ selgitab ta. Kuni 15 protsenti toidust varastavad konkurendid. Eksisteerib kulude ja tulude suhe ning linnud on piisavalt arukad, et määrata, kas asi on seda väärt. See näib igast küljest olevat intelligentne käitumine.

      Lefebvre räägib mulle, et loodusteadlased pelgavad üldiselt mõistet intelligentsus, kuna see on mõtteliselt seotud inimesega. Aristoteles kirjutas oma „Loomade ajaloos“, et loomadel esineb meie inimlikke omadusi ja hoiakuid, nagu raev, leebus või pahur tuju, julgus või pelglikkus, kartus või enesekindlus, ülev meeleolu või riuklikkus, intelligentsusega seoses aga midagi taipamise sarnast. Tänapäeval aga väidetakse, et linnul ei ole midagi inimese intelligentsuse, teadlikkuse ega subjektiivsete tunnete sarnast, ning teid võidakse süüdistada antropomorfiseerimises, linnu käitumise tõlgendamises, nagu oleks tegu sulgedega kaetud inimesega. Loomulikult on inimlik impulss projitseerida omaenda kogemusi teiste olendite loomusele, kuid see võib meid viia – ja viibki – õigelt teelt kõrvale. Linnud, nagu inimesedki, kuuluvad riiki loomad, hõimkonda keelikloomad, alamhõimkonda selgroogsed. Siin ühine põlvnemine ka lõpeb. Linnud kuuluvad rühma linnud, meie oleme imetajad. Ning selles lahknevuses peitub mäekõrgune bioloogiline erinevus.

      Kuid kas poleks ekslik oletada, et kuna linnud ja nende ajud on meist ja meie ajust nii põhimõtteliselt erinevad, siis ei ole meie ja nende vaimsete võimete vahel midagi ühist? Nimetame oma liiki Homo sapiens’iks – arukaks, et eristada endid ülejäänud elusolenditest. Ometi väitis Darwin „Inimese põlvnemises“, et loomade ja inimeste vaimujõud erineb vaid määra, mitte olemuse СКАЧАТЬ