Jane'i meloodia. Ryan Winfield

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eriti lähedased või miskit… Ta kolis siia alles paar kuud tagasi.“

      „On sul aimu, kus ta oma aega veetis?“

      „Ma ei tea,“ vastas tüdruk. „Te võite Devil’s Cupist küsida. Nad helistasid ja ütlesid, et ta lõpuraha on seal.“

      „Melodyl oli töökoht?“

      „Oo jaa,“ vastas tüdruk. „Ta hakkas Pike’i Devil’s Cupis tööle umbes nädal pärast siia kolimist. Ütles veel, et kavatseb end mõnele ilukoolitusele kirja panna, kui ma nüüd mõtlema hakkan. Tal olid isegi avaldused välja prinditud. See polnud nii, nagu teie arvate. Tal oli lihtsalt üks väike tagasilöök… Mõnikord ilmselt sellest piisabki. Üks halb päev, üks jama. Igatahes… aga aitab lobisemisest, ma pean kiirustama ja end valmis seadma.“

      Jane tänas tüdrukut ja pööras ringi, hakates trepist alla minema. Oli jõudnud oma kastiga aga vaid kaks astet laskuda, kui tüdruk teda hüüdis.

      „Kuulge! Ma ei tahaks seda öelda. Saate aru… Arvestades kõike… Aga Melody oli mulle üüriraha võlgu.“

      Jane peatus, pani kasti trepile ja õngitses oma käekotist tšekiraamatu. „Kui palju ta sulle võlgnes?“

      „Sada viiskümmend,“ vastas tüdruk.

      „Kelle nimele ma tšeki kirjutan?“

      „Kas teil sularaha pole?“

      Jane avas oma rahakoti ja luges raha. „Mul on ainult 85 dollarit.“

      „Ma võtan selle ja loen võla tasutuks,“ teatas too.

      Jane ulatas talle raha, kuid jäi endiselt teisele trepiastmele, sundides nii tüdrukut välja tulema. Ta nägi tumedaid rõngaid tolle silmade all ja punaseid süstlaarme käsivartel ning korraks tekkis tal mõte raha tagasi kotti pista – aga ei teinud seda. Tüdruk napsas rahatähed ja tänas, taganedes seejärel kiiresti korterisse ja lukustades enese järel ukse.

      Jane sõitis Devil’s Cupi juurde ja oli sunnitud kvartalile kolm tiiru peale tegema, enne kui jalutamiskaugusel oleva parkimiskoha leidis. Kohvik oli väike ja kitsas, aknaäärse leti taga vaid paar tooli. Kohvik oli okupeeritud naabruskonna laste poolt, näod nutitelefonide kohale kummardunud. Jane võttis järjekorda ja kuulas, kuidas inimesed endale kohvi kaasa ostsid – caffé breve, filtrikohv, latte macchiato.

      Kui järg temani jõudis, tõmbas kassas olev neiu roosa kõrre suust, küsides: „Mida teile, proua?“

      Tüdrukul olid punased juuksed ja kulmurõngas. Küllap on needitud näod moes, mõtles Jane, sest temagi tütrel oli ninas väike teemantneet ilutsenud, kui ta teda surnukuuris tuvastanud oli. Jane arutles, kas oli ikka õigesti toiminud, jättes needi lõpuni oma kohale, ehkki see talle ei meeldinud. Ju ikka oli, leidis ta.

      „Mina olen Melody McKinney ema,“ lausus Jane.

      „Ta on selle üle kindlasti väga uhke,“ vastas neiu, torgates kõrre tagasi suhu ja küsides uuesti:

      „Mida me võime teile joogiks valmistada?“

      „Kas te tundsite Melodyt?“

      „Kas peaksin?“ küsis too.

      „Mulle öeldi, et ta töötas siin.“

      „Oh,“ sõnas tüdruk, näides järsku piinlikkust tundvat. „Te olete selle Melody ema. Vabandust! Ma olen asendustöötaja Belltowni kohvikust. Oodake üks hetk!“

      Ta kadus tagaruumi, naastes minuti pärast ümbrikuga.

