Jane'i meloodia. Ryan Winfield

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olev auto lasi signaali.

      Jane vajutas gaasi ja sõitis praamile. Ta oli autorivi ees ning märgades kollastes vihmakeepides tööle minevate jalgratturite taga. Nood nägid rattaid hoidlasse ajades välja armetud, aga sihikindlad, möödudes metalltrepist kohvikusse minnes rattakingade valjul klõbinal naise autost. Üks praamitöötaja tuli Jane’i auto rattaid tõkestama, üritades oma habetunud suunurkadesse midagi naeratuse sarnast võluda – naise lootusetut näoilmet nähes mees siiski loobus.

      Kõigi teiste jaoks oli see lihtsalt üks järjekordne päev.

      Kui praam juba liikus, istus Jane oma autos ja vaatles üle Elliotti lahe sõudvaid tumedaid vihmapilvi. Praamimootorid surisesid ja männilõhnaline õhuvärskendaja hüples autopeegli küljes. Jane vaatas, kuidas kajakas praami ees lendas, kasutades osavalt ära vöörist tekkivat õhuvoolu. Jane polnud enam ammu linnas käinud. Liigagi ammu, mõtles ta. Oleks ta tütart otsima läinud, talle sagedamini oma abi pakkunud, võib-olla oleks Melody siis veel elus. Ta teadis, et Grace’i arvates oli ta teinud kõik, mis ühe inimese võimuses oli – ta oli maksnud viie võõrutusravikliiniku eest ja toetanud Melodyt kõikvõimalikul moel, kuni oli aeg temast armastusega lahti lasta.

      Talle meenus, mida viimase võõrutuskliiniku nõustaja oli öelnud: „Sa võid talle köie visata, kuid üles peab inimene sellest ronima ise.“ Ja Jane oligi ju köie visanud, kas polnud? Ta oli pakkunud, et toob Melody koju, kuid seda ühel kindlal tingimusel: tüdruk peab puhtaks ja kaineks jääma. Ent Melody oli sellest keeldunud ja taas kord minema lipsanud, et end sellest sodist pilve tõmmata, peatudes kord ühe, siis teise tuttava juures.

      Praam lasi udupasunat, äratades Jane’i võpatusega mõtetest. Ta lasi kojameestel ära pühkida vihmanire, mille tuul oli praamitekile ja autoaknale kandnud, ja vaatas, kuidas eesolevasse valgesse uttu hakkas kangastuma Seattle’i siluett. Ta oli noorena Seattle’is elanud, Washingtoni ülikoolis õppinud, püüeldes naisuurimuse bakalaureusekraadi poole. Kuid siis oli ta kohanud Bruce’i ja armunud, või vähemalt nii oli ta arvanud. Ta oli viiendat kuud rase, kui Bruce jalga lasi, jättes Jane’i üksi beebitulekuks valmistuma. Ja see oli ka üks ülikoolist väljalangemise peapõhjustest, sest Jane oli arvanud, et Melody üleskasvamiseks oleks ideaalne koht Bainbridge – vaikne ja rahulik saarelinn ühes suurepäraste koolidega. Mõnda aega see nii oligi. Ilmnes aga, et teismeliste alkoholi- ja narkolembuse eest pole piisavalt kaitstud ükski paik, eriti veel kui selleks on soodumus. Jane’i perekonnal oli joomine veres. Ja ta kahtlustas, et sama lugu oli ka Melody isaga.

      Praam sõitis sadamasse ning jalgratturid ronisid sadulasse, sõtkudes vihma kätte. Jane järgnes neile Capitol Hilli poole sõites.

      Tuttavatest kohtadest möödudes arutles ta, kas ka tema tütar oli neis käinud. Võib-olla oli Melody tundnud Jane’i kohalolekut selles vanas kohvikus, küürutamas õpikute kohal? Või ehk oli ta näinud naabruskonna raamatupoe riiulil ema sõrmejälge? Sest see koht ei olnud Melody sünnist saadik üldse muutunud – nagu ka ilmselt mitte kunagi tolmuharja näinud. Või äkki olid nende pilgud kohtunud kahekümneaastast ajavahet eirates Steampipe Lounge’i baaris, kus kena neiu võis valedokumendi olemasolul endale reede õhtul joogi või kaks välja sebida? Jumal, olin ma ikka noor ja loll, mõtles Jane. Kuid ta pidi endale tunnistama, et see oli ka lõbus olnud.

      Jõudnud korterelamu juurde, kontrollis naine kindluse mõttes aadressi. Tegemist oli vana ja väsinud elumajaga, mis kaua aega tagasi korteriteks oli jaotatud. Hoolimata kooruvast värvist ja loppis katusest olid tänavaäärsed majanumbrid värskelt kirjutatud ja selged. Nii et see siis oligi koht, kus tema tütar elanud oli. See oli koht, kus tema tütar suri.

