Viimased tüdrukud. Riley Sager

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on kui kõlisev helkleva metalli väljanäitus. Läikiva ümbrisega huulepulk ja jäme kuldkäekett. Mitu lusikat. Hõbedane peegel, mille õdede toast pihta panin, kui pärast Männimajakest haiglast lahkusin. Kasutasin seda selleks, et terve pika sõidu vältel oma peegelpilti jõllitada, veendumaks, et olen veel alles. Nüüd silmitsen ma mulle vastu vahtivaid moonutatud peegeldusi ja need mõjuvad samamoodi rahustavalt.

      Jah, ma olen endiselt olemas.

      Panen iPhone’i teiste esemete juurde, lükkan sahtli kinni ja keeran lukku ning riputan võtme uuesti ketiga kaela.

      See on minu saladus, mu rinnakuluu vastas soe.

      3

      Õhtupoolik kulub lõpetamata muffinite eiramisele. Need näivad mind köögi tööpinnalt piidlevat, ootavad samasugust hoolitsust nagu kaks juba kaunistatut, mis istuvad meeter eemal, oma lõpetatuses nii rahulolevad. Tean, et peaksin koogid lõpuni tegema, kas või nende teraapiaväärtuse pärast. Lõppude lõpuks on see ju mu veebilehe esimene käsk: küpsetamine on parem kui teraapia.

      Harilikult usun ma seda. Küpsetamises on loogikat. Selles, mida Lisa Milner tegi, ei ole.

      Ometi on mu meeleolu praegu nii sünge, et tean, et abi pole isegi küpsetamisest. Lähen hoopis elutuppa. Mu sõrmeotsad libisevad üle lugemata The New Yorkeri ja hommikuse Timesi ning püüan end uskuma panna, et ma ei tea täpselt, kuhu ma teel olen. Aga ma jõuan sinna sellegipoolest. Akna kõrval seisva raamaturiiuli juurde, kus võtan tooli appi, et küündida ülemise riiuli ja seal lebava raamatuni.

      Lisa raamatuni.

      Ta kirjutas selle aasta pärast Stephen Leibmani rünnakut ning pani sellele tagasivaateliselt nukra pealkirja „Elutahe: minu isiklik valu ja tervenemise teekond”. Raamatust sai väiksemat sorti menuteos. Lifetime tegi selle põhjal telefilmi.

      Lisa saatis mulle eksemplari kohe pärast Männimajakeses juhtunut. Sisse oli ta kirjutanud: Quincyle, minu suurepärasele ellujääjast õele. Olen sinu jaoks olemas, kui vajad kedagi, kellega rääkida. Selle all oli kirjas tema telefoninumber, numbrid korralikult ja kandiliselt kirjutatud.

      Mul polnud mingit kavatsust talle helistada. Ütlesin endale, et ei vaja tema abi. Arvestades, et ma midagi ei mäletanud, siis miks ma pidanukski?

      Aga ma polnud valmis selleks, et kõik riigi ajalehed ja uudistekanalid ülipõhjalikult Männimajakese mõrvu kajastasid. Nii nad juhtunut nimetasidki – Männimajakese mõrvad. Polnud tähtis, et see oli pigem jahionnike kui maja. Nii sai hea pealkirja. Pealegi, Männimajake oli selle koha ametlik nimi ja see oli ukse kohal rippuval suvelaagri stiilis seedripuust sildile kõrvetatuna kirjas.

      Kui matused välja arvata, püüdsin ma inimestest eemale hoida. Kui kodust lahkusingi, siis selleks, et minna arstide juurde või teraapiasse. Et ajakirjanike laager oli meie majaesise muruplatsi vallutanud, oli ema sunnitud mind tagauksest välja ning läbi naabrite hoovi kõrvalkvartalis ootava auto juurde juhatama. Sellest siiski ei piisanud ja mu keskkooli aastaraamatu foto maandus People’i esikaanele, sõnad „ainus ellujääja” mu vinnidest ääristatud lõua vastas.

      Kõik tahtsid eksklusiivintervjuud. Ajakirjanikud helistasid, meilisid, saatsid sõnumeid. Üks kuulus naisreporter – vastikustunne ei lase mul tema nime öelda – kolkis vastu ust, sellal kui mina teisel pool istusin, selg vastu lõgisevat puitu surutud. Enne lahkumist lükkas naine ukse alt sisse käsitsi kirjutatud sedeli, pakkudes mulle korraliku intervjuu eest sada tuhat.

      Paber lõhnas Chanel № 5 järele. Viskasin selle prügikasti.

      Isegi murtud südamest ja ikka veel haavaniidiga kinni tõmmatud noahaavadest hoolimata teadsin ma, kuidas asjalood on. Ajakirjandusel oli kindel plaan teha minust Viimane Tüdruk.

