Naine kajutist nr 10. Ruth Ware
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Naine kajutist nr 10 - Ruth Ware страница 4

Название: Naine kajutist nr 10

Автор: Ruth Ware

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Триллеры

Серия:

isbn: 9789949610075

isbn:

СКАЧАТЬ eriti tilluke. Aga kuigi eesuks oli lukus ja uus vinkelraud paigas, kontrollisin ikkagi akent ning panin vannitoa ukse kinni ja lukku, enne kui lahtiriietumise lõpetasin.

      Olin väsinud – jumal, kui väsinud ma olin. Kujutasin ette, et jään vanni magama, vajun vee alla ning Judah leiab nädala pärast mu pundunud alasti keha … raputasin end. Ei tohi nii dramaatiline olla. Vann on vaevalt meeter kakskümmend pikk. Juba juuste loputamiseks tuleb end kõvasti väänata, mis siis veel uppumisest rääkida.

      Kuum vannivesi pani haava põsel kipitama, sulgesin silmad ja püüdsin ette kujutada, et olen kuskil hoopis mujal, kaugel sellest väikesest jahedast ja klaustrofoobsest ruumist, kaugel eemal allakäinud ja lokkava kuritegevusega Londonist. Kõnnin jahedal põhjamaisel rannal, kõrvus kohisemas … ee … Läänemeri? Reisiajakirjaniku kohta olen geograafias väga nõrk.

      Kuid soovimatud kujutluspildid ei jätnud mind rahule. Lukksepa ütlus „veerand sissemurdmistest on korduvad.“ Mina omaenda magamistoas värisemas, jalad kõvasti vastu põrandat surutud. Tugevad käed heledates kummikinnastes, tumedad karvad läbi paistmas …

      Persse. Persse.

      Tegin silmad lahti, aga seekord polnud tegelikkusest abi. Nägin hoopis niiskeid vannitoaseinu endale peale vajumas, mind enda alla matmas …

      Läheb jälle käest ära, nähvas sisemine hääl. Tunned ju ise ka?

      Ole vait. Ole vait, ole vait, ole vait. Pigistasin silmad kinni ja hakkasin otsustavalt numbreid lugema, püüdes pilte peast minema pühkida. Üks. Kaks. Kolm. Hinga sisse. Neli. Viis. Kuus. Hinga välja. Üks. Kaks. Kolm. Hinga sisse. Neli. Viis. Kuus. Hinga välja.

      Viimaks kujutluspildid kadusid, kuid vanniskäik oli rikutud ja mind valdas soov pisikesest umbsest ruumist pääseda. Tõusin püsti, pakkisin end ühte käterätikusse ja sidusin teise pähe ning läksin magamistuppa, kus sülearvuti endiselt voodil vedeles.

      Tegin kaane lahti, avasin Google’i ja trükkisin: „Kui suur % murdvargaid läheb samasse kohta tagasi?“

      Avanes terve lehekülg linke, klikkisin suvaliselt ühel ja sirvisin hajameelselt, kuni jõudsin lõiguni, kus seisis: “Kui murdvargad tagasi tulevad … Üleriigiline uuring kinnitab, et aasta lõikes on umbes 25-50% murdvargustest korduvintsidendid ja 25–35% ohvritest korduvohvrid. Ühendkuningriigi politseiameti kogutud arvuliste näitajate põhjal võib väita, et 28–51% korduvaid sissemurdmisi toimuvad kuu, 11–25% nädala jooksul.”

      Lahe. Tundub, et mu sõbralikult kurja kraaksuv kaupmees lukksepp oli olukorda veel alahinnanud, mitte mind hirmutanud – seega kalkulatsioon, et kuni 50% intsidentidest kordusid, kuid korduvohvreid oli vaid 35%, pani mu pea valutama. Samas ei soovinud ma ühel ega teisel viisil nende numbrite hulka sattuda.

      Olin endale lubanud, et ma täna õhtul ei joo, seepärast tegin kummeliteed, kui olin eesust, tagaust, aknaid ja uuesti – või ka kolmandat korda – eesust kontrollinud ja odava telefoni voodi kõrvale laadima pannud.

      Viisin teetassi koos sülearvuti, reisi infokausta ja paki šokolaadiküpsistega magamistuppa. Kell oli alles kaheksa ja ma polnud õhtust söönud, aga olin äkitselt nii väsinud – liiga väsinud, et kokata, isegi liiga väsinud, et toitu tellida. Avasin Põhjamaade reisi infopaketi, mässisin end teki sisse ja jäin und ootama.

      Aga und ei tulnud. Sõin terve paki küpsiseid ära ja lugesin lehekülg lehekülje järel fakte ja arve Aurora kohta. Ainult kümme luksuskajutit … maksimaalselt kakskümmend reisijat … spetsiaalselt valitud personal maailma tipphotellidest ja restoranidest … Isegi laeva tehnilistest näitajatest, süvisest ja tonnaažist ei piisanud, et mind unne suigutada. Olin üleval, kurnatud, aga kuidagi ärev.

