Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis. Alar Nigul

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja valib ning mille järgi otsus tehakse.

      Sinnani olin naiivselt lootnud, et minu kui hea suusataja võimed on kirjas toimikus, mis minuga kaasa liigub, või on see mingil muul moel teada ning arstlikus komisjonis häid tulemusi näidates on lootus spordiroodu saada. Tagantjärele paneb taoline naiivsus mind muigama, sest kust pidid lihtsad inimesed oma igapäevatööd tehes teadma, milliseid vaimuhiiglaseid või füüsilisi talente nad läbi vaatavad, kui keegi neile seda polnud öelnud.

      Läbisin kontrolli edukalt nagu enamik kutsealuseid. Ainult üks tugev maamees, kelle rusikas oli lapse pea suurune ja kes oli ilmselgelt meist kõige kõvem löömamees, praagiti välja, sest tal puudus kuus hammast!!! Ise ta selle üle kordagi ei kurtnud. See oli mõtlemapanev fakt, seega hinnati lisaks lihaste läbimõõdule veel midagi… Edasi liikusime läbi Kaliningradi (endine Königsberg) Gvardeiskisse (endine Tapiau) tankipolgu territooriumile, mis oli samuti kunagi sakslaste poolt ehitatud. Kogu see hiigelsuur sõjaväelinnak oli laotud punastest tellistest. Meie saabusime sellele mõõtmatule riviplatsile õhtuhämaruses. Gaz-661 kast, milles me istusime, oli täis noori ajateenijaid. Riviplatsile jõudes hoomasin linnaku mastaape ja võpatasin, kui üle lageda hiiglasliku platsi kõlas puhtas eesti keeles: „Kas eesti mehi ka on?” „On küll,” vastasin rõõmsalt ja püüdsin hääle järgi meest leida. Selleks oli vanemleitnandi auastmes tugeva kehaehituse ja vuntsidega mees, kellega sain kergesti jutule. Selgus, et tegemist on oma teaduskonna mehega, kelle nimi Johannes K., ta oli Tartu ülikooli lõpetamise järel kutsutud ohvitserina siia tegevteenistusse. Rõõm oli vastastikune, kui selgitasin oma tausta.

      Saabunud oma tulevasse teenistuskohta, moodustati äsja armeesse mobiliseeritutest rühmad, mis teistest ajateenijatest eraldati. Seda nimetati karantiiniks, mis oli justkui nädalapäevad kestev sisseelamislaager. Selle aja jooksul elasime omaette kasarmus ja õppisime peamisi sõduritarkusi: voodi korrastamist, korda kasarmus, valvekordi, riviõppust, mundri eest hoolitsemist, käsklusi jne. See oli suhteliselt pehme maandumine „kõvale pinnasele”. Kuigi elu oli raske ja harjumatu, sõjaväerutiini oli üliraske omaks võtta, oli tunda, et tegelik elu armees on kordades karmim. Tunnetasime seda igal sammul, kui vanemate ajateenijatega või lihtsalt tšurkadega2 nelja silma alla sattusime. Igal sammul püüti meil peast rabada tuttuusi karvamütse, püüti hirmutada arusaamatute roppustega, anti mõista, mis õige pea juhtuma hakkab, kui meid väeosadesse määratakse. Ei osanud sellest midagi arvata, õigupoolest polnud mahtigi, sest päevad olid täis kõiksugu õppusi ja drilli ning voodisse minnes uinusime silmapilkselt. Minu jaoks oli algul kõige raskem hommikune äratus, sest olles näinud meeldivaid unenägusid, mis olid seotud eelneva eluga ning ärgates seista silmitsi reaalse ning lõputuna tunduva teenistusega, oli üleminek karm. Oli mehi, kes öösiti nutsid nagu väikesed lapsed.

      Mul oli vedanud selle poolest, et minu kursusekaaslane Riho J oli minuga koos karantiini määratud. Sain temaga vähemalt eesti keeles kõnelda, kuigi vanemad ajateenijad seda taunisid, tehes väga teravaid märkusi.

      Olin armees teeninud umbes nädala, kui meie noorsõdurid üles rivistati ja lasketiiru laskmisharjutusele saadeti. Armees ei tohiks see fakt, et automaadist laskeharjutusi sooritatakse, üllatust äratada. Meie puhul muutis asjaolu eriliseks see, et me polnud veel vannet andnud, ja igaüks meist lasi märklauale tervelt nelikümmend lasku. Enamik ajateenijaid laskis kogu kaheaastase teenistuse jooksul kõigest kolm lasku!

      Karantiin sai pärast vande andmise päeva läbi ja meid, noori, hakati jaotama erinevatesse teenistuskohtadesse. See oli nagu kaasaegne orjaturg, kus vaadati meeste välimust, toimikut, küsiti spordisaavutuste kohta ning pärast seda määrati lõplikult konkreetse üksuse koosseisu.

      Mind määrati „orjaturul” miinipatareisse, kus sain endale „austava” 82 mm miinipilduja sihturi kohustuse. See oli tipp, mida suudeti pakkuda ühele endast heal arvamusel olevale murdmaasuusatajale! Minu enesehinnang sai kõva hoobi. Olin jahmunud, kuna olin ennast siiski lootustandvaks sportlaseks pidanud, kuid siin olin ma lihtsalt üks tühipaljas ettur. Millegipärast oli ei-tea-kust tekkinud arvamus, et „tegijad“ on näiteks luurajad, nende ümber oli mingi eriline „aura“. Oletasin et nende väljaõpe on seotud harjutustega, mis muudavad mehe osavamaks, vapramaks, kavalamaks ja targemaks. Seda ma ju salamahti lootsin siit armeest saada. Nüüd miinipildujana – ei mingit romantikat, täielik proosa. Või koguni draama?

