Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis. Alar Nigul

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta jalad enne lahti päästa. See ka õnnestus ja Ülar maandus siiski jalgadele, kuigi Oleg meie kokkumängu peale vihaselt räuskas ja meile koledat tulevikku lubas.

      „Orjaturul” jäi mulle silma üks Leedu päritolu noorsõdur, kes oli umbes kaks meetrit pikk, tema kämblad olid mehe näo suurused. Pea oli tal vastavalt kasvule ebaloomulikult suur, kõige suurema numbriga peakatted olid tema peas kui tübeteikad ja silmad moodustasid näos peene triibu. Ta nina oli ülahuule poole kõverdunud, sellel „ilutses” suur punn ja tema suu oli kriipsuna näkku joonistatud. Sõnaga, mees nägi välja nagu ehtne killer. Ta väitis, et on tegelenud spordiga, täpsemini võrkpalliga ja seetõttu määrati ta pataljoni luurerühma. Tema nimi oli Ruoška. Edaspidine teenistus viis mind ikka ja jälle selle mehega kokku. See oli üks neid juhtumeid, kus inimese välimusest tulenev ootus on täielikus vastuolus tema olemuse ja käitumisega. Lähemal tutvumisel selgus, et tegemist on äärmiselt ujeda ja kohmaka inimesega, kes ei osanud või ei soovinud armeed silmas pidades oma välimusest tulenevat eelist ära kasutada.

      Seekord määrati Ruoška minu silmis privilegeeritud rühma, mina oma võimetega olin sel hetkel väärt kõigest suurt metalltaldrikut kandma! Tundsin kogu maailma ebaõiglust enda vastas. Tagantjärele võib aru saada, kui egotsentriline on üks tavaline noor inimene, kes oli sinnamaani pidevalt tundnud oma ligimeste imetlust ja austust mingi oskuse või teadmise pärast. Ta oli elanud justkui mingis pseudomaailmas, kus puudus reaalsus, kus tagasiside oli olnud moonutatud ning see oli muutnud nooruki vägagi haavatavaks. Edasi sõltus kõik sellest, kas noor inimene adapteerus uues olukorras või mitte. Selle kohta on Darwinil üks teooria…

      Ühel hommikusel rivistusel küsiti, kas meie seas on mehi, kes õpivad arstiks. Astusin kaks sammu rivist välja, sest mul olid meeles sõprade soovitused, et alati tuleb kuulata tähelepanelikult, milliseid spetsialiste vajatakse. Kui pakutakse midagi, mis tundub soodne, siis ütle alati jah. Nii nutikad on eestlased ikka, et iga asjaga vähemalt mõõdukal tasemel hakkama saavad, ükskõik, mis oskusi nõutakse. Seekord oli meie polku külastamas rühm meedikuid, kes Afganistani haavatute jaoks doonoriverd kogusid. Vaja oli abilisi ajateenijate ettevalmistamisel, mis tähendas nende rahustamist, žguti panemist, küünarnukiõndla puhastamist ja veregruppi tähistavate siltide kleepimist kogumiskotikestele. Edasi tuli arst ja torkas kanüüli veeni. Meil olid valged kitlid seljas ja nägusid kattis marlimask, olime doonorite jaoks moondatud ja seega anonüümsed. Selle paari päeva jooksul käisid minu käe alt läbi kõik meie pataljoni võitlejad, kaasa arvatud meie miinipatarei „kotkad”, kes ennast rühma liidriteks pidasid. Eranditult kõik olid hirmunud ja nad ei püüdnudki seda varjata. Kas see hirm tulenes oletatavast valust, mis kaasnes, või millestki muust, igatahes pöördus enamik neist minu kui arsti poole ja nad palusid kinnitust ega väga valus pole. Rahustasin neid ja tundsin neile ka mõnes mõttes kaasa, sest kuigi oli öeldud, et võetakse kakssada grammi, siis enamikult tilgutati kogumiskotti nelisada grammi. See muutis pisemad isendid võrdlemisi nõrgaks ja abituks, paljud minestasid püsti tõustes, protestida polnud aga kellelegi.

      Selle viie päeva jooksul nägin aknast läbi õrna lumesaju, kuidas mu kaaslased platsil rivisammu harjutasid ning tundsin rõõmu, et sain soojas ruumis tegelda asjadega, mis mind rohkem paelusid. See rõõm oli aga üürike – viimasel päeval andsin ise ka verd ja siirdusin tagasi oma miinipatareisse. Huvitav oli jälgida meeste reaktsiooni, kui mõni karm onu mind ära tundis. Olin ju neile kõigile mõne päeva eest pihiisa rollis olnud. Enamik neist leidis võimaluse mulle vaikselt külje alla pugeda ja ähvarduste saatel vaikima sundida. Mul oli lõbu laialt, nüüdsest olin nende nõrkusest teadlik.

      Nõukogude armees noorsõdurina päevnik olla oli kole. Kolm meest oli korraga vahis, üks seisis ja ülejäänud kaks küürisid kasarmut, nii ööl kui päeval. See oli ka koht, kus mehi proovile pandi, näiteks kästi peldikut oma isikliku hambaharjaga küürida! Terve mõistusega võttes oli see käsk absurdne, kuid seaduse järgi tuli allohvitseri käsk esmalt täita ja alles seejärel võis selle otstarbekuse kohta raporti kirjutada. See oli huvitav otsustamise koht: enamik muidugi keeldus selliseid käsklusi täitmast, kuigi ähvardati uue valvekorraga järjest või siis peksu ja sõimuga. Olles täiesti kurnatud ja magamata, trummeldas peas ainus soov linade vahele saada, kasvõi tunniks ja see pani mõne mehe käsku täitma. See oli aga kahtlemata lõks, sest sealt algas allakäik, karm ja pöördumatu.

