Viimased tüdrukud. Riley Sager

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ liiga kõhn ega liiga täidlane. Korralik piima peal üles kasvanud Kesk-Lääne tõug.

      Niisugune võinuks ma olla teistsuguses elus. Sellises, kus pole Männimajakest, verd ega kleiti, mis muutis värvi just nagu mingis õudusunenäos.

      See on teine asi, millele ma Coopiga kohtudes iga kord mõtlen – ta pidas mu kleiti punaseks. Ta oli sellest dispetšerile sosistanud, kui abijõude kutsus. See on kirjas politseiprotokollis, mida olen lugematuid kordi lugenud, ja dispetšeri salvestusel, mida ma suutsin kuulata ainult korra.

      Keegi jookseb puude vahel. Heledanahaline naisterahvas. Noor. Tal on seljas punane kleit. Ja ta karjub.

      Ma tõesti jooksin puude vahel. Tegelikult kappasin. Paiskasin üles lehti, tuim kogu mu keha läbiva valu suhtes. Ja kuigi ma kuulsin ainult kõrvus kaikuvaid südamelööke, karjusin ma tõepoolest. Ainus asi, millega Coop puusse pani, oli kleidi värv.

      Tund aega varem oli see olnud valge.

      Osa verest oli minu oma. Ülejäänu kuulus teistele. Peamiselt Janelle’ile, keda olin hoidnud hetk enne seda, kui ise viga sain.

      Ma ei unusta iialgi Coopi näoilmet, kui ta oma veast aru sai. See, kuidas ta silmad pisut rohkem pärani läksid. See, kuidas ta suu pikerguse kuju võttis, kui ta üritas hoida seda lahti vajumast. See vapustatud mühatus, mille ta kuuldavale tõi. Kaks osa jahmatust, üks osa haletsust.

      See on üks vähestest asjadest, mida ma tõesti mäletan.

      Minu Männimajakese kogemus jaguneb kaheks selgesti eristatavaks pooleks. On algus, mis on tulvil hirmu ja segadust ja milles Janelle metsast välja komberdab, veel mitte surnud, aga peaaegu. Siis on veel lõpp, kui Coop leidis mu selles punases kleidis, mis tegelikult ei olnud punane.

      Kõik muu nende kahe punkti vahel on mu mälus täiesti tühi. Enamvähem tund täiesti lagedaks pühitud.

      Ametlik diagnoos kannab nime dissotsiatiivne amneesia. Sagedamini nimetatakse seda allasurutud mälestuste sündroomiks. Põhimõtteliselt oli see, mille tunnistajaks ma sattusin, liiga jube, et mu habras mõistus oleks suutnud selle juurde jääda. Nii ma siis lõikasingi selle välja. Ise sooritatud lobotoomia.

      See ei takistanud inimesi anumast, et tuletaksin meelde, mis juhtus. Heasoovlikud pereliikmed. Mõtlematud sõbrad. Psühhiaatrid, kelle peas tantsisid nägemused avaldatud juhtumiuuringutest. Mõtle, ütlesid nad kõik mulle. Tõesti mõtle sellele, mis juhtus. Nagu oleks see midagi muutnud. Nagu oleks minu võime iga vereplekilist detaili meenutada saanud mu ülejäänud sõbrad jälle ellu äratada.

      Sellegipoolest ma üritasin. Teraapia. Hüpnoos. Isegi naeruväärne tunnetuslik mälumäng, milles üks traatjate juustega spetsialist toppis mu silmsidemega näo ette lõhnastatud paberiribasid ja küsis, mis tunde need minus tekitavad. Mitte miski ei mõjunud. Minu peas on see tund täiesti puhtaks pühitud koolitahvel. Sellele pole jäänud midagi peale tolmu.

      Ma mõistan seda tungi rohkem infot saada, seda igatsust üksikasjade järele. Aga praegusel juhul pole mul neid vaja. Ma tean, mis Männimajakeses juhtus. Mul pole tarvis meenutada, kuidas täpselt see juhtus. Sest üksikasjadega on juba nii – need võivad tähelepanu kõrvale juhtida. Kui neid liiga palju lisada, jääbki olukorra jõhker tõde varju. Neist saab toretsev kaelakee, mis varjab trahheotoomiaarmi.

      Ma ei üritagi oma arme varjata. Teen lihtsalt näo, et neid pole olemas.

