Riigi saladus. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma ei suuda kirjeldada sulle juutide kuninga välimust. Nägin teda oma silmaga, ja nii kohutavas olukorras, nagu ta kannatades ka oli, peaksin ma ometi suutma mäletada ta nägu. Kuid ma ei oska ka kõige suurema pingutusega öelda tema kohta muud, kui et ta nägu oli löökidest tursunud ja siniseks tõmbunud ning okaskrooni vajutatud haavadest voolanud verega määritud. Midagi jumalikku pidi tema näos siiski olema, sest lugenud ristil olevat kirjutist, ei kahelnud ma enam hetkegi selles, et ta tõesti oli juutide kuningas.

      Tagantjärele tahaksin öelda, et temas oli leebet väärikust, kuid kardan, et olen need sõnad hiljem välja mõelnud. Pigem võin meenutada alandlikku alistumist, mis näitas, et ta on oma saatusega rahulikult leppinud. Kuid kuidas võib kuningas, kes teab, et on sündinud maailma valitsema, olla alandlik ja alistunud, kui sureb pärast nurjumist häbiväärsesse surma. Ka tema viimased sõnad vaevavad mind. Millest ta arvas, et see on täide läinud? Või sai ta vaid aru, et hakkab hinge heitma.

      Niisiis ei vaadanud ma tema nägu nagu terava pilguga tähelepanekute tegija, vaid olin ise segaduses. Tundus, nagu oleks lugupidamine takistanud mind liiga täpselt vaatamast tema nägu, kui ta kannatas. Tuletan ka meelde, et kogu aeg oli peaaegu pime, kohati nii pime, et silm ristil rippuvaid kujusid vaevu seletas. Kui päike jälle välja tuli, siis ta oli juba surnud, ja austus ei lubanud mul ta hingetut nägu solvava tähelepanelikkusega vaadata.

      Kui kuningas oli surnud, läks suur hulk inimesi sealt ära, nii et ristide ümber tekkis vaba ruumi. Juudi õppinud ja valitsusmehed ruttasid tegema ettevalmistusi sabatiks ja jätsid vaid mõned teenijad valvama selle üle, mis edasi saama hakkab. Üks ristilöödud röövel hakkas talumatute kannatuste pärast haledasti kurtma. Paar halastajat naist astus kannuga tsentuurio juurde ja palus luba joota mehele veel kord uimastavat veini. Nad kasutasid sedasama käsna ja keppi mis varemalt, tegid käsna kannus märjaks ja jootsid mõlemat kurjategijat.

      Päikese järgi nägi ära, et kolmas tund on juba möödas. Tsentuurio hakkas end kärsitult liigutama, sest tema peamine ülesanne oli täidetud ja ta tahtis ka mõlemast kurjategijast võimalikult ruttu lahti saada. Varsti tuligi Antonia kindlusest sõduri saatel timukas, laud kaasas, vaatas asjatundlikult Jeesust, kinnitas, et ta on surnud, ja hakkas siis külmavereliselt lauaga mõlema sääreluid purustama. Murduvate kontide heli oli vastik kuulata ja mõlemad kisendasid ja ohkisid, aga timukas lohutas neid ja ütles, et see töö on vaid halastus. Teda saatnud sõduri nimi oli Longinus. Ta ei rahuldunud timuka hinnanguga, vaid pistis oma oda alt ülespoole kuninga külje sisse ja torkas ta südame kogenult läbi. Kui ta oma oda jälle välja sikutas, voolas läbitorgatud rinnaõõnsusest verd ja vett.

      Valves olevad sõdurid hakkasid oma kraami ja hukatute rõivaid kokku korjama, omavahel kergendatult nalja heites, sest tüütu valvuritöö oli lõpuks läbi. Aga kui röövlite kaebed olid vaibunud, kasutasid mõned rahvasumma hiilinud fanaatikud juhust ja hakkasid hüüdma roomavastaseid lööklauseid. Sõdurid läksid laisalt inimeste sekka ja hakkasid neid kilpidega peksma. Ühel fanaatikul murdus selles mürglis lõualuu. See sundis neid suu koomal hoidma ja nad läksid ära, karjudes ähvardusi ning lubades, et löövad templis maha kõik roomlased ja nende käsilased, kui vaid relvi saavad. Nad ei olnud kuningas Jeesuse poolehoidjad, vaid mõlema ristilöödud kurjategija kuritöökaaslased, seletas tsentuurio mulle.

      Ta pidas vajalikuks olla viisakas, tuli minu juurde ja palus ka märuli pärast andeks. Ta lootis, et ma märkasin, kui lihtsalt ta selle oli lõpetanud. Prokonsul on juutide tapmise ära keelanud, kui see just tingimata vajalik ei olnud. Ja tavalisi meeleavaldajaid ei viitsi isegi kinni võtta, sest nende kannul käib alati ka käratsev rahvahulk ja need seavad end linna väravasse laagrisse ning karjuvad ja mürgeldavad. Ja üldse peab vahelesegamist vältima, eriti juutide pidustuste ajal. Pontius Pilatuse poliitika on kujunenud selliseks pärast seda, kui ta alguses püüdis käiku lasta vägivaldsemaid vahendeid ja sai sellest üksnes häda kaela, koguni keisri etteheiteid. Lõpuks ütles tsentuurio:

      „Mu nimi on Adenabar. Kui siin lõpetan, saadan su meelsasti lossi ja prokonsuli ette, kui talle ühtaegu teate viin. Üksi on sul paha linna minna. Need lurjused nägid, et räägime omavahel ja et sa ei ole juut. Tuleks ainult ebameeldivusi, kui nad su läbi peksaksid või Rooma kodaniku tapaksid. Siis peaks hakkama asja uurima ja neid karistama, ja selles neetud linnas on sada tuhat peidupaika.”