      Oli laupäev, olin parajasti vahis ja sain hetkeks mahti puhata. Meie miinipatarei paiknes kasarmus kahel erineval korrusel, „vanakesed” esimesel ja meie jagu kolmandal. Olin oma jao ruumi sisenenud, et salaja veidi voodile pikali visata, kui nägin seal kahte pooleaastase staažiga lätlastest seersanti omakeeli vestlemas. Ehmatasin algul, sest vahis olles polnud mul kasarmusse asja, kuid mehed viipasid mind enda juurde ja pakkusid rahumeeli istet. Selgus, et üks mees oli tugev laskesuusataja, mis andis meile palju jutuainet, kuna olin ise ju murdmaasuusatamisega tegelnud. Sõbrunesime vaatamata minu puudulikule vene keele oskusele kiiresti. Paraku jäi see istumine üürikeseks, kuna peagi oli minu kord valvepostile asuda. Õhtu saabudes ilmusid linnast tagasi meie patarei „vanakesed” (aasta teeninud mehed), kes olid ilmselgelt joomased. Umbes neli-viis meest sisenes kasarmusse ja hakkas tüli norima minu uute tuttavate lätlastega. Lähenesin vargsi ruumi uksele ja kuulsin, et reamehed soovisid alandavaid käske anda, püüdes vähem teeninud seersante nii-öelda dresseerida. Mehed aga ei mõtelnudki alluda ja õige pea paisus tüli kakluseks, ning endalegi tagajärgedest aru andmata tormasin möllu ja asusin lätlasi kaitsma. Lõime vastase kiiresti taanduma ja pöördusime tagasi oma toimingute juurde. Ei möödunud veerand tundigi, kui trepist voolas üles kahe jao suurune kättemaksuüksus, mis sõjakalt meie magalasse sisenes. „Nüüd saan ma korraliku keretäie,” ütlesin Rihole, kellega koos valvekorras seisime. Ta ei saanud minu jutu mõttest aru ning käed-jalad tööd täis, ei pööranudki ta sellele tähelepanu. Püüdsin talle mõista anda, et ta ühineks vastuhakuga ja tuleks meile appi, kuid leidsin samas, et see on tema otsus ja ta ei pea sellesse vabatahtlikult sekkuma, kui ei soovi. Mõne hetke pärast paiskus uks lahti ja lävel seisid ennist taanduma sunnitud ajateenijad. Suures kasarmukoridoris silmadel ringi käia lastes jäi nende pilk minule peatuma: „Näe, seesama pojuke oli nende pundis!” ütles üks neist ja järgmisel hetkel tiriti mind hõlmast rebides kasarmusse ja tõugati voodite vahele välisseina poole. Narid olid kasarmus kahekordsed ja ruumi keskele jäi kitsas käimise ruum, kuhu üle kahe mehe kõrvuti seisma ei mahtunud. Nüüd tõugati mind akna suunas ja ma jäin üksinda vahekäiku seisma, „karistussalklased” trügisid summas mulle järele, kuid nad segasid üksteist ja ei mahtunud kuidagi vahekäiku ära. Samal ajal käis karistusoperatsioon ka minu uute läti sõprade kallal, keda armutult kõhtu ja rindkeresse peksti. Nende oiged panid mul vere soontes tarretama, sest minu saatus oli sel hetkel vägagi ettearvamatu ja ühtegi ohvitseri polnud samuti laupäeva õhtul kasarmusse oodata. Kaotada polnud enam midagi ning hakkasin taas meestele vastu. Neid oli üpris kerge endast eemal hoida, kuna nad ei mahtunud mitmekesi mulle kallale tulema. Õige pea ronisid nutikamad neist aga naride peale ja kargasid mulle ülevalt kaela nagu ahvid filmis „Mowgli” ning sellega suruti minu vastuhakk kiiresti maha. Olin väga hirmul, kuna puudus ettekujutus, missugune karistus võiks sellise vastuhaku eest järgneda. Kujutasin ette, et see on valus, samas lootsin, et mitte eluohtlik. Meestesumma vahelt surus ennast läbi ja astus minu ette suuremat kasvu juba varasemast tuttav Olegi-nimeline reamees, kes oli ilmselt seltskonna liider. Tema nägu oli ümmargune nagu kakuke, rindkere lai ja tugev, varrukate otsas paistsid suured rusikad nagu söekaevuril. Mees urises madalal ning ähvardaval häälel, kui suure veaga ma olin hakkama saanud ja kui halvasti mu käsi nüüd ja tulevikus käima hakkab. Ma ei saanud tookord eriti vene keelest aru, eriti sellisest, milles minuga siis kõneldi. Aimasin, et see roppude sõnade jada on dešifreeritav ja ma peaksin selle ähvarduse tulemusel unustama vähimagi vastupanu, kuid õnneks ei teadnud mina selle keele „koodi”. Mõlemalt poolt käänati mu käed selja taha üles nii, et jäin abitult oma „kohtumõistja” ette kummargile ja seejärel virutas viimane mulle viisteist korda täiest jõust vastu rinnakut. Niisuguse karistuse mõte oli selles, et vorminööbi niidiaas moodustas nööbiga üheksakümnekraadise täisnurga ja kinnitus nööbi külge jäigalt. Kui vastu nööpi lüüa, tungis niidiaas vastu rinnakut ja tekitas СКАЧАТЬ