Geniaalsed linnud. Jennifer Ackerman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis kontrollivad seltskonnas käitumist, sarnanevad suuresti meie enda ajuga, mida juhivad sarnased geenid ja keemilised ühendid. Linnu sotsiaalse loomuse neurokeemiat uurides peame olema valmis saama teada midagi enda kohta. Analoogselt – kui suudame mõista, mis toimub linnu ajus meloodiat õppides, võime paremini aru saada sellest, kuidas meie enda aju õpib keelt, miks on uue keele selgekssaamine aja jooksul üha keerulisem, ja võib-olla sellestki, kuidas keel üldse tekkis. Kui suudame mõista, miks kahel nii kaugelt suguluses oleval liigil arenes välja sama uneaegne ajutegevus, võib meil õnnestuda lahendada üks looduse suuri mõistatusi – mis on une eesmärk.

      See raamat on katse mõista geniaalsuse eri vorme, mis on teinud linnud nii edukaks – ja seda, kuidas need tekkisid. See on omalaadne teekond, võttes ette nii kauged rännakusihid, nagu Barbados ja Borneo, ja nii lähedase, nagu mu oma tagaõu. (Selleks et olla tunnistajaks lindude intelligentsusele, ei ole vaja reisida eksootilistesse asukohtadesse ega näha eksootilisi liike. Tõendid on kõikjal meie ümber, linnusöögimajades, kohalikes parkides, linnatänavatel ja maakohas taevalaotuses.) Samuti on see retk lindude ajudesse, rakkude ja molekulideni välja, mis annavad hoo nende, ja vahel meiegi, mõtlemisele.

      Iga peatükk räägib loo erakordsete võimete või oskustega lindudest – tehniliste, sotsiaalsete, muusikaliste, kunstipäraste, ruumiliste, leidlike kohanemisvõimetega lindudest. Mõned liigid on eksootilised, teised on levinumad. Nendel lehekülgedel ilmuvad ja taasilmuvad teie ette ülimalt arukate vareseliste ja papagoide perekondade esindajad, kuid ka varblane ja vint, tuvi ja tihane. Mind huvitavad nii linnumaailma igamees kui Einstein. Võinuksin valida oma staarideks mõne teise liigi, kuid valisin need ühel lihtsal põhjusel: neil on rääkida suurepärased lood – lood, mis heidavad valgust sellele, mis võib toimuda linnu peas siis, kui ta lahendab end ümbritsevaid probleeme – ja võib-olla avardada meie vaatenurka selle kohta, mis toimub meie enda peades. Kõik need linnud avardavad meie mõtteviisi selle kohta, mida tähendab olla intelligentne.

      Viimane peatükk keskendub mõnede lindude suurepärasele kohanemisvõimele. Ainult vähestel on see geniaalne oskus. Keskkonnamuutused – eriti inimeste esilekutsutud – viskavad paljude lindude elus kaikaid kodaratesse ning paiskavad segi nende tundlikud teadmised. Värske uuring Audubonist teatab meile, et pooled Põhja-Ameerika linnuliigid – öösorrist ameerika hõbehaukani, jääkaurist luitskokkpardini, hõbetüllist nulupüüni – surevad järgmise poole sajandiga välja ühelainsal põhjusel: nad ei suuda kohaneda inimeste esilekutsutud muudatustega meie planeedil. Millised linnud jäävad ellu ja miks? Mil moel on inimkond evolutsiooniline jõud, mis valib teatud linde ja teatud lindude intelligentsust?

      Teadlased lähenevad nendele mõistatustele paljudest erinevatest vaatenurkadest. Mõned kergitavad linnuajult katet, kasutades nüüdisaegseid tehnoloogiaid nägemaks, mis toimub linnu närvirakkude võrgustikus, kui ta tunneb inimese ära nägupidi, või kuulavad üksikuid ajurakke, kui laululind õpib laulma, või võrdlevad lindude, kes on seltskonnaliblikad, neurokeemiat nendega, kes on üksikud hundid. Mõned järjestavad ja võrdlevad lindude genoome, et eristada geene, mis on seotud keerulise käitumisega, nagu õppimine. Teised kinnitavad tillukesi geolokaatoriga varustatud seljakotte rändlindude külge, et uurida nende teekonda ja nende kaardistavat aju. Nad jälgivad, sildistavad, mõõdavad, viivad väsimatult läbi vaatlusi, valmistavad suure hoolega ette katseid, millest mõned ebaõnnestuvad ning neid tuleb kohandada, kuna katsealused on liiga pelglikud või jonnakad. Lühidalt uurivad need teadlased lindude aju ja käitumist erakordselt keerulisel ja isegi kangelaslikul moel.

      Kuid selles raamatus on linnud ise oma lugude kangelased. Loodan, et kui te nende lehekülgede lugemise lõpetate, on tihane ja vares, pilalind ja varblane teie jaoks veidi erinevad. Sarnanedes rohkem andekate kaaskostilistega, on nad ettevõtlikud, leidlikud, kavalad, lustlikud, läbinägelikud indiviidid, kes laulavad üksteisele „murdes“, langetavad juhiseid küsimata keerulisi navigeerimisotsuseid, mäletavad maamärkide ja geomeetria abil, kuhu nad midagi panid, varastavad raha, varastavad toitu ja mõistavad, milline on teise indiviidi vaimne seisund.

