Geniaalsed linnud. Jennifer Ackerman

Чтение книги онлайн.

      See arvamus on korstnasse lennanud. Viimase kahekümne aasta jooksul on väliuuringutelt ja laboritest üle maailma tulnud hulganisti näiteid linnuliikidest, kes on vaimselt võimelised saavutusteks, mida on leitud primaatidelt. On lind, kes suudab emaste ligimeelitamiseks luua marjadest, klaasitükkidest ja õitest värviküllaseid kujundeid, ning lind, kes peidab kuni kolmkümmend kolm tuhat seemet kümnetele ruutkilomeetritele ja mäletab mitme kuu pärast, kuhu ta need pani. On liik, kes lahendab klassikalise mõistatuse sama kiiresti kui viieaastane laps, ja liik, kes on lukkude lahtimuukimise ekspert. On linde, kes suudavad loendada ja lahendada lihtsaid matemaatikaülesandeid, valmistada ise tööriistu, end muusika rütmis liigutada, on võimelised aru saama füüsika põhitõdedest, mäletama möödunut ja planeerima tulevikku.

      Varem olid tähelepanu keskpunktis teised loomad, kelle taiplikkus on inimesele väga lähedane. Šimpansid valmistavad väiksemate primaatide jahtimiseks okstest odasid ning delfiinid suhtlevad keerulise vilede ja klõpsatuste süsteemi abil. Suured ahvid lohutavad üksteist ja elevandid leinavad lähedaste kaotust.

      Nüüd on linnud samuti rambivalgusse pääsenud. Uute uuringute tulv on vanad arvamused ümber lükanud ning inimesed hakkavad viimaks tunnistama, et linnud on palju intelligentsemad, kui me arvatagi oleme osanud – paljuski on nad lähedasemad meie primaatidest kui oma roomajatest sugulastele.

      1980ndate alguses näitas võluv ja kaval aafrika hallpapagoi Alex koos teadlase Irene Pepperbergiga maailmale, et mõnede lindude vaimsed võimed näivad võistlevat primaatidega. Enne kui Alex ootamatult kolmekümne ühe aastasena suri (see on pool tema oodatavast elueast), oli ta inglise keeles omandanud sadadest esemete, värvide ja kujundite nimetustest koosneva sõnavara. Ta tegi vahet numbrite, värvide ja kujundite liikidel sama ja erinev. Ta võis vaadata kandikut, millele oli asetatud eri värvi ja erinevast materjalist esemeid ning öelda, kui palju oli seal mingit tüüpi asju. „Kui palju on rohelisi võtmeid?“ küsis Pepperberg, näidates rohelisi ja oranže võtmeid ning korki. Kaheksal juhul kümnest vastas Alex õigesti. Ta oskas vastata numbritega liitmistehetega küsimustele. Pepperbergi sõnul kuulusid tema suurimate saavutuste hulka abstraktsetest, sealhulgas nullisarnastest mõistetest arusaamine, tema oskus mõelda välja numbrisildi tähendus selle asukoha järgi numbrireas ning tema võime veerida häälikuid, nii nagu lapsed seda teevad: P-Ä-HK-E-L. Enne Alexit arvasime, et sõnu kasutavad ainult või peaaegu ainult inimesed. Alex ei saanud sõnadest mitte ainult aru, vaid ka kasutas neid, et loogiliselt, arukalt ja võib-olla isegi tundega vastata. Linnu viimased sõnad Pepperbergile, kui naine ta õhtul enne surma tagasi puuri pani, oli tema igapäevane refrään: „Ole tubli, homme näeme. Armastan sind.“

      1990ndatel hakkas Uus-Kaledooniast, väikeselt saarelt Vaikse ookeani lõunaosas saabuma teateid varestest, kes valmistavad looduses endale ise tööriistu ning näivad andvat tööriistade kohalikke kujundamisstiile edasi ühelt põlvkonnalt teisele – omadus, mis meenutab inimkultuuri ning tõestab, et tööriistade valmistamise keerukate oskuste eelduseks ei ole primaadi aju.

      Kui teadlased andsid varestele lahendamiseks mõistatusi, et kontrollida nende probleemilahendamise oskusi, hämmastasid linnud neid oma leidlike lahendustega. 2002. aastal „küsis“ Alex Kacelnik koos oma kolleegidega Oxfordi Ülikoolist vangistuses elavalt uuskaledoonia vareselt, kelle nimi oli Betty: „Kas sa saaksid tuua toidu, mis jääb haardeulatusest välja ja on väikeses ämbris selle toru põhjas?“ Betty üllatas eksperimenteerijaid, väänates spontaanselt traadijupist konksu, millega ämbrike üles tõmmata.

