Igavesti koos. Jessica Ann Redmerski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kuulen, kuidas Andrew’ võtmed lukuaugus ragisevad ja lähen talle uksele vastu. Hüppan talle sülle, põimin jalad tihedalt ümber tema piha ja suudlen teda suule. Ta lööb ukse jalaga kinni, paneb käsivarred minu ümber ja hoiab huuli minu suul.

      „Mille eest see oli?” küsib ta eemale tõmbudes.

      „Ma olen lihtsalt põnevil.”

      Tema lohukesed muutuvad sügavamaks.

      Ripun tema küljes, käed ümber ta kaela, ja ta kannab mind läbi elutoa kööki.

      „Soovin, et oleksin su varem koju viinud,” ütleb ta mind letile pannes. Ta seisab mu jalgade vahel ja viskab võtmed letile.

      „Ei mingit süüdistamist,” ütlen teda kergelt huultele suudeldes. „Kindlasti hakkan ka Texase järele igatsema, kui liiga kauaks Põhja-Carolinasse jään.”

      Ta naeratab, aga ei paista mu sõnu uskuvat.

      „Sa ei pea seda praegu tegema,” ütleb ta, „aga ma tahan, et sa otsustaksid, kus me elama hakkame, ja ma ei taha, et sa minu pärast Texase valiksid. Ma armastan oma ema, aga ma ei hakka nii suurt koduigatsust tundma nagu sina.”

      „Miks sa nii arvad?”

      „Sest ma olen juba mõnda ega omaette elanud,” ütleb ta. „Sina ei saanudki seda võimalust, enne kui Raleigh’st ära tulid.”

      Ta naeratab, taganeb natuke ja lisab: „Pealegi, su hormoonid möllavad ja puha, nii et ma teen rõõmuga nii, nagu sina ütled, ega esita ühtki vastuväidet.”

      Annan talle jalaga vallatu vopsu, aga löön meelega mööda.

      Ta kummardub mu jalgade vahele, tõstab mu särgi üles ja surub oma soojad huuled mu kõhule.

      „Mis Billy Frankist saab?” küsin, kui ta end sirgu ajab. „Kui sa tema juurest jälle ära tuled, ei pruugi ta sind enam tagasi võtta.”

      Andrew puhkeb naerma ja läheb ümber leti kappide juurde. Pööran end näoga tema poole ja lasen jalad teisele poole letti rippu.

      „Billy Frank on minu kuueteistkümnendast eluaastast alates vahelduva eduga mu ülemus olnud,” ütleb ta ja võtab riiulist hommikusöögihelveste karbi. „Me oleme rohkem nagu perekond, nii et see pole tavaline mehhaanikutöö. Mina vajan teda rohkem kui tema mind.”

      „Miks sa seda ikka veel teed?” küsin.

      „Mida, kapoti all töötamist mõtled või?”

      Noogutan.

      Ta valab hommikusöögihelvestele piima ja paneb piimapaki tagasi külmkappi. „Mulle meeldib autosid paranda,” ütleb ta ja paneb suure lusikatäie suhu. Ta jätkab täis suuga: „Ilmselt on see nagu hobi. Ja pealegi, mulle meeldib, kui raha panka voolab.”

      Tunnen end veidi viletsalt, et mul ikka veel tööd ei ole. Ta tajub seda, nagu ta paistab kõike tajuvat. Ta neelab suutäie alla ja osutab lusikaga minu poole. „Ära tee seda.”

      Heidan talle uudishimuliku pilgu ja teen näo, et ei saa aru, kui lihtsa vaevaga ta mulle jälile jõudis.

      Ta istub minu kõrvale baaripukile ja toetab jalad puki varbadele.

      „Sa saad ju aru, et sa teed tööd, eks?” küsib ta mind külje pealt vaadates. „Eelmisel nädalal saime nelisada dollarit, kui me tol õhtul Levy’s mängisime. Nelisada ühe õhtu eest pole just paha.”

      „Ma tean,” ütlen. „See lihtsalt ei tundu nagu töö.”