      Minuga samasse jakku määrati veel üks eestlane, nagu minagi ajateenistusse võetud EPA3 esimeselt kursuselt. Ülar K oli lihtne ja heasüdamlik maapoiss, kes oma olemuselt ilmselt kõige paremini vastas venelaste ettekujutusele eestlastest. Ta oli nagu enamik meist kasina või olematu vene keele oskusega, kuid lisaks oli ta väga kaalutlev oma ütlustes, võttis alati paar sekundit vastamiseks, rääkis aeglaselt ja sõnu valides. Ta oli keskmist kasvu, ümara näo ja nõrga kehaehitusega. Iseloomult oli ta heatahtlik ja sõbralik, mida sõjaväes pahatihti naiivsusena tõlgendati. Ta oli loodud pigem tudengitele loenguid pidama, kui sõjaväes füüsilist jõudu ja täpsust nõudvaid harjutusi tegema.

      Olin koolipõlves järjekindlalt murdmaasuusatamisega tegelnud, võistelnud korduvalt vabariiklikel võistlustel ja jõudnud esimese kümne hulka, spordiühingu Kalev meistrivõistlustel isegi esimese kolme hulka. Pealegi sobis mulle tolleaegne kompleksvõistlus VTK4, mis jagunes suviseks ja talviseks kompleksvõistluseks. Talvise kompleksvõistluse alade hulka kuulusid lamades püssist laskmine, kangil lõuatõmbamine ja 10 km suusatamine. Olin sel alal isegi meistersportlase kandidaat ja korduvalt esimese kolme seas vabariigis. Selle poolmilitaristliku spordiala treenimiseks olin kooli ajal kodus oma õuele kangi meisterdanud, kus ma pärast jooksutreeninguid mitmesuguste harjutuste abil käe-, kämbla- ja kõhulihaseid treenisin. Vanaisa lugude hulgas oli üks, mis mind kangi peal innustas. Ta oli mulle juba lapsepõlves jutustanud, kuidas ta koolis spordirõngaste peal trikke tegi. Õpetaja oli andnud poistele ülesandeks hoida käsi rippes küünarnukist üheksakümne kraadise nurga all kõverdatuna ning tõsta jalad ette samuti täisnurga all ning selles asendis siis viivuks püsida. Osa poisse oli sellega hakkama saanud, sealhulgas vanaisa. Et rõngad olid üks tema meelisalasid, oli ta nendel kodus palju harjutanud. Rippasendist tõusis ta sirgete kätega kahelt poolt kõrvalt alla ristiasendisse, jaladki täisnurga all ette sirutatud. Selle jõudemonstratsiooniga pälvis ta kaasõpilaste ja eriti õpetaja õigustatud imetluse. Kujutasin vaimusilmas ikka vanaisa ette trikke tegemas, kui ise kangil rassisin ja raskeks läks. Kakskümmend lõuatõmmet järjest polnud mulle probleem, võistlustel tuli neid lisakski, samuti jõutõusud kangil nii keha kui ka jalad ees toengasendisse. Tundsin ennast kangil väga koduselt.

      Hommikvõimlemise ajal läksin igal hommikul vabatahtlikult pärast jooksuringi kangile ja tegin tavapäraseid harjutusi, et lihastoonust hoida. Sõjaväesaabastega oli see küll veidi raskendatud, kuid see mõjutas põhiliselt korduste arvu, mitte sooritust ennast. See jäi silma meie miinipatarei „vanakestele”, kes seda kõrvalt vargsi jälgisid. Ühel hommikul soovisid nad mind proovile panna ja käskisid mul kaksteist lõuatõmmet teha. Tegin seda meeleldi ja kujutasin endale ette, et teenin sellega nende imetluse. Kurjusel olid aga hoopis teised plaanid. Oleg, meie patarei „vanake”, käskis seejärel Ülaril kangile hüpata ja kaksteist lõuatõmmet mulle järele teha. Olime mõlemad asjade sellisest pöördest jahmunud, mulle polnud hetkekski pähe tulnud, et Ülar peab minu võimete pärast nüüd kannatama. Ta hüppas käsu peale kangile ja juba tema kätehoiust kangil oli selge, et see spordiala on mehele võõras. Ta suutis kangil vingerdades ja sipeldes lõua kahel korral kangi juurde upitada. Kolmas kord ta lõug enam sihile ei jõudnud, kuigi ta väänles ja punnitas meeleheitlikult. Siis lasi ta käed kangi küljest lahti ja jäi õnnetul ilmel oma käskijale otsa vaatama. See aga haudus juba uusi kurje plaane. Ta käskis Ülaril taas kangi külge rippesse hüpata ning sooritust jätkata. See oli aga ilmselgelt võimatu ülesanne, mida Ülar ka välja ütles. Seejärel käskis Oleg minul haarata Ülari jalgadest ja need selja taha enda poole tõmmata nii, et Ülar jäi diagonaalis, СКАЧАТЬ