Riigi saladus. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja asjad kindlusse tassida. Mees ei julgenud vastu hakata. Nõnda marssisime üles kindlusse, sel ajal kui leegionäride rautatud jalanõud ühes taktis vastu sillutist mütsusid. Need olid kogenud sõdurid, sest ma ei näinud, et keegi käies eriti lõõtsutama oleks hakanud. Mul endal oli kindluse väravaaluse juurde jõudes hing kinni, sest osa teest oli väga järsk. Juut viskas mu asjad väravaalusesse ja ei nõustunud kindlusse sisse astuma. Andsin talle tasuks paar veeringut, kuigi Adenabar kinnitas, et see oli täiesti asjatu. Minu lahkusest hoolimata jäi mees, kui oli väravast kindlasse kaugusesse jõudnud, seisma ning raputas rusikaid ja kirus roomlasi valjul häälel. Kui valvur ähvardavalt oma oda kergitas, pistis mees jooksu ja leegionärid pahvatasid mürinal naerma, kui juuti jooksmas nägid.

      Kui olime kindluse eesõue võimsale sillutisele jõudnud, jäi Adenabar kõheldes seisma ja vaatas mind hindavalt. Ma tundsin ka ise, et ei näe prokonsuli ette astumiseks eriti usaldusväärne välja, nii hästi kui me ka hukkamispaigal tsentuurioga läbi olime saanud. Kuid õuel valitses Rooma jäikus ja kord ja ma tundsin kasarmu lõhna. See metalli, naha, puhastusvahendite ja suitsu lõhn ei ole ebameeldiv, kuid see paneb mehe peagi oma tolmuseid jalgu vaatama ja käega keebivolte kohendama. Õue peal oli ka leegioni altar ja ma tervitasin seda lugupidavalt, aga keisri kuju ei paistnudki.

      Adenabar vabandas kindluse viletsate pesemisvõimaluste pärast, sest vett tuli kokku hoida, aga viis mind ohvitseride klubisse ja käskis orjadel hoolitseda selle eest, et saaksin end pesta ja rõivaid vahetada. Ta ütles, et läheb vahepeal prokonsulile ette kandma, ja lubas ühtaegu teatada minu tulekust.

      Võtsin rõivad seljast ja pesin ennast, võidsin ja kammisin juukseid, panin selga puhta ihurõiva ning lasksin harjata oma keepi. Panin pöidlasse ka kuldsõrmuse, kuigi ma tavaliselt seda avalikult ei kanna, et mitte asjata tähelepanu äratada. Ma kiirustasin, pöördusin eesõuele tagasi ja jõudsin kohale just siis, kui prokonsul Pontius Pilatus tornist koos oma saatjatega mööda treppi alla tuli, näol kärsitu ilme. Üks rikas juut tahtis tema jutule saada, aga polnud nõus õuelt edasi kindlusesse tulema, et end sabati eelõhtul mitte roojaseks teha.

      Ta oli kindlasti mõjuvõimas mees ja roomlastega heas läbisaamises, kui maavalitseja ta nõnda vastu õhtut jutule võtma nõustus. Läksin neile lähemale ja ühinesid muiduvahtivate sõjameestega. Ka see asi oli seotud päevaste sündmustega, sest rikas vana mees palus rahulikult ja väärikalt, kas ta võiks Naatsareti Jeesuse surnukeha ristilt maha võtta ja selle enne sabati algust hukkamispaiga lähedale oma aeda matta.

      Pontius Pilatus küsis ümberringi seisjatelt veel kord, kas juutide kuningas on ristil ikka kindlasti surnud, ja ütles siis: „Temaga on olnud piisavalt tüli ja pahandust. Ka minu naine on selle asjatu sekeldamise pärast juba täitsa haige. Võta ta ja vii ära, nii et saan sellest ebameeldivast asjast lõpuks lahti.”

      Juut andis oma kingituse prokonsuli kirjutaja kätte ja lahkus niisama väärikalt, nagu oli tulnudki. Pilatus küsis hämmastunult oma kaaskonnalt: „Kas see Arimaatia Joosep ei ole mitte sellesama nõukogu liige, mis Jeesuse süüdi mõistis? Kui tal tõesti oli salaja nii kõrges seisuses soosijaid, siis oleksid nad võinud oma mõjuvõimu aegsasti kasutada. Oleksime pääsenud loost, mis ei tee meile au.”

      Adenabar viipas mulle. Astusin ette, tervitasin teda lugupidavalt kui prokonsulit ja ütlesin oma nime. Ta vastas ükskõikselt mu tervitusele ja ütles, et oma hea mäluga kiidelda: „Muidugi, muidugi, ma tean sind. Su isa oli see tähetark Manilius, aga sa oled ka kuulsast Maecena soost. Et sa ka nii halval päeval Jeruusalemma tulid. Õnneks ei teinud maavärin linnas nimetamisväärset kahju. Noh, sa nägid siis oma silmaga, kuidas Naatsareti Jeesus suri. Kuigi mis seal ikka. Aasta pärast ei mäleta teda enam keegi.”

      Ta ei vaevunud mu vastust ära kuulama, vaid lisas sedamaid: „Mu naine rõõmustab sind nähes. Ta ei ole terve, aga tõuseb kindlasti voodist ja tuleb koos meiega sööma. Ka mu enese tervis ei ole kõige parem. Vana reuma vaevab, ja nagu sa ise näed, on ametiasjade ajamine Jeruusalemmas üksainus jooksmine järskudest treppidest üles ja alla.”

