Riigi saladus. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kuid pilkesõnadele ta ei vastanud. Tal oli oma ihuliste piinade väljakannatamisega küllalt tegemist.

      Kaks teist ristilöödut olid veel heas seisus. Vasakpoolne kasutas võimalust ja irvitas rahvale näkku. Kangust ilmutades keeras ta pea kuninga poole ja küllap püüdis oma uhkusele armetut rahuldust leida, kui pilkamisega ühines. „Kas sina pole mitte salvitud,” hüüdis ta. „Aita siis iseennast ja meid!”

      Kuid parempoolne hurjutas teda ristilt ja kaitses kuningat öeldes: „Meie kannatame oma tegude pärast, aga see seal ei ole midagi halba teinud.” Siis kõnetas ta kuningat alandlikult ja kurvalt ning palus: „Jeesus, pea mind meeles, kui tuled oma riiki.”

      Sellises olukorras ja piinarikka surma lähenedes rääkis tema tõesti veel riigist. Kui oleksin olnud nagu varemalt, siis oleksin nii kangekaelse usu pärast kindlasti naerma pahvatanud. Kuid mind ei ajanud naerma. See sõnavahetus niisugusel kujul oli liiga vilets ja vapustav. Kuid imestasin veel rohkem, kui juutide kuningas pööras leebelt oma kannatava pea tema poole ja lohutas teda, öeldes sumbuva häälega: „Ükskord oled koos minuga kuninga aias.”

      Ma ei mõistnud, mida ta oma sõnadega öelda tahtis. Just siis astus minust mööda õppinud, kes uurival pilgul rahvahulka silmitses. Pidasin ta kinni ja küsisin: „Mida teie kuningas kuninga aiaga öelda tahab. Miks ta on risti löödud, kui ta midagi paha teinud ei ole?”

      Õppinu pahvatas pilkavalt naerma ja ütles: „Kas sa oled Jeruusalemmas võõras? Kas sa usud röövli tõestust rohkem kui kõrgemat nõukogu ja Rooma maavalitsejat, kes ta süüdi on mõistnud? Ta ei ole juutide kuningas. Ta on ainult öelnud, et on kuningas, ja teotanud Jumalat. Ta teotab Jumalat veel ristilgi, sest räägib kuninga aiast.”

      Ta kiskus keebi enda ümber koomale, et tutid ometi mu rõivaid ei puudutaks. See solvas mind ja ma ütlesin: „Ma uurin selle asja veel välja.”

      Tema vaatas mind ähvardavalt ja hoiatas: „Katsu iseendaga hakkama saada. Sina pole nende oma. Ta on paljud hulluks ajanud, aga enam ei aja. Ära haletse teda. Ta on rahvaässitaja, mässuleõhutaja, hullem kui röövlid tema kahel pool.”

      Siis pahvatas mu ahistus vihaks, andsin talle võmmu, unustades eesli ja oma positsiooni, läksin tsentuurio juurde, kõnetasin teda kindluse mõttes ladina keeles, näitasin näpuga juudi õppinu poole ja ütlesin: „Olen Rooma kodanik, aga see juut seal ähvardab mind.”

      Tsentuurio vaatas mulle pimeduses uurivalt otsa, ohkas tüdinult ja astus relvade kolinal inimeste reast mööda, nii et rahvahulk pidi tagasi tõmbuma ja ristide ees rohkem ruumi tegema. Siis ta tervitas mind ladina keeles, et näidata oma haritust, kuid läks sedamaid kreeka keelele üle ja ütles: „Ära muretse, mu sõber. Kui oled tõesti kodanik, siis ei sobi sinu väärikusega, et hakkad juutidega praegu sabati eelõhtul tüli kiskuma.”

      Siis pöördus ta rahvahulga poole, ilma et oleks oma sõnadega silmas pidanud nimelt võimumehi või õppinuid, ja hüüdis: „Hakake aga astuma ja minge ära koju. On juba küllalt suud pruugitud. Mis imesid siin enam juhtub. Jookske oma lambapraadi sööma ja jäägu teile kont kurku kinni.”

      Mõistsin tema sõnadest, et vaenulike kõrval oli rahva seas ka niisuguseid, kes ootasid tõesti imesid ja lootsid, et kuningas astub veel ristilt omal jalal alla. Kuid nemad pidid vaikides kaugemale jääma, sest kartsid võimumehi ja õppinuid. Mõned uskusid tsentuuriot ja hakkasid ära linna poole minema. Ka tunglemine teel oli vähenenud.

      Tsentuurio müksas mind tuttavlikult vastu külge ja pani ette: „Tule võta lõuatäis veini. See pole õieti meie asi, kuigi pean ameti poolest siin juures olema. Juudid on oma prohveteid tapnud alati. Kui nad tahavad oma kuninga roomlaste abiga vägisi risti lüüa lasta, siis pole roomlastel põhjust kätt vahele panna.”

