Igavesti koos. Jessica Ann Redmerski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alles teist korda kodus. Võtame oma kotid ja läheme välja päikese kätte, kus Natalie ja Blake meid ootavad. Ja nagu esimesel korral, kui ma temaga kohtusin, võtan end kokku, et Camryni hüäänist parima sõbraga kohtuda.

      „Cam! Ma igatsesin nii väga su järele!” Natalie haarab ta embusse.

      Blake – võib-olla hakkan teda lihtsalt kiusu pärast Blondiks kutsuma – kõrgub Natalie selja taga, käed sügavale taskusse surutud, õlad kühmus ja päevitunud näol lai totakas naeratus. See on selge, kes neist kahest peremees on. See mees on täielik tuhvlialune. Naeran selle üle endamisi. Tubli mees. Põrgusse, mina ei tohiks sel teemal sõna võtta…

      „Andrew!” Nüüd tuleb Natalie minu poole ja ma aktiveerin oma nähtamatu hulluvastase kaitsekilbi, kui ma tema siirale embusele vastan.

      Hea küll, tõtt-öelda ei meeldi Natalie mulle eriti. Ma ei vihka teda, aga ta on selline tüdruk, kellega ma isegi ei räägiks, kui Camrynit mängus ei oleks. Ja see, mida ta Camrynile tegi, enne kui Camryn selle bussi peale istus, jättis mulle kuradi halva maigu suhu. Ma toetan igati andeksandmist, aga juba see, et Natalie võis üldse midagi sellist teha, on piisav põhjus tema seltsis kogu aeg ette vaadata. Mul oli raske kaks nädalat tagasi end talle helistama sundida ning Camryni ultraheli kuupäevast ja sellest kõigest rääkida. Aga ma tegin seda Camryni pärast ja see on ainus, millel minu jaoks tähtsust on.

      „Tore sind jälle näha, Blake,” ütleb Camryn meest sõbralikult emmates.

      Ma tean ka Blake’i kohta kõike, kuidas algul oli ta Camrynist huvitatud ja alles pärast Nataliega käima hakkas. Ja ehkki ta oli Camrynist sisse võetud, enne kui me kohtusime, ei ole mul talle midagi ette heita.

      Surume Blake’iga kätt.

      „Oh jumal, laske ma vaatan!” ütleb Natalie. Ta tõstab Camryni särgi üles, paneb mõlemad käed ettevaatlikult tema kõhule ja naeratab laialt. Natalie kurgust tuleb tilluke kiljatuse moodi häälitsus ja ma taban end mõttelt, kuidas inimkeha üldse on võimeline sellist heli kuuldavale tooma.

      „Ma võin olla tädi Natalie või ristiema Natalie?”

      Hm, äkki ikka ei või?

      Camryn noogutab naeruse näoga ruttu ja mina hoolitsen selle eest, et ta minust õhkuvale võimalikule negatiivsele energiale jälile ei saaks. Viimane, mida tahan, on rikkuda kojutulekut tema jaoks teadmisega, et talun tema parimat sõpra ainult tema pärast.

      Camryn

      KUUS

      Ema ja Natalie korraldatud titepidu oli suurepärane. Sain uhiuue lapsevoodi, kõnnitooli, kiige, söögitooli, kaks titevanni – roosa ja sinise, igaks juhus – umbes 984 mähet – noh, neid tundus ikka väga palju olevat – hulga beebišampooni ja talki ja midagi, mille nimi oli Ahvipepu ravim ja Pepukreem, mis on väga kummalised, ja… Ma ei mäleta, mis seal kõik veel oli ja mingite asjade suhtes puudus mul igasugune ettekujutus, milleks need mõeldud olid.

      Kui olen mõne aja rahvast täis toas istunud, tunnen end täiesti kurnatuna ning otsustan peole käega lüüa ja tükk aega kuumas vannis liguneda.

      Möödub veel kaks tundi ja kõik peale Natalie on ära läinud. Tema mind vahuvannist leiabki.

      „Cam?” kuulen Natalie häält vannitoa ukse tagant. Ta koputab paar korda vaikselt.

      „Tule sisse,” ütlen.

      Uks läheb lahti ja Natalie tuleb vannituppa. See poleks esimene kord, kui ta mind paljalt näeb.