      Teadusajakirjadest paiskuvate uuringute seas panevad mõned pealkirjad kulme kergitama: „Kas oleme kohtunud?“, „Tuvid tunnevad inimesi nägupidi“, „Ameerika põhjatihaste kurinate süntaks“, „Riisiamadiinide keeleline diskrimineerimine“, „Tibudele meeldib konsonantide muusika“, „Isiksuse erisused selgitavad valgepõsk-laglede juhiomadusi“, „Tuvid tunnevad numbreid sama hästi kui primaadid“.

      Linnuaju halvustava nimetuse aluseks on uskumus, et lin-dude aju on väga tilluke ja saab seetõttu pühenduda ainult instinktiivsele käitumisele. Linnuajul puudub koor, nagu on meil, kus toimub kogu „nutikas“ tegevus. Arvasime, et lindude peakolu on põhjusega pisike: see oli kohandunud lendamiseks, aitas võidelda gravitatsiooniga, võimaldas hõljuda, ühel jalal seista, sukelduda, päev-päeva järel kõrgustesse tõusta, rännata tuhandete kilomeetrite kaugusele ja manööverdada kitsastes kohtades. Tundus, et linnud maksid oma õhuvalitsemise võime eest ränka kognitiivset lõivu.

      Põhjalikum uurimine on tõestanud meile vastupidist. Lin-dude aju on tõesti meie omast väga erinev – ja siin ei ole ka midagi imestada. Inimesed ja linnud on väga pikka aega teineteisest sõltumatult arenenud, kuna viimati oli meil ühine esivanem 300 miljonit aastat tagasi. Ometi on mõnedel lindudel oma kehaga võrreldes üsna suur aju – nagu ka meil. Veelgi enam, mis puutub vaimujõudu, siis suurus näib siin olevat palju vähem oluline kui neuronite arv, nende asukohad ja ühendusviisid. Selgub, et mõnede lindude ajus peitub olulistes kohtades väga suurel hulgal neuroneid, mille tihedus on sarnane primaatidega ning mille sidemed ja ühendused meenutavad väga meie omi. See aitab paljuski selgitada, miks mõnedel lindudel on nii kõrgelt arenenud kognitiivsed võimed.

      Nagu meiegi aju, on ka lindude oma lateraalne, sel on „kül-jed“, mis töötlevad eri tüüpi teavet. Samuti on need võimelised asendama vanu ajurakke uutega siis, kui see on kõige vajalikum. Ning kuigi linnuaju ehitus on täiesti teistsugune kui meie oma, on meil sarnaseid geene ja närvivõrke ning lindude vaimsed saavutused on äärmiselt tähelepanuväärsed. Harakad näiteks tunnevad ära oma peegelpildi – eneseteadvust peeti varem vaid inimestele, inimahvidele, elevantidele ja delfiinidele omaseks ning arvati olevat seotud kõrgelt arenenud arusaamisega kooskonnast. Võsa-sininäärid kasutavad oma toiduvaru peitmiseks teiste sininääride eest makjavellilikke võtteid – ent vaid juhul, kui nad on ise toitu varastanud. Nendel lindudel näib olevat rudimentaarne võime teada, mida teised linnud „mõtlevad“ ning võib ka olla, et nad mõistavad nende vaatenurka. Samuti mäletavad nad, kuhu nad millise toidu matsid ja millal, nii et neil on võimalik raasukesed enne halvaks minemist üles korjata. Selline võime mäletada sündmuse sisu, toimumiskohta ja -aega, mida nimetatakse episoodiliseks mäluks, viitab mõnede teadlaste arvates võimalusele, et sininäärid suudavad oma mälus ajas tagasi liikuda – oluline osa vaimses ajas rändamisel, mida kunagi ülistavalt vaid inimesele omistati.

      Selgub, et laululinnud õpivad oma laulud selgeks samamoodi, nagu meie õpime keeli ning annavad need edasi rikkas kultuuritraditsioonis, mis sai alguse kümnete miljonite aastate eest, kui meie primaatidest eellased alles neljal jalal ringi vudisid.

      Mõned linnud on sündinud Eukleidesed, olles võimelised kasutama kolmemõõtmelises ruumis geomeetrilisi märke ja maamärke, navigeerima tundmatul territooriumil ja leidma üles peidetud aardeid. Teised on sündinud raamatupidajad. 2015. aastal leidsid teadlased, et äsjakoorunud tibud „kaardistavad“ numbreid ruumiliselt vasakult paremale nagu inimesedki (vasak tähendab vähem, parem tähendab rohkem). See viitab asjaolule, et linnud jagavad СКАЧАТЬ