Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis. Alar Nigul

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See piirkond oli juba koolipõlvest teada kui hinge kinnilöömise koht. Kui ta oli oma väsitava töö lõpetanud ja kõik jäid pingsalt vahtima, kuidas ma reageerin, siis manasin näole valugrimassi, kuigi olin seekord pääsenud vaid ehmatusega. Meenus lapsepõlves kuuldud onu Remuse jutt, kus kilpkonnaonu palus rebast, et too võib teha temaga mida tahes, ainult mitte vette visata. Vetteviskamine tähendas viimasele hoopis vabanemist ja reinuvader ei saanudki seda kunagi teada. Nüüdsest teadsin, et kui kunagi tulevikus on võimalus karistust ise valida või „kohtumõistjat” mõjutada, siis kirjeldatud karistusviis oli mulle vastuvõetav.

      Minu läti sõbrad liikusid järgmistel päevadel ringi, sinikad silmade ümber, kuid see polnud nende vastupanu murdnud, pigem vastupidi.

      Ühel hommikul loeti polgu rivistusel ette hirmuäratav teade ― meie miinipatarei on määratud polgu köögitoimkonda. Polgus oli ligi tuhat meest ja toimkonna ülesandeks oli neile söögitegemine (näiteks kartulite koorimine, mis kestis terve öö), lauakatmine ja – koristamine ning nõudepesemine. Valmistusime parajasti toimkonnaks, mis tähendas puhta krae õmblemist, näo ja juuste korrastamist jms, kui minu kaptenist miinipatarei ülema juurde astus vanemleitnant Johannes K. „Meie polk vajab vaksalisse mehi, kes peavad lahingumoona laadima, töö võib kesta hilisööni,” ütles ta kaptenile. „Me oleme toimkonnas,” vastas too, „me ei saa töökäsi ära anda!” „See on pataljoniülema käsk!” jäi Johannes oma sõnadele kindlaks. „Homme hommikul saate mehe tagasi,” lisas ta. Kaptenil tuli sellega leppida ning järgmisel hetkel juhtis Johannes mind kasarmust välja. „Ma loodan, et sa ei pahanda, kui ma sind siit toimkonnast veidi eemal hoian, jõuad seal oma teenistusaja jooksul veel küllalt käia,” ütles ta mulle silma pilgutades, „meil on siin paari sõbraga minu sünnipäeva puhul väike istumine planeeritud ja ma arvasin, et soovid osaleda.” Olin väga üllatunud, et selline õnn mulle sülle kukkus, uurisin veel, et ega see talle endale kuidagi kahju tee, kui see mingil põhjusel avalikuks peaks tulema. Tema aga kinnitas, et kaptenil on toimkonnas liiga palju tegemist, et selle küsimusega pataljoniülemat tüüdata, pealegi on mehi küllaga, ühe mehe puudumine on köömes. Nii me siis siirdusime eestlastest ohvitseride üürikorterisse, kus peale Johannese olid kogunenud veel ohvitserid Väino P. ja Tõnis T., viimane koos abikaasa ja kümnekuuse tütrega. Kuni varaste hommikutundideni rüüpasime õlut ja rääkisime oma asjadest. Venelastel oli üks kena ütlus: „S koroblja na bal” ehk siis laevalt otse ballile. See iseloomustas täpipealt minu olukorda. Olin juba hakanud harjuma selle õudse muutusega oma elus. Enam ei ärganud ma hommikuti segaduses, kuhu olen sattunud, olin ka magamise ajal sõjaväes. Nüüd aga istusin huvitavate elulugudega meeste seltsis, kes oma EÜE5-lugusid jutustasid ja armee narrustest ja juhtumistest oma kogemuse põhjal pajatasid. Ja mis minu jaoks kõige hämmastavam – need mehed mängisid kõik kolmekesi triona kitarri ning laulsid peast kõige kaunimaid ja kaunimalt eesti laule, mida ma eales olin kuulnud. See olukord oli nii ootamatu ja liigutav, et sarnanes pigem unenäoga.

      Kella kaheksa paiku hommikul väeossa jõudes oli hommikusöök just lõppenud, sööklas sagimist palju ja Johannes andis mu kaptenile üle. Viimane luges meie nägudelt ilmselt midagi muud, kui mürsukastide tassimise jälgi, kuid sõna lausumata saatis ta mind appi nõudepesusse. See oli jube urgas, kus suurtes kuupmeetristes alumiiniumist neljakandilistes tünnides ujus räpane punakas rasvane vedelik. Sinna sisse tuli kõik nõud panna ja seejärel pesta. Võitlesin okserefleksiga ja õppisin kiirelt uusi töövõtteid. Olin olukorraga mõttes leppinud. Olin ajateenistuses nii-öelda roheline ja seetõttu tuli nagunii kõik ebameeldivamad tööd ära teha. Nüüd olin pääsenud ka õhtusest sagimisest, kus lisaks koristamisele järgmise päeva söök ette valmistati. Kaua ei õnnestunud mul nõusid pesta, vähem kui tunni pärast kuulsin tuttavat eesti aktsendiga komandohäält. Johannes otsis mind valjuhäälselt taga ja nähes mind tegemas kõige mustemaid töid nõudepesus, ähvardas ta miinipatarei vanemaid ajateenijaid, et tema isiklikult määrab, kus ja mis töid mina toimkonnas teen. Ta oli ise vahepeal samuti pataljoniülema poolt köögitoimkonnale appi määratud ja taas aitas ta mind kergematele töödele. Mulle oli kaitseingel tekkinud. Ülejäänud päeva istusin ma leivajaotuspunktis ja minu töö oli valget leiba lõigata ning seda läbi luugi koos või ja suhkruga jagada. Ruumi uks oli tavaliselt lukustatud, sest tegemist oli ikkagi „strateegiliselt tähtsa kraamiga”. „Vanakesed” ainult kiristasid läbi väikese luugi hambaid ja ähvardasid üle õla piiludes, mida minuga kõik tehakse, kui toimkond lõpeb. Ma ei saanud õnneks ähvarduse sisust aru ja olin juba veidikene õppinud asjadel endast läbi voolata laskma, elades põhimõttel üks päev korraga. Nii möödus minu esimene köögitoimkond polgus ja elul polnud väga vigagi.