      On ilmselge, et nutikat aju saab tööle panna rohkem kui vaid ühel viisil.

      ESIMENE

DODOST VARESENILinnuajult mõõtu võttes

      Metsas on jahe, pime ja enamasti vaikne, kui välja arvata üksi-kud linnuhääled kusagil pea kohal – tihedas erinevat tooni võlvis, nagu smaragd-, sambla-, avokaado- ja tume, pronksjas, peaaegu säravroheline. See on tüüpiline mägine vihmamets UusKaledoonia saarel, kaugel troopilisel maatükil Vaikse ookeani edelaosas, poolel teel Austraaliast Fidžile. Parc des Grandes Fougères on oma nime saanud hiiglaslike puusõnajalgade järgi, mis kasvavad seitsme korruse kõrguseks ja muudavad metsa tõeliselt ürgseks. Rada, mida mööda ma liigun, tõuseb mõnda aega, langeb siis alla oja poole, kus linnulaul ja -hüüded valjenevad.

      Tulin sellele saarele, et näha lindu, kes on väidetavalt kõige targem maailmas – uuskaledoonia varest (Corvus moneduloides), levinud, kuid ebatavaliselt intelligentse vareslaste sugukonna liiget. Liigi tegi kuulsaks Betty – vares, kes näis mõne aasta eest spontaanselt keeravat traadijupist konksu, et saada kätte raskesti ligipääsetavat toitu. Ning nutikas lind, kelle hüüdnimi on 007 ja kes sai kuulsaks 2014. aastal, kui BBC kaamera jäädvustas tema kiire lahenduse peadmurdvale kaheksaastmelisele mõistatusele.

      Mõistatuse loojaks oli Alex Taylor, Uus-Meremaa Aucklandi Ülikooli vanemteadur. Ülesanne koosnes kaheksast erinevast osast, hõlmates kambrikesi ning kepikeste ja kividega „tööriistakaste“, mis kõik olid lauale laiali asetatud. Lind 007 oli varem näinud ülesande üksikuid osi, kuid mitte kunagi sellises järjestuses. Võitmaks viimases erilises toidukambris asuvat lihakuubikut, tuli tal lahendada mõistatus aste-astmelt õiges järjekorras.

      Videos lendab vaatevälja tume kena (sobiva nimega) lind, seab end oksale ja hindab mõne hetke olukorda. Siis laperdab ta oksa juurde, mille küljes ripub nööriga kepike – ülesande esimene osa. Ta tõmbab keppi nöörist üles, jupp-jupi haaval, kuni saab kepist nokaga kinni võtta. Ta hüppab oksalt alla laua peale, hüpleb toidukambrini ja kasutab kepikest selleks, et sorkida toidukambri sügavas horisontaalses augus, üritades preemiat kätte saada. Kuid kepp on liiga lühike, nii kasutab ta seda hoopis kolmest erinevast kastist kolme kivi kättesaamiseks. Vares kukutab kivid üksteise järel sisse karbi peal asuvast august, milles on kiigele asetatud pikem kepp. Kolme kivi raskus tõstab karbis oleva kiige üles, vabastades pika kepi, mille lind viib toidukambri juurde, et oma liha välja kangutada.

      Protsess on hämmastav ning linnul kulub selleks tervelt kaks ja pool minutit. Tõeliselt nutikas selle juures on, et tööriista saab kasutada peale otseselt toidu kättesaamise ka teise tööriista hankimiseks, mis aitab toiduni jõuda. Tööriista spontaanset suunamist esemele, mis ei ole toit, kuid mis võib osutuda kasulikuks järgmise tööriista hankimisel – seda tuntakse metatööriista kasutamisena –, on täheldatud ainult inimestel ja inimahvidel. „See viitab asjaolule, et varestel on abstraktne arusaam tööriista otstarbest,“ ütleb Taylor. Ülesanne eeldab ka töömälu olemasolu – see on võime pidada meeles fakte või mõtteid ja kasutada neid lühiajaliselt – umbes paari sekundi jooksul – probleemi lahendamiseks. Töömälu abil suudame raamaturiiulilt pilguga kindlat pealkirja otsides mäletada, mida me otsisime, või meenutada telefoninumbrit, võttes välja paberitüki, et see üles kirjutada. See on oluline intelligentsuse osa, mida sellel varesel näib olevat kuhjaga.

      Kusagilt jõe äärest kuulen ühe uuskaledoonia varese häält – uak-uak, võib-olla kutsub ta mõnda liigikaaslast – see on üsna sarnane ameerika varese kau-kau’le, ainult tagurpidi esitatud. Linde kohatakse väga sageli sellisel moel, häältena, millel pole keha. Kaugusest kostev vaikne kaeblik vuu-vuu-vuu võib olla turdtuvi väike roheline udupasun – see lind on eksootiline arlekiin, kelle tiibu ja kere tagaosa СКАЧАТЬ