Igavesti koos. Jessica Ann Redmerski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ köhatab kannatamatult.

      „See pidi üllatus olema,” ütlen kulmu kortsutades.

      „Jaa! Ma vannun, et ta ei kepi mind!”

      Võpatan Natalie kommentaari kuuldes ja Camryn näeb vaeva, et mitte naerma puhkeda. Aga kuna ta on Camryn, ei jäta ta kasutamata võimalust piinata neid, keda armastab, ehkki tema kavatsused on nii süütud, kui üldse olla saab.

      „Ma ei usu sind, Nat,” ütleb ta tõsiselt.

      „Ah?” Natalie paistab siiralt jahmunud.

      „Kui kaua see kestnud on?” jätkab Camryn ja ta mängib oma osa veenvalt. Ta kõnnib ringi, paneb telefoni diivanilauale ja sätib käsivarred rinnale risti.

      „Cam… ma vannun jumala nimel, see pole midagi sellist. Oh issand jumal, ma ei teeks sulle iial, iial, iial midagi sellist. Ma tahan öelda, et Andrew on muidugi hullult kuum, ma täitsa tunnistan seda, ja arvatavasti tõmbaksin ma ta kohe rajalt maha, kui teie kaks koos ei oleks, aga…”

      „Nat, ma saan aru.” Camryn katkestab teda – õnneks –, enne kui too satub oma Natalie-hoogu, nagu Camryn seda nimetab.

      „Saad või?” küsib Natalie ettevaatlikult, ta on endiselt segaduses, mis pole ka üllatav.

      Camryn võtab uuesti telefoni, näitab mulle ekraani ja vormib huultega sõnu: Päriselt? Ilmselt käib see hüääni pildi kohta.

      Kehitan õlgu.

      „Mis siis tegelikult toimub?” küsib Camryn nalja kõrvale jättes meilt mõlemalt.

      „Camryn,” ütlen tema poole minnes, „ma tean, et sa igatsed kodu järele. Ma olen juba mõnda aega teadnud, nii et paar nädalat tagasi otsisin sinu telefonist Natalie numbri ja otsustasin talle helistada.”

      Camryn tõmbab silmad pilukile. Tõmban ta uuesti enda juurde diivanile.

      „Jah, ta helistas mulle ja rääkis ultraheli kuupäevast ja arvas, et ma tahaksin ehk…” Natalie hääl kuhtub, ta ootab, et mina üllatuse paljastaksin.

      „Ma mõtlesin, et ta tahab sulle titepeo korraldada, kui me teada saame, kas ootame poissi või tüdrukut – üritasin kõigepealt su emale helistada, aga küllap ta oli veel Cozumelis.”

      Camryn noogutab. „Jah, sel ajal vist küll.”

      „Aga su ema on nüüd täiega kambas,” trillerdab Natalie hääl läbi telefonikõlari. „Me pidasime nagu sinu selja taga koos plaani. Ma ei suutnud enam kauem oodata, millal su seksikas poiss mulle täna helistab ja uudiseid räägib, nii et helistasin talle ise ja nüüd sa tead kõike ja üllatus on rikutud.”

      „Ei, ei, Nat, see pole sugugi rikutud,” ütleb Camryn, võtab telefoni ja tõstab selle suule lähemale ning nõjatub ise diivani seljatoele. „Tegelikult on paremgi, et ma tean, sest nüüd saan ma selle üle elevil olla nii kaua, kuni ma varsti Põhja-Carolinasse tulen.”

      „No sa ei pea kaua ootama,” ütlen tema kõrvalt, „sest me lahkume reede pärastlõunal.”

      Camryni silmad lähevad pärani ja ta naeratab.

      Ma usun, et seda tal vaja oligi. Rõõmus tüdruk oleks nagu koduigatsusest piinatud tüdruku alt kahe sekundiga välja roninud. Oleksin pidanud seda varem tegema.

      „Neli kuud on titepeo jaoks nagu varavõitu,” ütleb Camryn. „Mitte et ma kurdaks!”

      Ütlen: „Jah, mõtlesime, et miks mitte tabada kaks kärbest ühe hoobiga?”