      Võib-olla oleksin ma sellega paremini toime tulnud, kui mu kodune elu oleks natukenegi stabiilne olnud. Aga ei olnud.

      Selle aja peale oli mu isal vähk jälle ägedalt välja löönud ning ta oli keemiaravist liiga nõrk ja iiveldushoogude küüsis, et minu mäslevaid emotsioone leevendada. Ometigi ta püüdis. Olles mu korra peaaegu kaotanud, andis ta selgesti mõista, et minu heaolu on tema jaoks esmatähtis. Ta vaatas, et ma sööksin ja magaksin ega upuks leinavalusse. Ta tahtis vaid, et minuga kõik hästi oleks, isegi kui tema endaga polnud. Lõpupoole hakkasin ma mõtlema, et olin Männimajakeses ellu jäänud vaid seetõttu, et mu isa oli kuidagimoodi jumalaga kokkuleppe sõlminud ja oma elu minu oma vastu vahetanud.

      Oletasin, et ema tundis sama, aga olin süütundest liiga vaevatud, et küsida. Mitte et mul oleks selleks erilist võimalust olnud. Selle aja peale oli ta lülitunud meeleheitel koduperenaise režiimile, olles otsustanud iga hinna eest näidata, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Ta oli end veennud, et köök vajab remonti, nagu võiks uus linoleum kuidagimoodi vähi ja Männimajakese hoope pehmendada. Kui ta just parajasti mornilt isa ja mind mitmesuguste tohtrite juurde ei toimetanud, võrdles ta tööpindasid ja sorteeris värvinäidiseid. Rääkimata rangelt oma äärelinlasele omaste regulaarsete spinningutrennide ja raamatuklubidega jätkamisest. Minu ema jaoks oleks ühestainsastki seltskondlikust kohustusest loobumine tähendanud lüüasaamise tunnistamist.

      Kuna mu patšulilõhnaline terapeut ütles, et mulle tuleks kasuks stabiilne tugisüsteem, pöördusin ma Coopi poole. Ta tegi, mis suutis, jumal õnnistagu teda. Ta võttis vastu rohkem kui paar meeleheitlikku hilisõhtust telefonikõnet. Ometi vajasin ma kedagi, kes oli üle elanud samasuguse katsumuse nagu mina Männimajakeses. Lisa tundus selleks kõige paremini sobiva isikuna.

      Selle asemel et traumapaigast põgeneda, jäi Lisa Indianasse. Pärast kuuekuulist kosumist naasis ta samasse ülikooli ja omandas kraadi lastepsühholoogias. Kui ta diplomi vastu võttis, reageerisid lõpuaktusele kogunenud tormilise aplausiga. Auditooriumi tagaosas seisev reporteritesumm talletas selle hetke välklampide sähvimises.

      Nii ma siis lugesin tema raamatut. Leidsin ta telefoninumbri. Helistasin.

      Ma tahan sind aidata, Quincy, ütles ta mulle. Tahan sulle õpetada, kuidas olla Viimane Tüdruk.

      Mis siis, kui ma ei taha Viimane Tüdruk olla?

      Sul pole valikut. See on sinu eest juba otsustatud. Sa ei saa juhtunut muuta. Sina saad valida vaid seda, mismoodi sa olukorraga toime tuled.

      Lisa jaoks tähendas see härjal sarvist haaramist. Ta soovitas, et annaksin ajakirjandusele mõne intervjuu, aga minu tingimustel. Ta ütles, et juhtunust avalikult rääkimine aitaks mul sellega toime tulla.

      Ma võtsin ta nõuannet kuulda ja andsin kolm intervjuud – ühe New York Timesile, ühe Newsweekile ja ühe preili Chanel № 5-le, kes maksiski mulle selle sada tuhat, kuigi ma seda ei küsinud. See kulus korteriostul marjaks ära. Ja kui te arvate, et ma end sellepärast süüdi ei tunne, siis eksite.

      Need intervjuud olid kohutavad. Tundus vale rääkida avalikult oma surnud sõpradest, kes enam iseenda eest rääkida ei saanud, eriti kui arvestada, et ma ei mäletanud, mis nendega tegelikult juhtus. Ma olin sama palju kõrvalseisja kui need inimesed, kes kibelesid mu intervjuusid nagu komme õgima.

      Iga intervjuu tekitas minus nii tühja ja õõnsa tunde, et mitte ükski toidukogus ei suutnud mind jälle täita. Nii ma enam ei üritanudki ja maandusin kuus kuud pärast haiglast lahkumist sinna tagasi. Selle aja peale oli isa juba oma lahingu vähiga kaotanud ja ootas üksnes tõve lõplikku hoopi. Sellegipoolest oli ta iga päev mu kõrval. Oma ratastoolis tudisedes kühveldas ta mulle jäätist suhu, et loputada alla kibedaid antidepressante, mida mind võtma sunniti.

      Suhkrutükk, СКАЧАТЬ