      Ta istub WC-poti kaanele.

      „Nüüd on see ametlik,” ütleb ta naeratades, „rasedus teebki tissid suuremaks.”

      Ta liialdab, nagu alati.

      Tõstan käe veest ja nipsan piisku tema poole.

      „Kuidas su enesetunne on?” küsib ta naljatamist jättes. „Sa paistad rampväsinud.”

      „Ma olen rase,” ütlen kõlatult.

      „Tõsi, Cam, aga sa näed jube vilets välja.”

      „Aitäh.” Sirutan käe ja sätin klambrit, millega ma juuksed üles panin, et need märjaks ei saaks, ja toetan käsivarred vanniservale.

      „Noh, kas sa ei peaks särama? Rasedad pidid ju särama.”

      Kehitan õlgu ja raputan vanni vastu toetatud pead.

      Tunnen alaseljas tuima valu, õnneks möödub see ruttu. Krimpsutan nägu ja sätin end mugavamalt istuma.

      „Oled kindel, et kõik on korras?” Ta näib palju murelikum, kui peaks.

      „Valud ja vaevad. Pole vaja muretseda. Edaspidi lähevad asjad ainult hullemaks, ma arvan. Tähendab valud ja vaevad.” Ma ei tea, miks ma tundsin vajadust seda viimast selgitada, aga ma tahtsin kindel olla, et ta seda kuidagi teisiti ei võta.

      „Hommikuti ei aja ikka veel iiveldama?” küsib ta. „Ma eelistaks iga kell kerget seljavalu öökimisele.”

      „Ei,” ütlen. „Aga ärme sõnu ära, Nat.”

      Ma tunnistan, et kui saaksin valida, valiksin ka mina oksendamise asemel valu. Ja seni tundub, et nii see lähebki. Ilmselt olen üks neist õnnelikest, kellest hommikune iiveldamine mööda läheb. Ja mul pole ka mingeid veidraid isusid. Nii et ma olen kas ebard või on kogu see jutt hapukurkidest ja jäätisest üks suur jama.

      Tulen vannist välja, tõmban vannilina ümber ja emban Natalied hüvastijätuks.

      Siis laman põiki oma voodis ja meenutan, kui mugav see oli. Aga ma ei igatse selle toa järele eriti ega tunne mingit nostalgiat oma vana elu vastu. Ei. Ma tahan „vana elu” ikka veel vältida ja see on peamine põhjus, miks mul kojutuleku suhtes nii suured kahtlused on. Tundsin puudust emast ja Nataliest ja ma tunnistan, et igatsesin Põhja-Carolina järele üldiselt. Aga see pole selline igatsus, mis tekitab tahtmise elada jälle siin ja teha samu asju, mida ma enne tegin. Põgenesin selle elu eest põhjusega ja ma ei kavatse tagasi tormata.

      Selle asemel, et õhtul Natalie ja Blake’iga välja minna, otsustan koju jääda ja varakult voodisse minna. Tunnen tohutut väsimust, nagu voolaks energia mu kehast välja kiiremini kui tavaliselt ja seljavalu pole tegelikult sugugi järele andnud. See on paar viimast tundi kord tulnud, kord läinud.

      Andrew poeb koos minuga voodisse ja lamab külili, pea sõrmenukkidele toetatud. „Mul on tunne, nagu teeksin midagi keelatut, kui sinuga siin sinu lapsepõlvetoas olen.” Ta muigab.

      Naeratan nõrgalt ja poen sügavamale tekkide alla. Väljas pole veel kaugeltki jahe, aga mul on meeletult külm. Tirin teki lõuani ja surun sõrmed kõvasti karvase teki sisse.

      „Kui isa siin oleks,” ütlen turtsudes, „magaksid sa Cole’i toas.”

      Ta nihkub lähemale ja paneb käe ümber mu piha. Esialgu tundub, et ta kavatseb seda ära kasutada, et me lõpuks kahekesi oleme, aga tema ilme muutub tõsisemaks, ta võtab käe mu pihalt ja tõmbab sõrmedega läbi mu juuste.

      „Hea küll, nüüd ma hakkan muretsema,” ütleb ta. „Sa oled kummaliselt käitunud sellest ajast saati, kui ma Blake’iga siia tulin. Mis lahti?”

      Surun СКАЧАТЬ