      Ta puhkes naerma ja tõttas pehmendama: „Hoidugem siis asjata vaevast, aga su nägu meeldib mulle ja ma austan õppinud mehi. Ma oskan ka ise lugeda ja kirjutada, aga mu ladina keele oskus on nõrk. Lossis on küll kitsas, aga kindlasti leiame sulle väärilise peavarju.”

      Ta lisas selgituseks veel, et prokonsul on kommete poolest vähenõudlik ja lepib Jeruusalemmas käies sellega, et ta majutatakse Antonia kindluse garnisoni kaitse alla. Herodese ehitatud tohutu palee oleks küll võrratult luksuslikum elupaik, aga garnison oli nii väike, et kurbadest kogemustest õppinud prokonsul ei taha oma mehi kahe koha vahel jagada. Antonia on vallutamatu kindlus ja valitseb kogu templi ala. Templi eesõues aga algavadki alati kõik rahutused.

      Ta osutas pöidlaga selja taha ristil rippuva surnukeha poole ja rääkis: „Üks minu elu naljakamaid pilte oli, kui see prohvet Jeesus punus köitest piitsa, ajas tuvikaupmehed templi eesõuest minema ja keeras rahavahetajate lauad kummuli. Seekord ei julgenud võimumehed talle vahele astuda, sest tal oli palju poolehoidjaid kaasas. Kui ta eesli seljas Jeruusalemma sisse ratsutas, siis laotasid hullunud inimhulgad oma rõivad talle tee peale ette, lehvitasid palmioksi ja austasid teda kui Taaveti poega. Nad ei julgenud mingil teisel moel välja näidata, et peavad teda kuningaks. Teatavasti oli ta tõesti Taaveti soost nii isa kui ka ema poolt.”

      Adenabar osutas ettevaatlikult peaga künkaveerule jäänud naistesalga poole ja ka tema tähendas: „Seal on tema ema.”

      Kui rahvahulk oli laiali läinud, olid naised otsekui üle jõu käivast piinast kurnatuna maha langenud. Aga enam nad oma nägusid ei peitnud, vaid tõstsid näod risti poole. Ja ma ei pidanud oletama, kes oli tema ema. Ta ei olnud veel vana naine ja sel hetkel oli ta nägu minu jaoks kõige ilusam naisenägu, mida ma elus näinud olin. Ka leinast märgituna oli näos midagi kirgast ja ühtaegu ligipääsmatut, otsekui ei ütleks see naine elus enam ühtegi asjatut sõna. Tal polnud tarvis tõestada, et on kuninglikust soost. Selle tõestus oli tema nägu, kuigi tema rõivas oli niisama lihtne nagu teistelgi maanaistel.

      Oleksin tahtnud, et saatjad ta sealt ära viiksid, oleksin tahtnud minna teda lohutama ja ütlema, et tema poeg on surnud ja ei kannata enam. Kuid see nägu oli nii õilsalt kaunis ja sügavas leinas, et mul oli võimatu talle läheneda. Tema kõrval maas oli teine naine, kelle kirglik nägu tõmbles lakkamatult ja silmad tunnistasid risti, otsekui ei mõistaks ta ikka veel, mis oli toimunud. Kolmas naine oli vanem. Tema karmil juudinäol oli rohkem viha ja pettumust kui leina. Näis, nagu ootaks ta kuni viimase hetkeni imet ega võinud veel andestada, et ei olnud juhtunud midagi. Ülejäänud naised olid kaugemal.

      Mu pilk pöördus tagasi kuningas Jeesuse emale ja ma jäin teda vahtima nagu nõiutud, nii et ei kuulnud, mida Adenabar kõneles. Alles siis, kui ta mu käsivart puudutas, vabanesin lummusest. Ta ütles: „Mina olen oma töö teinud ja rohkem ma siin koledas kohas olla ei taha. Juudid koristagu ise oma surnukehad, kui nad ei taha, et need sabati ajal siin ristipuul ripuvad. See ei ole enam meie, roomlaste asi.”

      Ta jättis siiski veel mõned mehed riste valvama. Arvan, et ta läks ära timukale appi, sest see ei julgenud vaid kahe patrullimehe saatel kindlusse tagasi minna. Arvata oli, et röövlite sõbrad võisid teda tagasiteel varitseda. Tee oli tühjenenud ja värava ees ei olnud enam rahvahulka. Linna majadest õhkus küpseva liha lõhna kuni künkani välja, aga minul ei olnud kõht sugugi tühi.

      Adenabar vaatas päikese seisu ja märkis: „Õhtuni on veel aega. Juutide sabat algab alles siis, kui taevas paistab kolm tähte. Täna õhtul nad söövad paasalammast, kuigi nende seas on lahk, kes sõi oma lamba ära juba eile õhtul. Nende tempel on tohutu suur tapamaja. Eile ja täna on seal tuhandetel СКАЧАТЬ