      Ta liikus siiski tarmukalt ja vaevata ja temas oli midagi rahutut, nii et ta ei suutnud paigal püsida. Ta keha on kõhetu ja ta hakkab kiilaks minema, kuigi püüab seda varjata ja laseb oma juuksed tagantpoolt laubale kammida. Ta silmad on külmad ja uurivad. Ma teadsin, et ta karjäär ei ole olnud hoopiski särav, kuid ta on saanud tulusa prokuraatori ameti tänu abielule. Päris prokonsul ta muidugi ei ole, vaid on Süüria prokonsuli alluv. Aga ta ei ole sugugi ebameeldiv mees. Ta oskab kuivalt naeratada ja enese üle nalja heita. Arvan, et kui roomlane tunneb ta kohustust mürgeldavate võõramaalaste seas õigust mõista. Seepärast Naatsareti Jeesuse juhtum vaevas teda.

      Ta ütles mõrult: „Kui püüan üles oma tubadesse minna, siis vean kihla, et varsti sunnivad juudid mind oma pidustuste pärast jälle tagasi alla jooksma. Mis viga Roomast soovitada, et nende kombeid peab austama, aga see teeb minust pigem nende käsualuse kui käskija.”

      Ta hakkas rahutult mööda õue ringi kõndima, kuid andis käeliigutusega märku, et lubab mul kaasas käia. „Kas sa oled nende templit näinud?” küsis ta. „Selle eesõuele on meil paganatel vaba pääs, aga sisemisse õue ükski ümberlõikamatu surmanuhtluse ähvardusel astuda ei tohi. Raske uskuda, et elad Rooma riigis. Me ei või isegi keisri kuju nähtaval pidada. Ja surmanuhtluse ähvardus ei ole lihtsalt nali. Meil on selles asjas halbu kogemusi. Mõni tobe reisiline võtab aeg-ajalt pähe riietuda puhtast uudishimust juudiks vaid selleks, et näha templi keelatud seesmist osa, kuigi seal õieti midagi näha ei ole. Suures tunglemises pidustuste ajal võib see ka õnnestuda, kuid vahelejäänud loobitakse kividega armutult surnuks. Neil on selleks õigus ja see ei ole sugugi meeldiv viis surra. Loodan, et sinul niisugust kavatsust ei ole.”

      Adenabar küsis minult ettevaatlikult Rooma uudiseid ja rahunes silmanähtavalt, kui oli kuulnud, et olin veetnud talve Aleksandrias ja filosoofiat uurinud. Ta mõistis, et olen riiklikus mõttes ohutu, ja et näidata oma poolehoidu, tuli oma reumatismi unustades koos minuga üles kindluse võimsasse torni, kust paistis kätte kogu templi ala. Nii vastu õhtut oli tempel oma paljude õuede ja sammaskäikudega ehituskunsti suurepärane saavutus. Ta näitas mulle kaupmeeste ja võõramaalaste õue, naiste õue ja juutide õue ning püha osa peaehitist, kus paikneb juutide pühamast püham. Sinna võib ka nende ülempreester vaid kord aastas sisse astuda.

      Küsisin, kas peab paika, et oma templi pühamast pühamas kummardavad juudid kuldset metseesli pead. Niisugune lugu liigub kangekaelselt kõikide rahvaste hulgas. Prokonsul ütles, et selles ei ole terakestki tõtt. Ta kinnitas veenvalt: „Seal ei ole üldse mitte midagi. See on tühja täis. Kui eelmises templis möllas tulekahju, siis läks Pompeius koos mõne ohvitseriga sinna sisse eesriide taha ja seal ei olnud midagi. See asi on kindel.”

      Prokonsulile tuldi järele ja me läksime alla kindluse eesõuele. Seal ootas teda juudi templivalvurite saatel ülempreestri esindaja, kes nõudis virila häälega tungivalt, et ristilöödute surnukehad tuleb enne päevaloojakut ristilt maha võtta. Pontius Pilatus soovitas talle, et võtku maha, mis maha võtma peab, ja nad vaidlesid vormitäiteks, kas see oli juutide või roomlaste ülesanne, kuigi saadik oli ilmselgelt juba valmis selle ebameeldiva töö ise ära tegema ja valvurid sellepärast kaasa võtnud. Nad kavatsesid surnukehad juutide prügimäele vedada ja need seal ööpäev läbi lõõmavas tules, kus prügi põletatakse, ära põletada.

      Prokonsul tähendas rangelt, et Naatsareti Jeesuse surnukeha nad puutuda ei tohi, kui seda veel hauda ei olnud viidud. Ta oli selle juba ära lubanud. See ei olnud saadikule meelepärane uudis, aga ta ei osanud ka tüli tõsta, sest oli küllap saanud vaid üldise juhise, et surnukehad tuleb enne sabati algust ristilt maha võtta. Sellele vaatama tegi ta katset teada saada, kes, kuidas ja miks oli tahtnud Jeesuse surnukeha minema viia, aga prokonsul tüdis temast ja tähendas mornilt: „Ma olen öelnud, mis mul öelda oli.” Ta keeras selja märgiks, et jutuajamine on lõppenud, ja nii läks juut valvurite saatel õuest minema.

СКАЧАТЬ