Naine kajutist nr 10. Ruth Ware

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ iseenda tobedale tegutsemisele, Judah’ avaldusele …

      Olin hämmingus. Ei, isegi rohkem kui hämmingus – olin šokeeritud. Me polnud kunagi pikaajalist plaani pidanud, aga ma teadsin, et ta igatses USAsse jäänud sõpru, ema ja nooremat venda – mina polnud kummagagi kohtunud. See, mis ta tegi … tegi ta seda iseenda pärast? Või meie?

      Kannus oli veel pool tassi kohvi järel, valasin selle teise kruusi ja viisin ettevaatlikult magamistuppa.

      Judah lösutas madratsil, nagu oleks sinna kukkunud. Filmides näevad inimesed magades alati nii rahulikud välja, aga Judah selline ei ole. Katkine suu oli ülestõstetud käsivarre taga peidus, aga oma kandilise nina ja kortsus kulmuga nägi ta välja nagu tige kull, kelle metsavaht on võitluse pealt maha lasknud ja kes sellepärast endiselt tigetseb.

      Panin kohvitassi tasakesi ta öökapile, pea tema kõrvale padjale ning suudlesin teda kuklale. Kukal oli soe ja üllatavalt pehme.

      Judah liigutas unes ja võttis pika päevitunud käsivarrega mul õlgade ümbert kinni; siis tegi ta silmad lahti ja need olid kolm tooni tumedamad kui ta harilik pähkelpruun.

      „Hei,“ ütles ta vaikselt.

      „Hei.“

      Ta krimpsutas nägu ja haigutas ning tõmbas mu enda kõrvale. Avaldasin korraks vastupanu, mõeldes laevale ja rongile ja autole, mis mind Hullis ootab. Aga siis mu ihuliikmed sulasid ja lasin end tema kõrvale, ta soojusesse vajuda. Lamasime veidi aega teineteisele silma vaadates, siis sirutasin käe ja puudutasin kõhklevalt steriilset plaastrit Judah’ huulel.

      „Arvad, et hammas kasvatab juure alla?“

      „Ma ei tea,“ vastas Judah. „Loodan küll, pean esmaspäeval Moskvasse minema ja seal ma küll hambaarstidega jamada ei viitsi.“

      Ma ei vastanud. Judah sulges silmad ja sirutas ning ma kuulsin, kuidas ta liigesed naksusid. Siis keeras ta end külili ja asetas peopesa õrnalt mu paljale rinnale.

      „Judah …“ ütlesin, igatsus ja väsimus hääles segunemas.

      „Mida?“

      „Ma ei saa. Ma pean minema.“

      „Mine siis.“

      „Ära … Lõpeta.“

      „Ära, lõpeta? Või ära lõpeta?“ Ta naeratas aeglaselt ja viltuselt.

      „Mõlemat. Tead küll, kumba ma mõtlen.“ Ajasin end istukile ja raputasin pead. See tegi valu ja ma kahetsesin liigutust otsekohe.

      „Kuidas su põsk on?“ uuris Judah.

      „Pole viga,“ puudutasin käega põske, mis oli paistes, kuid mitte nii palju kui varem.

      Judah’ ilme oli õnnetu ning ta sirutas sõrme, et sinikat silitada, kuid ma tõmbusin tahtmatult eemale.

      „Oleksin pidanud kohal olema,“ ütles ta.

      „Nojah, aga sind ei olnud,“ ütlesin nipsakamalt, kui soovinuks. „Sind pole mitte kunagi.“

      Judah pilgutas silmi ja upitas end küünarnukkidele, endiselt unesooja ilmega, padjajooned näos.

      „Mida sa …?“

      „Kuulsid küll.“ Ma teadsin, kui kohatu see oli, aga sõnad lihtsalt tungisid minu seest välja. „Mis edasi saab, Jude? Isegi kui ma kolin, siis – mis edasi saab? Istun ja koon surilina nagu Penelope ning hoian kodukolde sooja, kuni sina kuskil Venemaa baaris teiste väliskorrespondentidega viskit jood?”

      „Mis see siis nüüd tähendab?“

      Raputasin pead ja heitsin jalad üle voodiääre. Hakkasin pärast EMOs käiku põrandale pillutud riideid selga tõmbama.