      Vihmasadu oli vaibunud tibutamiseks, kuid Jane istus endiselt autos, vaadates läbi veeplekilise akna ja lastes pilgul rännata mööda välistreppi neljanda korruse punase ukseni, mille kaudu tema tütar kümne päeva eest viimast korda sisse oli läinud. Kas Melody oli seda ette aimanud, arutles Jane. Kas ta oli veel viimast korda endasse linnapilti ahminud? Kas pilved olid taganenud, et talle viimast korda päikeseloojangut näidata? Kas Melody oli kõhelnud? Või oli ta lihtsalt oma doosi kohale kummardanud, nähes vaid eesootavat unustust, mille järele nii väga janunes? Osa Jane’ist soovis, et suudaks seda mõista.

      See oli raskeim trepist ülesronimine, mida naine kunagi ette võtnud oli.

      Ta koputas uksele ja ootas.

      Koputas uuesti.

      „Rahune maha, pagan võtaks!“ karjus üks naishääl seestpoolt ust. „Tulen juba!“

      Peagi keerati uks lukust lahti ja see avanes turvaketi pikkuse jagu, paljastades kitsa pilu vahele surutud kahvatu tüdrukunäo.

      „Ma ütlesin sellele daamile telefonis, et ei luba kedagi siia ringi vaatama,“ ütles kahvatu. „Pealegi ei ole mul last siin juba detsembrist saadik – tema tõprast isa pärast.“

      „Vabandust,“ lausus Jane. „Arvan, et ajate mind kellegagi segi.“

      Tüdruk kummardas uksepraole lähemale ja vaatas Jane’i.

      „Oh, pagan! Te olete Melody ema. Andke andeks!“

      „Mõtlesin, et tulen lõpuks ta asjade järele.“

      Tüdruku nägu kadus, kui too end pööras, et korteris ringi vaadata. Kui neiu uuesti näo ukse poole pööras, oletas Jane, et nüüd võetakse kett eest ja kutsutakse ta sisse, kuid seda ei juhtunud.

      „Oodake siin,“ ütles too selle asemel. „Ma panen need teie jaoks kokku. Selleks kulub vaid minut.“

      Seejärel sulges ta ukse ja lukustas selle uuesti.

      Jane seisis trepil ja ootas. Ta vaatas allolevat tänavat ja arutles, millist teed pidi oli tütar tol päeval koju tulnud, ja kust. Naabruskond meenutas talle kohti, kus ta ise pärast 17-aastaseks saamist kodust põgenedes ja iseseisvat elu alustades elanud oli. Üks kõuts turnis kummuliläinud prügikastis; laps virutas jalaga palli põiktänavale ja sealt jälle tagasi, vältides vilunult poriloikusid. Madal auto sõitis mööda, vali muusika toonitud klaaside taga tümpsumas; ning teisel pool tänavat asuvas korteris tülitsemas paarike, nii valjult, et see läbi avatud akna õuegi kuulda oli.

      Jane oli just tagasi oma auto juurde minemas, et sigaretist kiiresti mõni mahv tõmmata – ainult närvide rahustuseks –, kui uks avanes ja tüdruk talle ühe kasti sülle surus.

      „Ongi kõik?“ küsis Jane, olles veidi üllatunud.

      Tüdruk kehitas õlgu. Ta oli kammiga läbi juuste tõmmanud ja tema hingeõhk lõhnas nüüd köhakommide järele: „Oli ka muid asju, aga me jagasime need omavahel ära. Te kindlasti teate, kuidas see käib.“

      Jane noogutas, mõistes, mida too sellega silmas pidas.

      „Olin veidi üllatunud, kui te helistasite,“ ütles tüdruk, „sest Melody ei maininud kunagi, nagu oleks tal siin läheduses pereliikmeid.“

      Jane tundis, kuidas pisarad ta silmadesse kerkisid. Ta seisis, kast süles, samal ajal tundes, kuidas üks neist mööda põske alla veereb.

      „Pask,“ ütles tüdruk. „Ma ei mõelnud seda nii. Andke andeks!“

      „Kas sina leidsid ta?“ küsis Jane.

      Tüdruk raputas pead. „Ei. Ma olin kogu nädalavahetuse oma poisi juures. Candace oli see, kes siit hommikul läbi astus.“ Ta peatus, et maha vaadata, ja lisas siis vaikselt: „Mõnikord ma mõtlen, et kui ma oleksin ehk kodus olnud…“

      Jane СКАЧАТЬ