      Ta naerab kergelt ja raputab pead. „See ei tundu nagu töö, sest see juhtumisi meeldib sulle. Ja kuna sa ei pea seda kellast kellani tegema.”

      Tema jutus on iva, aga ma pole oma selgitusega veel lõpetanud. „Kui me pidevalt teel oleksime, kui meil poleks üüri- ja kommunaalkulusid ega last tulemas, oleks asi teisiti.” Tõmban sügavalt hinge ja asun asja juurde. „Ma tahan ka hobitöökohta. Nagu sinul.”

      Ta noogutab. „Suurepärane,” ütleb ta ja võtab veel ühe suutäie, ise hooletult leti ääres istudes, käed kausi kõrval lauale toetumas. „Mida sa teha tahaksid?” Ta osutab mulle. „Pane tähele olulist märksõna selles küsimuses: tahaksid.”

      Mõtlen hetke ja surun huuled keskendunult kokku.

      „Noh, mulle meeldib koristada, nii et võib-olla saan mõnes hotellis tööd,” alustan. „Või ehk oleks tore Starbucksis töötada või midagi.”

      Ta raputab pead. „Ma ei usu, et sulle meeldib tube koristada,” ütleb ta. „Mu ema tegi seda enne, kui isa oma äri alustas. Inimesed jätavad nendesse tubadesse rõvedat kraami.”

      Krimpsutan nägu. „Noh, ma mõtlen midagi välja. Kohe, kui Raleigh’sse jõuame, hakkan tööd otsima.”

      Andrew lusikas peatub kausi kohal. „Nii et sa oled otsustanud koju tagasi kolida?”

      Andrew

      VIIS

      Ma ei tahtnud, et tema nägu niimoodi süngeks muutuks. Lükkan kausi eest ja tõmban ta enda poole, ta libiseb üle leti. Panen käed tema paljastele reitele ja vaatan talle oma kõige siirama naeratusega otsa.

      „Kullake, mul pole selle vastu tõesti mitte midagi.”

      „Oled kindel?”

      „Jah. Täiesti.” Kummardun, suudlen tema vasakut, siis paremat reit. „Me läheme nädalavahetusel titepeole, siis tuleme tagasi siia ja hakkame pakkima.”

      Ta haarab mu käed. „Aga kui me ära kolime, siis peame veebruaris kindlasti tagasi tulema, su ema korraldab ju pidu.”

      Mu naeratus venib laiemaks. „Kõlab nagu plaan,” ütlen ma, ega ole kaugeltki üllatunud, et ta mu tunnetega arvestab. „See on siis otsustatud. Raleigh’st saab meie uus kodu. Vähemalt seni, kuni me sellest tüdineme.”

      Camryn, kes on nüüd rõõmsam kui siis, mil ta mulle uksele vastu tuli, sirutab käe ja haarab mul kaelast kinni. Tõusen, võtan ta uuesti sülle, tema kena tagumik on mu kätel.

      „Palun hommikusöögihelveste pärast vabandust,” ütleb ta.

      „Mh?”

      Ta lööb pilgu häbenedes maha. „Vean kihla, et kui sa abielust unistasid, nägid vaimusilmas, kuidas su naine valmistab mehiseid eineid, mille peale isegi Gordon Ramsayl varbad krussi tõmbuksid.”

      Viskan pea kuklasse ja puhken naerma.

      „Ei, ma ei ole selliste asjade peale tegelikult kunagi mõelnud,” ütlen ma ja meie nägude vahel on ainult paar tolli. „Aga mis varvaste krussi tõmbumisse puutub, siis selles osas on sul õigus.”

      Ta surub reied ümber mu piha, tema nägu muutub üha punasemaks. Suudlen teda ninale ja vaatan tema imeilusatesse sinisilmadesse. Panen silmad kinni ja tunnen, kuidas tema soe piparmündilõhnaline hingeõhk mulle lähemale tuleb. Tema keel puudutab õrnalt mu alumist huult, meelitab mu suud avanema. Alistun nii lihtsalt, puudutan keelega tema keeleotsa, enne kui teda jõuliselt suudlen ja ta keha oma СКАЧАТЬ