      „Olen lihtsalt väsinud, Jude.“ Väsinud oli veel pehmelt öeldud. Viimase kolme öö jooksul polnud ma rohkem kui kaks tundi järjest maganud. „Ja ma ei tea, mis edasi saab. Juba kahekesi on piisavalt raske. Ja ma ei taha olla lapsega koju aheldatud, sünnitusjärgse depressiooniga võitlev naine, samas kui sind võidakse iga hetk mingis pärapõrgus maha lasta.“

      „Hiljutised sündmused viitavad pigem, et kõige ohtlikum on mu omas kodus,“ teatas Judah, kuid krimpsutas minu ilmet nähes nägu. „Anna andeks, see oli nõme märkus. Ma tean, et see juhtus kogemata.“

      Viskasin jätkuvalt niiske mantli õlgadele ja haarasin koti.

      „Head aega, Judah.“

      „Head aega? Mis sa sellega mõtled?“

      „Arva, mida tahad!“

      „Ma tahan, et sa lõpetaksid totaka draamakuninganna mängimise ja minu juurde koliksid. Ma armastan sind, Lo!“

      Sõnad tabasid hoobina. Peatusin lävel ja tundsin, kuidas kogu väsimus mulle füüsiliselt kaela langes ja maadligi surus.

      Heledates kummikinnastes käed, naeruröhatus …

      „Lo?“ ütles Judah kõhklevalt.

      „Ma ei saa,“ ütlesin pilk koridori pööratud. Ma ei teadnud ise ka täpselt, millest ma räägin – ma ei saa ära minna, aga jääda ka ei saa. Ma ei saa pidada seda vestlust ega elada seda elu, lihtsalt ei saa mitte midagi. „Ma lihtsalt pean minema.“

      „See töökoht,“ ütles ta, hääles kõlamas algava viha noodid. „See, mille ma ära ütlesin. Kas sa tahad öelda, et tegin valesti?“

      „Mina seda ei palunud,“ vastasin. Mu hääl värises. „Ma pole seda kunagi palunud. Ära minu kaela seda küll aja.“ Viskasin koti üle õla ja pöördusin ukse poole.

      Ta ei lausunud sõnagi. Ta ei püüdnud mind peatada. Astusin pooljoobnult korterist välja. Alles metroosse jõudes taipasin, mis äsja juhtunud oli.

      5

      Mulle meeldivad sadamad. Tõrva ja mereõhu lõhn ja kajakate kisa. Võib-olla sellepärast, et olen aastaid praamiga Prantsusmaale suvepuhkusele sõitnud, aga sadam annab mulle sellise vabadusetunde, mida lennujaam iial ei tee. Lennujaamad tähendavad tööd ja turvakontrolli ja hilinemisi. Aga sadamad … ma ei teagi. Midagi hoopis muud. Võib-olla pääsemist.

      Rongisõidu ajal püüdsin vältida mõtteid Judah’st ja eesseisva reisiga tutvumisega tähelepanu kõrvale juhtida. Richard Bullmer oli minust vaid mõne aasta vanem, aga ta CV tekitas tunde, et olen lootusetu luuser – terve rida ettevõtteid ja direktorikohti, iga eelmine hüppelauaks järgmisele tasemele, veel suurema raha ja rikkuse juurde.

      Telefonis avatud Wikipedia pildilt vaatas vastu kena päevitunud väga tumedate juustega mees, käsikäes rabavalt kauni kahekümnendate lõpus blondiiniga. „Richard Bullmer abikaasa, rikka pärijanna Anne Lyngstadiga oma pulmapäeval Starvangeris,“ seisis foto all.

      Tema tiitlit arvestades eeldasin, et rikkus on talle kandikul kätte toodud, aga vähemalt Wikipedia põhjal paistis, et olin ebaõiglane. Esmapilk oli küll mõnus – gümnaasium, Eaton ja Balliol. Esimesel ülikooliaastal suri ta isa – ema ei paistnudki pildil olevat, ma ei saanud täpselt aru –, pärandimaks ja võlad neelasid perekonna varanduse ning üheksateistkümneaastaselt jäi ta üksi СКАЧАТЬ