Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Triin Vihalemm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ postiküsitlus ka Rootsis Stockholmis (vt lähemalt Bolin, 2005).

      Uue meedia uuringutega tehti algust juba samas „Eesti elaviku“ raamatus, kui eraldiseisvana võeti fookusesse mobiiltelefonide (toona ei olnud need veel ühendatud internetti), arvutite ja interneti kasutus (Runnel ja Vengerfeldt, 2004).

      Pille Runnel ja Pille Pruulmann-Vengerfeldt on jätkanud samasuunalisi analüüse veel mitmeski publikatsioonis, mille seast võib välja tuua need, milles käsitletakse põhjalikumalt tehnoloogilist murrangut ja internetiseerumist, mis on viinud Eesti kujunemiseni üheks juhtivaks e-riigiks (Runnel jt, 2009). Teisalt on need arengud viinud uut tüüpi kihistumiseni Eesti ühiskonnas – digitaalse kihistumiseni, mis osutab interneti kasutamise barjääridele, mis teatud ühiskonnagrupid internetist ja uuemast kommunikatsioonitehnoloogiast eemal hoiavad, tekitades sel moel infokihistumist ehk erineval tasemel kohanemist infokeskkonnas (Kalvet ja Pruulmann-Vengerfeldt, 2008; Kalmus jt, 2013).

      Seoses interneti ja mobiilsete meediatehnoloogiate levikuga üha noorema elanikkonna seas muutus aktuaalseks laste ja noorte meediakasutuse uurimine. Üks mastaapsemaid algatusi selles vallas on enam kui 30 Euroopa riigi teadlasi koondav projekt „EU Kids Online“ (Livingstone ja Haddon, 2009), mille esimeses osas (2006–2009) koguti, võrreldi ja hinnati juba olemasolevaid andmeid ning teises (2009–2011) viidi läbi esindusliku valimiga originaaluurimus, milles küsitleti 25-s Euroopa riigis elavaid 9–16-aastaseid lapsi ja nende vanemaid. Küsitlusankeet puudutas laste internetikasutust, digitaalset kirjaoskust, riskide kogemist ja nendega toimetulekut ning lapsevanemate tegevusi laste juhendamisel. Projekti Eesti-poolne juht Veronika Kalmus on koos uurimisrühma liikmetega (Andra Siibak, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Maria Murumaa-Mengel, Kairi Talves jt) tutvustanud tulemusi paljudes artiklites8, tuues välja, et Eesti lapsed on Euroopas esirinnas nii interneti kasutamise ulatuse (ka internetiga liialdamise) kui ka sel teel kogetud riskide poolest (Kalmus, 2008; Smahel jt, 2012; Helsper jt, 2013), nende seas nt küberkiusamine ja kokkupuuted vägivalla, pornograafia ja seksuaalse ahistamisega (Kalmus jt, 2010; Soo jt, 2015).

      Uus aastatuhat on toonud kaasa põhjaliku kultuurinihke, mille põhjused ei ole enam seletatavad siirdeühiskonna protsessidega, vaid on mõjutatud globaalse kultuuri, aga eeskätt tehnoloogilise keskkonna muutusest ja nendest muutustest, mis on toimunud elanikkonna kultuuris osalemise viisides (Lauristin, 2012a: 13–14; vt samuti ptk 3.1 käesolevas raamatus).

      Kodanikuühiskond ja kogukond

      Alus kodanikualgatuste institutsionaliseerimise ja kogukondade uuringutele pandi 1990. aastate keskpaigas (Aarelaid-Tart, 1993; Aarelaid-Tart ja Tart, 1995) ning 2000ndate alguses (Lagerspetz, 2001; Lagerspetz, Ruutsoo ja Rikmann, 2000).

      Nõukogude perioodil oli kodanike omaalgatus kammitsetud ja poliitiliselt kontrollitud. Esimesi märke sõltumatust kodanikualgatusest võis näha perestroika ajal, mil režiimi haare lõdvenes. Mikko Lagerspetzi, Erle Rikmanni ja Rein Ruutsoo (2007) hinnangul oli tegu ühiskonna mõningase liberaliseerimisega ilma tegeliku demokratiseerimiseta, kuid et võimaliku represseerimise hirm ei olnud enam nii suur kui varem, hakkas tekkima ka režiimist sõltumatuid liikumisi ja ühendusi. Autorid (Lagerspetz, Rikmann ja Ruutsoo, 2007: 9–12) periodiseerivad põhjalikult kodanikualgatuste tekke ja kodanikuühiskonna arengu faasid ja etapid, alustades aastatel 1986–1990 alanud nn protestifaasiga, mil suurt osa elanikkonnast kaasavate algatuste tõukejõuks sai rahvuslik vabadusliikumine, ning lõpetades 2000ndate kodanikuühiskonna konsolideerumise faasi tunnusjoonte visandamisega.

      Lagerspetz, Ruutsoo ja Rikmann (2000) jäädvustasid uue aastatuhande eel Eesti kodanikualgatuste hetkeseisu ja arenguvõimalused, tuginedes 1998. aastal korraldatud küsitluse tulemustele mittetulundusühingute hulgas. Võrreldav esinduslik küsitlus korraldati 2005. aastal, millest annab täpsema ülevaade Erle Rikmanni (2007) koostatud kogumik.