      Sissepakituna lebades püüdsin mitte murdvargale mõelda. Mõtlesin väga otsustavalt tööle, kõikidele praktilistele asjadele, mis enne pühapäeva korda tuleb ajada. Uued pangakaardid ära tuua. Pakkida ja reisiks üht-teist välja uurida. Kas ma Jude’i enne lahkumist näen? Ta helistab mu vanale numbrile.

      Panin infokausta kõrvale ja avasin e-postkasti.

      „Tere, kallis,“ kirjutasin ja peatusin küünenahka näkitsedes. Mida öelda? Pole mingit mõtet talle sissemurdmisest rääkida. Veel mitte. Hakkab veel põdema, et kohal polnud, kui teda vajasin. Kirjutasin hoopis: “Kaotasin telefoni ära. Pikk lugu, seletan, kui tagasi oled. Kui tahad ühendust võtta, saada e-kiri, mitte sõnum. Mis kell sa umbes pühapäeval jõuad? Ma pean varakult Hulli poole startima, selle Põhjamaade värgi pärast. Loodan, et kohtume, enne kui ära sõidan – või siis järgmisel nädalavahetusel? Lo x.”

      Vajutasin saatmisnupule ja lootsin, et Jude ei hakka mõtlema, miks ma kell kolmveerand üks öösel üleval olen ja e-kirju saadan, ning lülitasin arvuti välja, võtsin raamatu ja püüdsin end magama lugeda.

      Ei tulnud midagi välja.

      Kell 3.35 koperdasin kööki, võtsin džinnipudeli ja tegin endale nii kange džinn-tooniku, kui alla suutsin neelata. Kummutasin napsi kurku nagu arstirohu, judisedes kibeda maitse pärast, ja valasin teise ka ning jõin ära, seekord aeglasemalt. Seisin hetke ja tunnetasin, kuidas alkohol soontes suriseb, lihaseid lõõgastab ja pingul närve rahustab.

      Valasin järelejäänud džinni klaasi, viisin magamistuppa ning lebasin voodis, jäik ja ärev, pilk kella sihverplaadil, ja ootasin, et alkohol mõjuma hakkaks.

      Üks. Kaks. Kolm. Hinga sisse. Neli … Viis … Vi …

      Ma ei mäleta, et oleksin magama jäänud, aga ilmselt siiski jäin. Ühel hetkel jõllitasin ähmaste valutavate silmadega kella numbrilauda, oodates, et 4.44 ette hüppaks, ja järgmisel hetkel vaatasin silmi pilgutades Delilah’ karvasesse näkku, kes oma vurrulist nina minu oma vastu nühkis, püüdes teada anda, et on aeg hommikust süüa. Oigasin. Pea valutas hullemini kui eile – kuigi polnud kindel, kas põhjuseks oli haav põsel või uus pohmell. Viimane klaas džinn-toonikut seisis poolikuna öökapil. Nuusutasin ja pidin peaaegu oksendama. Vähemalt kaks kolmandikku džinni. Mis mul küll arus oli?

      Kell näitas 6.04 – tähendab, olin maganud vähem kui poolteist tundi; aga nüüd olin ärkvel – polnud mõtet sellega võidelda. Tõusin hoopis üles, tõmbasin kardinad eest ja piilusin halli koidikut, kust päikese peened sõrmed mu keldriaknasse tungisid. Ilm tundus külm ja kõle, lükkasin jalad sussidesse ning läksin värisedes koridori termostaadi juurde, et automaatne taimer päevasele kütterežiimile lülitada.

*

      Oli laupäev, nii et tööle polnud vaja minna, aga igasugused asjaajamised, näiteks telefoninumbri tagasisaamine ja pangakaartide uuendamine, võtsid peaaegu terve päeva ja õhtuks olin väsimusest ümber kukkumas.

      Tundsin end sama halvasti kui läbi Los Angelese Taimaalt tagasi lennates – silmad lõputust unevaegusest punased ja ise täiesti segaduses. Kuskil Atlandi ookeani kohal mõistsin, et olen magamajäämise momendi ületanud ja võin sama hästi ka proovimisest loobuda. Koju jõudes vajusin voodisse nagu kott, sukeldusin, pea ees, unustusse, magasin kakskümmend kaks tundi jutti ning ärkasin uimase ja kangena selle peale, et Judah, pühapäevalehed kaasas, ukse taga prõmmis.

      Aga nüüd polnud oma voodi enam turvapaik.

      Ma pean end enne reisile minekut kokku võtma. See on ainulaadne ja kordumatu võimalus ennast tõestada pärast kümmet aastat igavat, lõikamisest ja kleepimisest koosnevat ajakirjanikutööd. Minu võimalus näidata, et suudan läbi lüüa – et suudan suhelda ja suhteid luua nagu Rowan ja Velocity nime kõrgemasse seltskonda viia. Ja lord Bullmer, Aurora Borealise omanik, on vägagi kõrge seltskond. Pelgalt üks protsent СКАЧАТЬ