Naine kajutist nr 10. Ruth Ware

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õhtusöögilauas Bullmerile midagi pähe määrima hakata – nii labane ja kommertslik ma ka ei ole. Aga kui saaksin ta numbri oma kontaktide nimekirja lisada ja kindel olla, et ta mu kõned ka vastu võtab … noh, see oleks juba suur samm minu edutamise poole.

      Pärast õhtusööki, mis kujutas endast mehaanilist külmutatud pitsa näost sisseajamist, kuni olin kurguni täis, võtsin infopaki taas kätte, aga sõnad ja pildid ujusid silme ees ja omadussõnad jooksid kokku. “Peen … hiilgav … luksuslik … käsitöö … käsitööline …”

      Haigutades lasin paberilehel kukkuda, vaatasin kella, mis oli üheksa saanud. Jumal tänatud, võin magama minna. Uksi ja lukke kontrollides ja üle kontrollides mõtlesin, et vähemalt üks hea asi selle kurnatuse juures siiski on – eelmise öö sündmused ilmselgelt ei kordu. Olin nii väsinud, et isegi kui sissemurdja tuleks, ei ärkaks ma selle peale üles.

      Kell 10.47 mõistsin, et eksisin.

      Kell 11.23 hakkasin nutma, vaikselt ja tobedalt.

      Mis siis nüüd on? Kas ma ei saa enam kunagi magada?

      Ma pidin magama. Pidin. Ma pidin … loendasin sõrmedel, suutmata peast arvutada. Misasja, vähem kui neli tundi und viimase kolme päeva jooksul?

      Ma maitsesin und. Ma tundsin teda just täpselt oma käeulatusest väljas. Ma pidin magama. Pidin. Lähen hulluks, kui ma magama ei jää.

      Pisarad valgusid jälle silma – ma ei saanud isegi aru, miks. Ärrituspisarad? Raev – iseenda või varga peale? Või lihtsalt väsimus?

      Teadsin ainult seda, et ma ei saa magada – uni tilbendas nagu täitmata lubadus vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel. Tundus, nagu jookseksin miraaži poole, mis pidevalt kaugenes ja libises seda kaugemale, mida meeleheitlikumalt ma jooksin. Või see oli nagu kala vees, mis tuli kinni püüda ja kinni hoida, aga mis muudkui sõrmede vahelt minema libises.

      Issand jumal, ma tahan nii väga magada …

      Delilah pöördus ehmunult minu poole. Kas tõesti ütlesin seda valju häälega? Ma isegi ei tea enam. Püha jumal, asi läheb käest ära.

      Vilksatav nägu – helkivad vesised silmad pimeduses.

      Tõusin istukile, süda peksis nii kõvasti, et tundsin seda isegi kuklas.

      Ma pidin siit minema saama.

      Ajasin end jalule, koperdasin ja toppisin, väsimusest transis, kingad jalga ning ajasin mantli pidžaama peale. Võtsin käekoti. Kui ma magada ei saa, siis parem kõnnin. Kusagile. Ükskõik kuhu.

      Kui uni minu juurde ei tule, võin teda sama hästi ise otsima minna.

      3

      Kesköised tänavad polnud tühjad, aga ka mitte needsamad, mida iga päev tööle minnes mõõtsin.

      Väävelkollaste tänavalampide valguslaikude vahekohad olid hallid ja varjulised ning külm tuul puhus vastu mu jalgu paberiprahti, lehti ja rentslis vedelevat rämpsu. Pidanuksin kartma – kolmekümne kahe aastane naine, ilmselgelt pidžaamas, varajastel hommikutundidel tänavail lonkimas. Aga tundsin end siin kindlamalt kui oma korteris. Siin võis keegi vähemalt kuulda, kui karjun.

      Mul polnud mingit plaani ega marsruuti, välja arvatud soov tänavatel lonkida, kuni väsimusest ümber kukun. Kuskil Highbury ja Islingtoni vahel mõistsin, et vihma sajab – ilmselt hakkas juba mõne aja eest, sest olin läbimärg. Seisin läbivettinud kingades ja mu kurnatud, väsimusest purjus aju püüdis mingit plaani välja töötada ning jalad hakkasid peaaegu iseenesest uuesti astuma – aga mitte kodu poole, vaid lõunasse, Angeli kanti.