      Selline näitemäng jätkub ka kohvikus. Just nagu võiks minu teesklus, et Coop ei viska mulle sülle halbade uudiste granaati, ees ootava päriselt olematuks teha.

      „Kas sa oled siin tööasjus?” küsin ma. „Kui pikemaks jääd, kutsuksime Jeffiga sind meelsasti kuskile õhtust sööma. Mul on meeles, et see Itaalia koht, kus me möödunud aastal käisime, meeldis meile kõigile.”

      Coop vaatab mulle üle laua otsa. Tema silmad on kõige heledamat sinist tooni, mida olen eales näinud. Veel heledamad kui tablett, mis praegu mu kesknärvisüsteemi lahustub. Aga need pole rahustavalt sinised. Tema silmades on pinevust, mis sunnib mind alati pilku kõrvale pöörama, kuigi tahan sügavamale vaadata, otsekui võiksin ma ainuüksi nõnda nende silmade taga peituvatest mõtetest selgust saada. Need on raevukalt sinised – sellised silmad, mida soovid näha sind kaitsva inimese näos.

      „Ma arvan, et sa tead, miks ma siin olen,” ütleb ta.

      „Ma ausõna ei tea.”

      „Mul on väga halbu uudiseid. Need pole veel ajakirjandusse jõudnud, aga jõuavad. Üsna varsti.”

      Tema.

      See on mu esimene mõte. See on kuidagi Temaga seotud. Ehkki ma nägin, kuidas ta suri, sööstab mu aju sellesse vältimatusse ja mõistetamatusse maailma, kus Ta jäi Coopi kuulidest hoolimata ellu, pääses ja varjas end aastaid ning ilmub nüüd lagedale kavatsusega mind üles otsida ja alustatu lõpule viia.

      Ta on elus.

      Mu kõhtu täidab ärevuseklomp, raske ja kobakas. Tundub, nagu oleks sinna tekkinud korvpallisuurune kasvaja. Mind valdab ootamatu tung pissile minna.

      „Asi pole selles,” lausub Coop, teades vaevata, mida ma täpselt mõtlen. „Teda pole enam, Quincy. Me mõlemad teame seda.”

      Ehkki seda on tore kuulda, ei rahusta see mind vähimalgi määral. Olen käed rusikasse surunud ja pressin sõrmenukid vastu lauda.

      „Palun räägi mulle lihtsalt, mis juhtus.”

      „Asi on Lisa Milneris,” ütleb Coop.

      „Mis temaga on?”

      „Ta on surnud, Quincy.”

      See uudis võtab mu hingetuks. Mul on tunne, et ma ahmin õhku. Ma pole kindel, sest olen liiga hajevil naise hääle kahvatust kajast oma mälestustes.

      Ma tahan sind aidata, Quincy. Ma tahan sulle õpetada, kuidas olla Viimane Tüdruk.

      Ja ma lubasin tal seda teha. Vähemalt mõnda aega. Oletasin, et tema teab paremini.

      Nüüd on ta surnud.

      Nüüd on meid jäänud ainult kaks.

      2

      Lisa Milneri versioon Männimajakesest leidis aset ühes Indiana korporatsioonihoones. Ühel ammusel veebruariõhtul koputas maja välisuksele Stephen Leibmani nimeline mees. Ta oli ülikoolist väljalangenu, kes elas oma isa juures. Jässakas. Tema nägu oli võdisev ja kollakas nagu kanarasv.

      Ukse avanud korbiõde leidis mehe eestrepilt, nuga käes. Minut hiljem oli neiu surnud. Leibman lohistas surnukeha majja, lukustas kõik uksed ning lõikas elektri- ja telefonijuhtmed läbi. Järgnes umbkaudu tund aega kestnud tapatöö, mis tegi lõpu üheksale neiule.

      Lisa Milner oleks selle arvu äärepealt ümmarguse kümneni kasvatanud.

      Veresauna ajal peitis ta end ühe korbiõe magamistuppa, kössitas üksinda riidekapis, kallistas riideid, mis polnud tema omad, ja palvetas, et see hullumeelne teda ei leiaks.

      Lõpuks siiski leidis.

      Lisa silmas Stephen Leibmani, kui too kapiukse lahti rebis. Esimese asjana nägi Lisa nuga ja seejärel mehe nägu, mõlemad verest tilkumas. Pärast seda, kui mees teda õlga pussitas, СКАЧАТЬ