      Ta viis mind ristide taha, kus olid maas ristilöödute rõivad. Sõdurid olid need omavahel ära jaganud ja igaüks oma kompsu eraldi pannud. Tsentuurio võttis maast sõdurite veinilähkri ja pakkus mulle. Jõin viisakuse pärast lonksu haput leegioniveini ja ta jõi ka ise, ägises ja kinnitas: „Peaks end hoopis purju jooma. Õnneks kestab minu töö vaid õhtuni. On sabati eelõhtu ja juutidel pole kombeks surnukehi ööseks rippuma jätta.”

      Ta ütles veel: „Kogu Jeruusalemm on nagu üks sisisev rästikupesa. Mida rohkem ma juute tundma õpin, seda kindlamini usun, et parim juut on surnud juut. Nõnda on vaid hea, et peo eelõhtul ripub teeservas puude otsas hirmutisi, mis neid hoiatavad, et nad lärmi ei lööks ja pahaaimamatuid meie omi surnuks ei torkaks. Aga see on süütu mees ja prohvet.”

      Pimedus kestis, kuigi selgis aeg-ajalt punerdavaks ja tumenes siis jälle. Õhk oli kõrvetavalt kuum ja raske hingata. Tsentuurio vaatas taevasse ja seletas: „Vist on kõrbetuul idast liivapilve üles keerutanud, aga nii sünget pilve ei ole ma varemalt näinud. Kui oleksin juut, siis usuksin, et päike katab oma näo ja taevas on Jumala poja surma pärast leinas. See Jeesus on nimelt kinnitanud, et on Jumala poeg. Nõnda peab ta surema piinarikast surma.”

      Väga lugupidavalt ta minuga ei rääkinud, vaid püüdis poolpimedas uurida mu rõivaid ja nägu, et ära arvata, mis mees ma õieti olen. Ta katsus naerdagi, aga naer jäi talle kurku kinni ja ta pöördus jälle taevast vaatama.

      „Ka loomad on rahutud,” ütles ta. „Koerad ja rebased jooksevad küngastele ja kaamelid on hommikust peale värava ees tõrkunud ning keeldunud linna sisse minemast. See on halb päev kogu linnale.”

      „Halb päev kogu maailmale,” ütlesin mina, hinges rusuv aimdus.

      Tsentuurio ehmus mu sõnadest, tõstis tõrjuvalt käe ja kaitses end: „Tõepoolest, see on juutide ja mitte roomlaste asi. Prokuraator teda süüdi mõista ei tahtnud, vaid oleks ta vabaks lasknud. Aga rahvas röökis kooris: „Löö risti, löö risti!” Nende nõukogu ähvardas, et kaebab koguni keisrile, et ta soosib mässuleõhutajat. Seepärast pesi maavalitseja oma käsi ristimisvaagnas, et süütust verest puhastuda. Juudid ulgusid ja vandusid juubeldades, et võtavad prohveti vere oma arvele.”

      „Kes õieti on praegu Rooma prokonsul Judeas?” küsisin. „Ma peaksin seda muidugi teadma, aga olen linnas võõras. Tulen Aleksandriast, kus olen talv läbi õppinud.”

      „Pontius Pilatus,” vastas ta ja heitis mulle üleoleva pilgu. Küllap pidas ta mind rändavaks sofistiks.

      Ma üllatusin. „Aga teda ma tunnen!” hüüdsin. „Või olen vähemalt ta naist Roomas kohanud. Kas tema naine pole mitte Claudia, Proculuste soost.” Olin tõesti mõne aja eest Proculuste Rooma kodus külas käinud ja ühe igava teose ettelugemist kuulanud. Selle eesmärk oli näidata, kui palju olid Proculused Aasias Rooma heaks ära teinud. Kuid vein ja muu, mis pakuti, olid suurepärased ja ma olin Claudia Proculaga õhinal juttu ajanud, kuigi ta on minust märgatavalt vanem. Ta tundus olevat õrna hingega naine ja me kinnitasime üksteise võidu teineteisele, et kohtuksime meelsasti uuesti. Ja see ei olnud üksnes viisakusest. Ühel ja teisel põhjusel me ei kohtunud enam. Mäletan, et olin justkui kuulnud, et ta haigestus ja sõitis Roomast ära. Sina, Tullia, oled veel nii noor, et vaevalt teda mäletad. Ta liikus ka keisri õukonnas, enne kui Tiberius Caprile kolis.

      See teade üllatas mind nii väga, et unustasin hetkeks aja ja koha ning meenutasin oma noorust ja esimesi pettumusi. Tsentuurio tõi mu tegelikkusesse tagasi öeldes: „Kui sa oled prokonsuli sõber, kodanik ja linnas võõras, siis soovitan sulle siiralt minna paasapühade ajaks roomlaste sekka. Juutide kihk on nende usupühade ajal pöörane. Seepärast tuli prokonsul ise Caesareast Jeruusalemma, et võimalikud rahutused kohapeal viivitamata maha suruda. Ehk rahvas leebuks, kui püha mees risti lüüakse, aga rahvas ei võinud iial kindel olla. Tema toetajad on igatahes peitu pugenud ja vaevalt nad mässama hakkavad, sest see mees enam ristilt alla ei astu.”

      Ta СКАЧАТЬ