      „Siin on tema lõpparve,“ ütles ta, lüües seejärel kohe vabandavalt pilgu maha: „Vabandust! See kõlas halvasti.“

      Jane torkas ümbriku käekotti.

      „Ma lootsin tegelikult, et saaksin rääkida kellegagi, kes koos Melodyga töötas. Kellegagi, kes teda tundis.“

      „Te peaksite nädala sees tagasi tulema,“ vastas tüdruk. „Lewis on siis tööl ja temaga on teil kõige mõttekam vestelda.“

      „Lewis?“

      „Jah. Ta on juhataja. Ta ei jää teil märkamata. Näeb välja nagu midagi multifilmiponi ja Vabadussamba vahepealset.“

      Jane astus kohvikust välja, hingates sügavalt sisse sõõmu jahedat niisket õhku. Väikeses kohvikus oli tekkinud tunne, nagu oleksid seinad ta ümber sulgunud, võib-olla sellepärast, et Jane oli endale ette kujutanud, kuidas ebaviisaka punapea asemel seisab leti taga naeratav Melody. Oleks ta siin vaid kahe nädala eest käinud! Tundus, kui oleks see kõik vaid üks julm õnnemäng eludega, mis mõnel puhul lühidalt lõpetati, teisel aga juhuse tahtel jätkuda sai.

      Kui Jane tagasi oma auto juurde jalutas, jõudis temani – tuulest kantuna – üks lõhestavalt üksildane kitarriviis, saateks veelgi üksildasemale kurvale lauluhäälele. Ta polnud kunagi varem midagi niisugust kuulnud, kuid muusika oli ilus ja sobis meeleoluga.

      Ta otsustas muusikale järgneda, pöörates ümber nurga ja leides ühe ukse vahelt muusiku. Mees oli kitarri kohale kummardunud, nägu varjamas määrdunud nokkmüts. Tema jalge ees oli lahtine kitarrikohver, sees mõned dollarid ja paar münti. Jane oli laulust nii liigutatud, et peatus, hakates käekotist raha otsima. Et ta oli aga oma viimase raha Melody toakaaslasele andnud, leidis ta nüüd vaid hõbedollari, mille tundmatu võõras oli Melody hauale jätnud, ning seda ei tihanud ta ära anda.

      Naine ootas, et laul lõppeks ja ta saaks mehelt uurida, kui kauaks too siia jääb, et siis käia raha järelja tagasi tulla, ent kui kõlas lõppakord ja muusik oma pea tõstis, Jane jahmus: need silmad! See oli tema – mees surnuaialt, vihmasajus seisnud võõras. Autoaknast avanenud pilt oli naisele mällu sööbinud. Ta oleks need silmad igal pool ja igal ajal ära tundnud.

      Jane arvas, et nägi ka mehe näol äratundmishelki, kuid see kadus kiiresti, asendudes laia naeratusega, kui too küsis: „Kas on soovilugu?“

      „See oli tõsiselt hea,“ ütles Jane, otsustades, et ei maini nende hiljutist kohtumist. „Ikka päriselt tõsiselt hea.“

      Mees kallutas pead.

      „Tänan teid, proua!“

      „Kas teie kirjutasite selle?“

      „Noh,“ vastas mees, näides järsku häbelik, „ma pole seda veel kusagile otseselt üles kirjutanudki, tegelen sellega alles oma peas, kuid jah, meloodia ja sõnad on minu enda omad, kui te seda silmas peate.“

      „See on tõesti võrratu,“ ütles Jane.

      „Mul on hea meel, et see teile meeldib. Tavaliselt eelistavad inimesed vanu lugusid, mida nad teavad. Ilmselt nostalgiast. Ehkki „Halleluuja“ on loomulikult suurepärane laul, ei jaksa ma seda siiski terve päev laulda.“

      Jane silmitses jutuajamise ajal mehe nägu:

      „Kui te pahaks ei pane, siis kui vana te olete?“

      Mees võttis mütsi peast ja lükkas sõrmedega läbi oma pikkade tumedate juuste. Ta ohkas.

      „Noh, kui mulle räägiti mu sündimise päeva kohta tõtt ja ma enne ära ei sure, siis saan tuleval juulil 25-seks.“

      „Te СКАЧАТЬ