      Praeguseks on see valdkond stabiliseerunud, vastu on võetud mitu põhimõtteid ja head tava kehtestavat dokumenti, asutatud on tegevusi koordineerivaid ja toetavaid organisatsioone ja uurimisasutusi.

      Paralleelselt kodanikuühiskonna temaatikaga on aktualiseerunud kogukonnaliikumine, mille puhul piirkonna elanikud mõtestavad oma tegevust kogukonnast lähtuvalt ja sellele suunatult. 2014. aasta seisuga annab geograafiliselt piiratud alal tegutsevatest kogukondadest ülevaate linnateemade kompetentsikeskuse Linnalabor ja MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant koostöös läbiviidud uuring (Vihma ja Lippus, 2014), milles lisaks kogukondade struktuurile, juhtimisele ja ressurssidele pööratakse tähelepanu ka kogukondade ja kohalike omavalitsuste vahelistele suhetele.

      Lõimumine

      Venekeelse elanikkonna lõimumine Eesti ühiskonda on leidnud nii meie kui ka eriti välismaise avalikkuse, ajakirjanike ja poliitikute laialdast ja järjekindlat tähelepanu. Võib öelda, et integratsiooni probleemistik on kõige enam empiiriliste uuringutega kaetud ning kõige enam välismaistele analüütikutele huvi pakkunud ühiskonnaelu valdkond Eestis.

      Juba 1980ndate lõpus, veelgi enam pärast taasiseseisvumist tehti sageli välismaise rahastuse toel suuri uuringuid, mis küsitlustulemuste alusel võrdlevalt analüüsisid eestlaste ja mitte-eestlaste ühiskondlikke hoiakuid ja sotsiaalset aktiivsust, kollektiivset identiteeti ja väärtushinnanguid, tööhõivet, hinnanguid rahvussuhetele jne (vt nt Kirch jt, 1992; Hallik, 1997; Vihalemm, 1997; Kirch, 1997; Kirch jt, 1997; Kruusvall, 1997; Pavelson, 1997).

      Aprillis 1996 moodustati tollase haridusministri Jaak Aaviksoo korraldusega teadusasutustevaheline töörühm, mis sai ülesandeks töötada välja venekeelse elanikkonna integreerimise riikliku programmi alused. Asuti täitma uurimis- ja arendusprojekti „Mitte-eesti noorte integreerimine Eesti ühiskonda“ (projekt VERA). Mõne kuuga kujunes seminaride käigus uurimiskollektiiv 27 uurijast, projekti juhtinud nõukogus olid Marju Lauristin, Mati Heidmets, Priit Järve ja Marje Pavelson. Aastatel 1997–2002 anti välja mitu mahukat kogumikku (vt Järve, 1997; Lauristin jt, 1998; Heidmets, 1998; Lauristin ja Heidmets, 2002), publitseeriti mitukümmend artiklit nii Eestis kui ka välismaal.

      1998. aastal käivitus esimene riiklik mitte-eestlaste integratsiooniprogramm, selle ja järgnevate lõimumiskavade üheks osaks sai integratsioonimonitooringute korraldamine, mida on siiani tehtud kuuel korral – aastatel 2000, 2005, 2008, 2010, 2011 ja 2015 (vt Lauristin ja Vetik, 2000; Hallik jt, 2006; Vetik, Lauristin jt, 2008; Vetik jt, 2010; Lauristin jt, 2011; Kallas jt, 2015). Tähelepanuväärne on asjaolu, et uurimisgrupp on alati moodustunud mitme keskuse esindajatest.

      Lõimumise tendentse ja tõlgendusi üldistades ütles Marju Lauristin 2007. aasta Metsaülikoolis:

      Mitte-eestlaste ja eestlaste vahelise võõrdumise püsivust ning isegi selle suurenemist viimastel aastatel on seletatud eeskätt eestlaste ja venekeelse elanikkonna erineva meediaruumi, ideoloogia ja Venemaa propaganda mõjuga, mitte vaadeldud lahendamist nõudvate sotsiaalsete ja psühholoogiliste probleemide kontekstis. Uurimistulemused näitavad aga, et venekeelne elanikkond ise peab kõige olulisemaks võõrdumise allikaks sotsiaalset tõrjutust Eesti ühiskonnas, eestlaste ja mitte-eestlaste erinevaid eneseteostuse väljavaateid nii hariduses, majanduses kui ka avalikus elus. Samas ei pea valdav osa eestlasi neid probleeme eriti oluliseks. Eitades sotsiaalmajanduslike probleemide rolli integratsioonis, peetakse silmas üldise heaolu kasvu positiivset mõju ka mitte-eestlaste olukorrale. […] Ometigi on üldise heaolu kasvu taustal rahvuslik mõõde elanikkonna kihistumises kasvanud. […] Eestlased, kes on saanud oma hariduse juba vabas Eestis ning jõudnud juba keskealistena majanduses ja poliitikas juhtivale positsioonile, on saanud hüüdnimeks „võitjate põlvkond“. Samaealiste mitte-eestlaste kohta seda aga öelda ei saa. Kontrast sama earühma eestlaste eneseteostusega, sotsiaalse ebaõigluse tunne on eriti suur just haritud keskealistel, sh Eesti kodakondsusega mitte-eestlastel. Täitumata ootustest tulenev rahulolematus ning selle pinnalt kasvav protesti-identiteet võimendub nende teismelistes lastes. (Lauristin, 2008: 152).

      Need СКАЧАТЬ