      II

      9. detsembril andsime sõdurivande, mille järel üldrivistusel teatati, et meie polk saadetakse täies koosseisus täitma internatsionaalset kohustust Afganistani Demokraatliku Vabariigi ees.

      Nüüd oli see siis välja öeldud, ametlikult ja lakooniliselt. Sahinad Afganistani saatmisest olid juba mõnda aega ringi liikunud, aga me ei võtnud seda kuigi tõsiselt, sest seda kardeti üle kogu Nõukogude Liidu ja hirmul on teatavasti suured silmad. Selline teade tekitas vastakaid tundeid. Ühelt poolt oli muidugi meeletu hirm hukkumise või vigastada saamise ees või mis veelgi hullem – vangi langemise ees. Teiselt poolt tekkisid lootused paremale toidule, seiklustele, elule ebatavalisel maal. Me ei osanud iseennast sellisesse sõjaolukorda asetada ― seda oli võimatu oma senise elukogemuse põhjal hinnata või millegagi võrrelda. Veidike kohutas mind ka mõte, et see teade tuli kuidagi emale edastada. Olen kuulnud, et mõned võitluskaaslased on hiljem väitnud, justkui oleksid nad varjanud oma vanemate ees teenistust Afganistanis. Mul on seda raske uskuda, kuna me olime siiski noored poisid ja vajasime mingisugust lohutust või julgustust. Me olime väga hirmul ja vajasime abi väljastpoolt, kodu oli selleks kõige usaldusväärsem allikas. Ise andsin emale ridade vahelt teada, mis toimub ja kuhu saadetakse. Abi saamise asemel tajusin tema vastustes, et hoopis mina olin see, kes pidi lohutama ja julgustama. Olin küll veidi hämmingus, kuid järele mõeldes on see igati loogiline. Tema ei saanud ju kuidagi olukorda mõjutada, ta oli teadmatuses, rippus ainult minult saadud info küljes. Ja mis kõige paradoksaalsem – minu surmasaamise korral oleks ju minu jaoks kõik lõppenud, tema oleks aga pidanud edasi elama kurvastuses, võib-olla ka kahetsedes millegi tegematajätmise pärast.

      Millised olid minu tollased ettekujutused sõjast Afganistanis? Huvitaval kombel polnud ma kordagi mõelnud selle üle, et mina oleksin tugevam pool ja peaksin kellelegi liiga tegema, liiati veel kedagi tapma. Kujutluspildid liikusid ainult nõrgema poole seisukohalt lähtudes, näiteks et keegi tulistab minu suunas ja ma ei saa eest ära hüpata, piiramisrõngasse jäämine, laskemoona lõppemine ja muidugi vangi langemine koos piinamisega. Silme ette kerkisid fotod raamatust, mida olin lapsepõlves korduvalt kooli pioneeride toas lehitsenud. See oli aastal 1975 ja seal oli kujutatud Vietnami sõja ohvreid, kellel olid elusast peast kõhud lahti lõigatud ja sisikond välja voolanud. Keegi ülikoolikaaslastest teadis rääkida, kuidas vangidel elusast peast nahk maha võetakse ja muidugi kõri läbilõikamise jutt, mis nende puhul kõige tõenäolisem tundus. Tegemist oli siiski lambakasvataja-rahvaga.

      Järgnevatel päevadel läks tõeliseks saginaks. Kogu 12. polk tuli koos rasketehnikaga kokku pakkida ja rongidele laadida. Meie kaitseingel leidis selles saginas võimaluse mind, Andrust ja Kalevit linnaloaga välja kutsuda, kusjuures põhjuseks tõi ta vajaduse linna piltniku juures meist pilti teha. „Seltsimees major,” pöördus Johannes pataljoniülem Šatsi poole, „siin saadetakse minu kõrgkooli tudengitest kaasmaalased Afganistani, Nõukogude Liidu rahvusvahelist võlga täitma. Neil pole ühtegi fotot oma ajateenistusest ja tõenäoliselt ei tekigi neil rohkem võimalusi. Palun lubage neid piltniku juurde viia!” Šatsil oli süda rinnus, pealegi oli ta Johannest ajateenistuse jooksul tundma õppinud ja hindas mehe julgust ning otsustusvõimet äärmiselt kõrgelt. Sellisele küsimusele polnud võimalik eitavalt vastata.

      Andrus, Johannes, autor ja Kalev Gvardeiskis СКАЧАТЬ