      „Noh, ma olen põnevil. Aitäh teile mõlemale,” ütleb Camryn särades.

      „Mis see suur uudis siis on?” küsib Natalie.

      Camryn on paar pikka, piinarikast hetke vait, ta teab, et see ajab Natalie hulluks, ja siis ütleb ta: „See on tüdruk!”

      Natalie kiljub telefonis nii valjusti, et ma võpatan ja tõmbun kaugemale.

      „Ma teadsin!” karjub ta.

      Tavaliselt piisaks sellest, et ma end pidžaamapeo meeleolust lahti rebiksin ja läheksin võileiba tegema või duši alla või midagi, aga ma ei suuda veel ära minna. Ma olin osa „suurest saladusest”, nii et ilmselt peaksin ülejäänud vestluse ära kuulama.

      „Cam, ma olen nii põnevil. Tõesti, sul pole aimugi.”

      „Tegelikult, hmm, on tal üsna palju aimu,” ütlen ma.

      Camryn heidab mulle hoiatava pilgu.

      „Aitäh, Nat. Mina olen ka elevil. Ja me valisime juba nime ka välja. Noh, tegelikult valis selle Andrew.”

      „Mida?” küsib Natalie surmtõsiselt. „Sa tahad öelda, et ta nagu päriselt… valis selle välja?” Ta küsib seda nii, nagu oleks tegemist millegi väga ohtlikuga.

      Kas kõik naised arvavad, et mehed ei oska nimesid valida või mida?

      „Lily Marybeth Parrish,” ütleb Camryn uhkelt.

      Ma tunnen end nii palju paremini, et mu tüdruk paistab seda nime juba sama palju armastavat nagu mina, ega teeskle lihtsalt, et minu tundeid säästa.

      „Oh jumal, see meeldib mulle, Cam. Andrew, sa olid tubli!”

      Mitte et mul Natalie heakskiitu vaja oli, aga naeratan ikka nagu väike poiss, et see isegi temale meeldis.

      Camryn

      NELI

      Eile oli väsitav päev. Heas mõttes. Igal poolt paistis tulevat häid uudiseid ja mul käib pea sellest kõigest ikka veel ringi. See teeb tänase õhtu meie lemmikbaaris Houstonis veel palju põnevamaks.

      Hakkasime Andrew’ga natuke rohkem kui kuu aega tagasi siin-seal baarides esinema ja see meeldib mulle. Enne Andrew’ga kohtumist poleks ma elu seeski ette kujutanud, et laulan kusagil baaris. Või et ma üldse publiku ees laulan. See polnud mul iial pähegi tulnud. Aga New Orleansis sain maigu suhu ja see avas mulle hoopis uue maailma. Muidugi mängis Andrew seltskond suurt osa selles, et ma laulmist nii väga nautisin, ja see pole muutunud. Kahtlen, kas ma seda ilma temata teeksin.

      Kusjuures esinemine ise ei olegi see, mida ma kõige rohkem naudin, ma armastan esinemist, sest saan seda teha koos temaga.

      Räägin mõnda aega oma emaga sellest, et tulen paari päeva pärast koju ja ta rõõmustab nii väga võimaluse üle mind näha. Tema ja Roger abiellusid Mehhikos! Mind pahandas natuke, et mina ei saanud seal olla, aga kui olen selle peale tõsisemalt mõelnud, ei häiri see mind enam. Nad käitusid spontaanselt. Nad tegid seda, mida nad oma südames teha tahtsid ega hoolinud muust. Olen Andrew’ga koosoldud aja jooksul õppinud, et spontaansus ja normide vastu eksimine on tihti hea asi. Lõppude lõpuks poleks me praegu koos, kui mul endal poleks olnud vahetuid kogemusi spontaanse käitumisega.

      Mis puudutab meie pulmapäeva, siis noh, me pole veel kuupäeva kindlaks määranud. Rääkisime sellest ühel õhtul ja olime sama meelt, et abiellume siis, kui tekib õige tunne ja seal, kus heaks arvame. Ei mingeid kuupäevi. Ei mingeid plaane. Ei mingit viiesajadollarilist kleiti, СКАЧАТЬ