      Ma ei saanud arugi, kuhu lähen, enne kui kohal olin. Kuni tema maja varikatuse all seisin ja silmitsesin uimaselt kellanuppu, kus seisis ta enda väikese korraliku käekirjaga kirjutatud nimi LEWIS.

      Teda polnud siin. Ta oli Ukrainas ega pidanud enne homset tagasi jõudma. Aga mul olid tema võtmed taskus ja tagasi koju ma minna ei jõudnud. Võid ju takso võtta, noomis väike salalik hääl mu peas. Asi pole mitte selles, et sa kõndida ei jõua. Argpüks.

      Roostevabast metallist kellapaneeli vihmapiisku täis pritsides raputasin pead ja sobrasin võtmekimbus, kuni leidsin välisukse võtme. Lipsasin sisse, ühiskoridori rõhuvasse soojusesse.

      Teisele korrusele jõudes sisenesin ettevaatlikult korterisse.

      Korter oli täiesti pime. Kõik uksed olid kinni ja esikus aknaid ei olnud.

      „Judah?“ hüüdsin. Olin kindel, et teda ei ole, aga polnud võimatu, et ta oli lubanud mõnel sõbral siin ööbida ja ma ei tahtnud kellelegi kesest ööd infarkti põhjustada. Teadsin liigagi hästi, mis tunne see on. „Jude, mina olen, Lo.“

      Aga keegi ei vastanud. Korteris valitses vaikus – täielik ja kõikehaarav vaikus. Tegin vasakpoolse kööksöögitoa ukse lahti ja hiilisin kikivarvul sisse. Tuld ma ei süüdanud. Koorisin märjad riided – mantli, pidžaama ja kõik muu – seljast ja viskasin kraanikaussi.

      Siis läksin ihualasti magamistuppa, kus kuuvalguse viirus lebas Judah’ lai kaheinimesevoodi, hallid linad kortsus, nagu oleks ta just hetk tagasi üles tõusnud. Roomasin neljakäpukil voodi keskele, tunnetasin linade sisseelatud soojust ja nuusutasin tema lõhna, tema higi ja habemeajamisvett ja lihtsalt – teda.

      Panin silmad kinni.

      Üks. Kaks …

      Uni lömastas mu nagu tõusulaine.

      Ärkasin mingi naise kriiskamise ja tunde peale, et keegi on minu peal, surub mind vastu voodit ja hoiab mu käsi kinni, kuigi ma võitlen.

      Kellegi käsi haaras mu randmest ja ta haare oli minu omast palju jõulisem. Pimeda ja paanikast hullununa kobasin vaba käega kottpimeduses, püüdes leida midagi, ükskõik mida, mida võiks relvana kasutada, ja sõrmed haarasid öölambi jalast.

      Mehe käsi oli nüüd mu suul ja lämmatas mind, ta keharaskus surus mind vastu voodit ning kogu jõudu kokku võttes tõstsin raske lambi üles ja lasin mürtsatades alla langeda.

      Kõlas valukarjatus ja läbi hirmuudu kuulsin lurisevat ja katkevat häält.

      „Lo, mina olen! Mina, jumala pärast, jäta järele!“

      Mida?

      Püha issand!

      Mu käed värisesid nii kohutavalt, et kui püüdsin lülitit leida, ajasin ainult midagi maha.

      Kuulsin enda kõrval Judah’ hingeldamist ja mulksuvat häält, mis mulle hirmu nahka ajas. Kus kurat see lamp nüüd oli? Siis taipasin – olin selle Judah’le näkku virutanud.

      Komberdasin värisevatel jalgadel voodist välja ja leidsin ukse kõrvalt lüliti. Tuba täitis otsekohe tosina halogeenlambi halastamatult ere sära, valgustades mu ees lahti rulluva õudusfilmi iga detaili.

      Nägu käte vahel hoides kükitas Judah voodil ning tema habemest ja rinnalt tilkus verd.

      „Oh, mu jumal, Jude!“ Ronisin käpuli tema juurde, käed ikka värisemas, ja hakkasin voodi kõrvalt karbist salvrätte rebima. Ta surus need vastu nägu. „Jumal hoidku, mis juhtus? Kes kriiskas?“

      „Sina!“ СКАЧАТЬ