Viimased tüdrukud. Riley Sager

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirjutades loomingulisusele rõhuda ja tulemuseks oli see hüüdnimi. Nimi levis üksnes seetõttu, et oli juhtumisi piisavalt morbiidne, et internetis käibele minna. Kõik lapsekingades ja tähelepanunäljas uudistesaidid haarasid sellest kohe kinni. Soovimata moevoolust maha jääda, järgisid nende eeskuju ka trükiväljaanded. Alguses kõmulehed, siis korralikud ajalehed ja lõpuks ka ajakirjad.

      Mõne päevaga oli lugu omandanud täiesti uue ilme. Lisa Milner polnud enam lihtsalt tapatalgutest pääsenu. Temast sai õudusfilmist pärit Viimane Tüdruk.

      Neli aastat hiljem juhtus sama asi Samantha Boydiga ning veel kaheksa aastat pärast seda minuga. Kuigi nende aastate jooksul leidis aset veel teisigi mitme ohvriga tapmisjuhtumeid, ei äratanud ükski neist avalikkuse tähelepanu nii palju, kui meie omad. Mingil põhjusel olime meie need õnneseened, kes jäid ellu siis, kui see kellelgi teisel ei õnnestunud. Kenad tüdrukud, üleni verega koos. Seetõttu koheldi meid kõiki nagu midagi haruldast ja eksootilist. Nagu ilusat lindu, kes lööb oma erksavärvilised tiivad lahti ainult kord kümne aasta jooksul. Või siis lille, mis lehkab roiskuva liha järele iga kord, kui õitseda otsustab.

      Tähelepanu, millega mind Männimajakesele järgnenud kuude jooksul üle külvati, küündis heatahtlikust kuni veidrani. Vahel oli see segu mõlemast, nagu näiteks see kiri, mille sain ühelt lastetult abielupaarilt, kes pakkusid, et maksavad kinni mu ülikooli õppemaksu. Kirjutasin neile vastu, lükkasin nende lahke pakkumise tagasi. Rohkem ei kuulnud ma neist midagi.

      Muud kirjad olid häirivamad. Ma ei jõudnud kokku lugeda, mitu korda kirjutasid mulle üksildased gootipoisid või vangid, kes ütlesid, et tahavad minuga kohtingutel käia, minuga abielluda, mind oma tätoveeritud käte vahel hoida. Üks Nevada automehaanik pakkus, et aheldab mu oma keldrisse, et mind edasise halva eest kaitsta. Tema siirus oli jahmatav, ta oleks nagu tõsiselt arvanud, et ülim heategu oleks mind vangis hoida.

      Ja siis oli veel kiri, milles väideti, et mulle tuleb lõpp peale teha, et minu saatus on olla maha löödud. Kirja all nime ei olnud. Polnud ka saatja aadressi. Andsin kirja Coopile. Igaks juhuks.

      Hakkan end närvilisena tundma. Põhjuseks on suhkur ja Xanax, mis korraga mu organismis tuhisevad nagu mõni viimasel ajal popp uimasti. Coop tajub mu meeleolumuutust ja sõnab: „Ma tean, et seda on raske hoomata.”

      Noogutan.

      „Tahad siit jalga lasta?”

      Noogutan veel kord.

      „Lähme siis.”

      Kui ma püsti tõusen, teeb lapsehoidja jälle näo, nagu asjataks mudilasega, ning keeldub minu poole vaatamast. Võib-olla tundis ta mu ära ja see tekitab temas ebamugavust. Poleks esimene kord, kui nii juhtub.

      Kui temast möödun, Coopist kaks sammu tagapool, napsan ma neiu märkamata laualt tema iPhone’i.

      See libiseb sügavale mu taskusse veel enne, kui uksest välja jõuan.

      Coop jalutab koos minuga koduni, seades end pisut mu ette nagu salateenistuse agent. Me mõlemad otsime pilguga kõnniteelt ajakirjanikke. Ühtki pole näha.

      Kui minu maja juurde jõuame, jääb Coop välisukse kohale ulatuva kastanpruuni varikatuse all seisma. Hoone on sõjaeelne, elegantne ja avar. Mu naabrite hulka kuuluvad sinakate juustega seltskonnadaamid ja teatavas eas moekad geihärrad. Olen kindel, et seda maja nähes imestab Coop iga kord, kuidas saavad küpsetusblogija ja riiklik kaitsja endale Upper West Side’is üürikorterit lubada.

      Ausalt öeldes me ei saagi. Igatahes mitte Jeffi palgaga, mis on naeruväärselt väike, ja kindlasti mitte selle rahaga, mida mu veebilehekülg sisse toob.

