Jane'i meloodia. Ryan Winfield

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli nii lummatud rohelisest täpist, mis mehe kurbades silmades põles, et kummardas talle lähemale.

      „Kuidas teie nimi on?“

      „Ma ei taha ebaviisakas olla, proua, aga ma teenin endale niimoodi elatist. Kas teil on mõni laul, mida te kuulda tahaksite? Sest kui ei ole, siis pean edasi liikuma.“

      „Aga ma tahaksin teiega rääkida.“

      „Mina pole selleks õige inimene.“

      Mees tõstis kitarri üle oma pea ja kükitas, et raha ära korjata, seejärel pani ta kitarri kohvrisse.

      „Ma tahan teile lihtsalt mõned küsimused esitada.“

      „First and Pine’is on viiskümmend kutti, kes on nõus ühe õlle nimel rääkima rohkem, kui vaja. Mina ei ole üks neist.“

      Ta puudutas oma mütsinokka, justkui hüvasti jättes, võttis kohvri ja kõndis minema.

      „Ma nägin teid surnuaial,“ ütles Jane talle selja tagant järele.

      Mees peatus, pöörates end aeglaselt ringi.

      „Olin autos ja vaatasin teid. Melody pidi teie jaoks palju tähendama, et sellise vihmaga kalmistule tulite.“

      Jane avas oma käekoti. „Võtke! Jätsite sinna selle mündi.“

      „Kas ta oli teie õde?“ küsis mees.

      „Ei, ma olen tema ema.“

      Üle mehe näo libises tormipilvena kurbus ja tema pilgus helkis lein. Jane arvas hetkeks, et too puhkeb nutma. Kuid mees langetas pilgu ja lausus: „Avaldan kaastunnet.“

      Seejärel pööras ta end ringi ja lahkus.

      Ei mingit selgitust, ei mingit hüvastijättu.

      Jane seisis ja vaatas, kuidas teine eemaldub.

      Kui mees nurga taha kadus, kukkus kõnniteele, kus ta seisnud oli, vihmapiisk, nagu oleks tema vari sinna nutma jäänud.

      Jane seisis nüüd üksi kõnniteel ja tundis, kuidas tal eneselgi pisarad voolama hakkavad.

      Uus vihmavaling sundis naise pugema sama ukse vahele, kus mees ennist musitseerinud oli. Ta pani käed ümber põlvede ja jäi vaatlema vihmapiiskade trummeldamist kõnniteel – kitarrimuusika oli asendunud autorataste alt pritsivate veeplartsatustega.

      Kolmas peatükk

      „Sa pead sööma.“

      Grace osutas hautisekausile Jane’i ees, näol emalikult murelik ilme.

      „Ma tean,“ lausus Jane, „aga mul pole isu.“

      „Võta, kasta leib selle sisse.“

      Grace lükkas leivataldriku Jane’i poole ja viipas ettekandjale, kes parajasti lõunatajatest maha jäänud lauda koristas.

      „Kas võin teile veel midagi pakkuda?“ küsis teenindaja.

      „Kaks Maci & Jack’si õlut, palun.“

      „Linnase- või nisuõlu?“

      „Linnase oma sobib hästi,“ vastas Grace.

      Küllap oli ta märganud Jane’i üllatunud näoilmet, sest kohe kui ettekandja oli lahkunud, pöördus Grace tema poole, küsides: „Mis on?“

      „Ma pole sind kunagi õlut joomas näinud,“ vastas Jane.

      „Kuule, me kuulume alkohoolikute perekonda, mitte anonüümsete alkohoolikute rühma. See, et minu tobe abikaasa on võõrutusravil ja sinu perekond peaks samuti seal viibima, ei tähenda veel, et meie ei võiks aeg-ajalt õlut nautida, kas pole? Pealegi, kuidas me muidu neid välja suudaks kannatada?“

      „Su jutus on iva,“ sõnas Jane naerdes.

      Soovimata tühja kõhu peale õlut juua, sundis Jane end paari lusikatäit hautist sööma, enne kui ettekandja naasis ja õlleklaasid nende ette asetas. Õlu oli tummine ja mõru, kuid hea järelmaiguga, ning juba pärast paari sõõmu nõjatus Jane vastu tooli seljatuge, tundes end palju paremini. Ta vaatas Grace’i poole ja meenutas kõige esimest korda, kui nad seda pubi olid külastanud – see oli juhtunud umbes nädal pärast seda, kui Jane oli Grace’ile elukindlustuspoliisi müünud. Raske uskuda, et sellest oli möödunud viisteist aastat ja et Grace oli siis olnud täpselt Jane’i vanune.

      „Kas oled uuesti tööga alustanud?“ küsis Grace.

      Jane raputas pead.

      „Ma pole juba peaaegu kuu aega müügiga tegelnud.“

      „Noh, kiiret pole,“ ütles Grace. „Arvan, et sellest pole midagi, eriti kui mõelda, et matustest on möödunud vaid paar nädalat. Kuidas sul rahaga lood on?“

      „Saan hakkama,“ vastas Jane. „Mul on säästud.“

      Ta keerutas õlleklaasi oma käes, jälgides, kuidas pubiaknast sissetulvav päikesevalgus kulunud laua merevaigukarva värvis.

      „Kas tead, mida ma praegu igal öösel teen?“

      „Mida?“ küsis Grace.

      „Istun sülearvuti taga ja vahin Melody Facebooki lehte.“

      „Oh, Jane.“ Grace ohkas. „See peab küll piinav olema.“

      „On ja ei ole ka,“ vastas Jane. „Melody leht on alles ja olen tema ajajoonelt ta elu kohta killukesi korjanud. Tundub, nagu poleks ma temast midagi teadnud. Kas tead, milline tema viimane postitus oli? Kaks päeva enne… noh, enne kui ta suri? Ta kirjutas: „Armastus on elu ja elu on hea.“ Suudad sa seda uskuda?“

      „Kas sa oled ta sõpradega rääkinud?“

      „Ei. Ma ei oskaks kusagilt alustadagi. Aga peaaegu iga päev kirjutab keegi ta lehele hüvastijätusõnumi. Mõni neist postitab isegi pilte. Tavaliselt muidugi joogiklaasiga käes.“

      „Noh, aga see poiss-sõber? See muusik?“

      „Teda nende hulgas pole. Aga Melody kirjutas mõned postitused armastusest. Soovin, et see mees oleks nõustunud minuga vestlema. Mul on siiani alles see münt, mille ta hauale jättis.“

      „Võib-olla peaksid uuesti proovima,“ sõnas Grace. „Otsi ta üles ja proovi läheneda kuidagi teisiti.“

      „Arvad?“

      „Mis sul kaotada on? Jumal teab, et sa ei saa ju teadmatusse jääda, J.“

      „Ma ei tea.“

      „Sa pead leidma tee, kuidas edasi minna.“

      Jane võttis oma lusika ja segas aeglaselt hautist, lihtsalt hajameelsusest, kuna süüa polnud tal seda plaaniski.

      „Arvad, et peaksin seda tegema?“ küsis ta. „Ta uuesti üles otsima?“

      Grace lükkas leivataldriku СКАЧАТЬ