      Korter on minu nimel. See on minu oma. Raha tuli Männimajakesele järgnenud kohtuasjade ühisrindest. Ohvrite vanemad, Janelle’i võõrasisaga eesotsas, kaebasid kohtusse kõike ja kõiki, keda võimalik. Vaimuhaigla, mis võimaldas Temal põgenema pääseda. Tema arstid. Ravimifirmad, mis vastutasid nende rohkete antidepressantide ja antipsühhootikumide eest, mis olid Tema ajus üksteisele vastu töötanud. Isegi firma, mis oli tootnud tolle jukerdava lukuga ukse, mille kaudu Tema põgenes.

      Kõik need tegelased nõustusid kohtuvälise lahendiga. Nad teadsid, et mõni miljon dollarit on seda väärt, et vältida halba mainet, mille nad kamba leinavate perekondade vastu minnes saanud oleksid. Isegi kohtuvälistest lepetest ei piisanud, et kõiki neist säästa. Üks antipsühhootikum korjati lõpuks müügilt ära. Too vaimuhaigla, Blackthorni psühhiaatriahaigla, sulges oma logisevad uksed veel samal aastal.

      Ainsad inimesed, kes ei saanud pappi köhida, olid Tema vanemad, kes olid Tema ravi eest tasumisega pankrotti läinud. Minugipoolest. Mul polnud mingit tahtmist karistada seda vapustatud ja niiskete silmadega paari Tema pattude eest. Pealegi, minu osast, mille muude kokkulepetega sain, piisas küll ja veel. Üks mu isa raamatupidajast sõber aitas mul suurema osa investeerida, kui aktsiad veel odavad olid. Pärast ülikooli ostsin ma korteri just siis, kui kinnisvaraturg kolossaalsest kokkuvarisemisest toibus. Kaks magamistuba, kaks vannituba, elutuba, söögituba, köök koos hommikusööginurgaga, millest on saanud minu hädapärane stuudio. Sain selle võileivahinna eest.

      „Tahad üles tulla?” küsin ma Coopilt. „Sa pole mu kodu kordagi näinud.”

      „Võib-olla mõni teine kord.”

      Veel üks asi, mida ta alati ütleb, aga kunagi tõsiselt ei mõtle.

      „Sa pead vist minema hakkama,” arvan ma.

      „Koduni on pikk sõit. Saad sa siin ilusti hakkama?”

      „Jajah,” vastan ma. „Niipea kui šokk üle läheb.”

      „Helista või saada sõnum, kui midagi vajad.”

      Seda mõtleb ta kindlasti tõsiselt. Tollest Männimajakesele järgnenud hommikust saadik on Coop olnud valmis kõik muu sinnapaika jätma, et mind vaatama tulla. Tollest hommikust saadik, kui ma valu ja leina küüsis halisesin: ma tahan seda politseinikku! Palun lubage mul teda näha! Ta oli poole tunniga kohal.

      Kümme aastat hiljem on ta ikka veel olemas, noogutab mulle hüvastijätuks. Kui olen samaga vastanud, varjab Coop oma helesinised silmad Ray-Bani päikeseprillide taha ja kõnnib minema, kadudes lõpuks teiste jalakäijate sekka.

      Korterisse jõudnud, sean ma sammud kohe kööki ja võtan teise Xanaxi. Järgnev viinamarjalimonaad on magusalaks, mis koos tee sisse lisatud suhkruga mu hambad valutama paneb. Ometi joon ma edasi, neelan mitu väiksemat lonksu, sellal kui võtan taskust välja varastatud iPhone’i. Kiire pilk telefonile ütleb mulle, et selle endise omaniku nimi on Kim ning et ta ei kasuta ühtki turvaseadet. Ma näen kõiki kõnesid, netiotsinguid ja sõnumeid, kaasa arvatud üks hiljutine mingilt kirvenäolt, kelle nimi on Zach.

      Tahad täna õhtul väheke lõbutseda?

      Pulli pärast messin talle vastu. Ikka.

      Telefon piiksatab mu käes. Veel üks sõnum Zachilt. Tüüp saatis pildi oma riistast.

      Võluv.

      Lülitan telefoni välja. Ettevaatusabinõu. Kim ja mina võime küll sarnased välja näha, aga meie helinad on meeletult erinevad. Siis keeran ma telefoni käes ringi, vahin selle hõbedast tagust, mis on üleni sõrmejälgi täis. Nühin selle puhtaks, kuni näen oma peegelpilti – moonutatut, nagu vaataksin ma lõbustuspargi kõverpeeglisse.

      See sobib kenasti.

      Sõrmitsen kuldketti, mis on СКАЧАТЬ