Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Triin Vihalemm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuid hilisem lülitumine ühiskondlikesse struktuuridesse sai teoks turumajanduslikele suhetele üleminekul (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000: 43). Murranguliseks teetähiseks sai uuringus 1991. aasta, mil küsitleti juba 40ndate keskpaika jõudvaid inimesi, kes oma tööelu ja karjääri tipul olles olid turuühiskonnale iseloomulikud tingimused ja väärtused omaks võtnud või siis muutustele alla vandumas.

      Teine uuring, mis võttis 1983. aastal esindusliku valimi alusel vaatluse alla 3360 aastatel 1964–1966 sündinud keskkoolilõpetajat, pöördus edasistes andmekogumise etappides samade indiviidide juurde taas 1992. ja 1997. aastal, mil nood olid omandanud kõrgema või erialase hariduse ja jõudnud siseneda tööturule.

      Lähivaatesse võetud „võitjate“ (1960ndatel sündinud) ja „kaotajate“ (1940ndatel sündinud) põlvkonna haridustee ning edasise elukäigu kohta kogutud andmed pakkusid tänuväärset ainest järgmiste teemade käsitlemiseks: noorte haridus, sotsiaalne (põlvkondadevaheline) mobiilsus7, kihistumine (Ellu Saar, 1988, 1997, 1998 – koos Jelena Helemäega, 1999, 2000 – koos Jelena Helemäe ja Rein Vöörmanniga); sündimuskäitumine, tööhõive ja sotsiaalne mobiilsus (Roots ja Titma, 2008).

      Meedia võimendatuna üldkäibivaks muutunud „võitjate põlvkonna“ võitjate ja kaotajate elutee üksikasjalikuma käsitluse juurde on Ellu Saar naasnud ka Aili Aarelaid-Tarti toimetatud kogumikus „Nullindate kultuur II. Põlvkondlikud pihtimused“ (Saar, 2012), kus ta analüüsib 2004/2005. aastal tehtud intervjuude ja 2000. aastal läbiviidud fookusgrupi tulemusi ning vaatleb täpsemalt toimetulekut 1990. aastate alguse ühiskondlike muutustega (mis paljude jaoks saabusid sobival ajal), lisaks väljenduvad selle põlvkonna puhul liberaalsed ja individualistlikud hoiakud selgemini kui varasemate ja hilisemate põlvkondade puhul (vt Tallo ja Terk, 1998).

      Põlvkonnateadvus

      Sotsioloogilises käsitluses on pärast 1990. aastaid olnud märgata kasvavat huvi põlvkondliku eneseteadvuse vastu, mille käigus on esitletud varasemast mitmeplaanilisemat vaadet põlvkonnale kui sotsiaal-ajaloolise struktuuri piiritähisele. Karl Mannheimi (1952 [1928]) teooriat edasi arendades on üha enam pööratud tähelepanu aspektidele, mis lähedase sünniaastaga indiviide sotsiaalses ajas määratleb ja ühendab. Põlvkonna moodustab „ühtsus põlvkonna kui terviku tasandil“, indiviidide tasandil ilmnevad ühisjooned, nagu väärtushinnangud ja käitumismallid, saavad seda vaid toetada (Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000: 15).

      Sotsioloog ja kultuuriuurija Aili Aarelaid-Tart, kes jõudis põlvkonnastumise analüüsini elulugude, mälu ja kultuuritrauma uurimise kaudu, on märkinud, et põlvkondlik teadvus ei ole indiviidile vanusega kaasa antud elamisraamistik (Aarelaid-Tart, 2012: 9). See on diskursiivne ja refleksiivne sotsiaalne konstruktsioon, mis võib ühendada eakaaslasi sotsio-bioloogiliseks tervikuks. Inimese jaoks on tema sünniaasta küll elu vältimatuks mõõtkavaks, kuid põlvkondliku kuuluvuse määratlemine rajaneb pigem ühiste ajalooliste-sotsiaalsete-kultuuriliste tähistajate sisemisel äratundmisel.

      Aarelaid-Tartilt (2006) pärineb põhjalik uurimus nelja sovetliku kümnendi tõlgendustest erinevates ideerühmitustes ning põlvkondades. Kultuuritrauma tähistab autori jaoks radikaalsete muutuste perioodi, sovetiaja alguse ja lõpu võimet halvata põhjalikult kogu ühiskonna funktsioneerimist ja institutsionaalset struktuuri. Kuid kõige tundlikum traumaatilisele kogemusele on Aarelaid-Tarti sõnul siiski kultuur. Uurimuses intervjueeriti nii kodumaal elavaid eesti intellektuaale, Rootsis elavaid pagulaseestlasi kui ka Eestis elavaid peamiselt nõukogude ajal saabunud venelasi, kes taasiseseisvunud Eestis end ahistatuna tundsid. Elulugusid uurides jõudis Aarelaid-Tart järeldusele (sealsamas), et kuigi indiviid ei saa muuta traumaatilistes ajaloosündmustes kujunenud sotsiaalset tegelikkust, soovib ta siiski selle üle teatud kontrolli saavutada, et vähemalt oma tuleviku kujundamisel end mingil määral ja sõltumata asjaoludest kuigivõrd vabana tunda. Selle juures otsitakse tuge ajalooteadvusest, rituaalidest ja traditsioonidest kui rütmistatud toimingutest elu korrastamisel jne. Nendes toimingutes väljenduvad inimliku aja erinevad moodused – kultuuriline, poliitiline, ajalooline aeg, aga ka põlvkondlik aeg, mil põlvkond läbib teatud (murrangulise) ajalooetapi ja saab kollektiivselt teadlikuks endast kui unikaalsest generatsioonist, mis teda eelkäijatest ja järeltulevatest eristab.

      Just põlvkonnateadvuse kaudu tajuvad indiviidid oma eksistentsi jooksul aset leidnud suure mõjuulatusega sündmusi, hakates neid pidama osaks oma eluloost (Aarelaid-Tart, 2012) ja luues sellest tulenevalt kollektiivseid käitumismalle ja sümbolilisi konstruktsioone, saades sel moel uut sotsiaalset reaalsust loovateks tegutsejateks. Kirjeldatud protsessid ei sisalda üksnes dramaatilisi momente, iga uus põlvkond leiab sündmusele oma interpretatsiooni ning loob uued sümbolilised normid, mis mõnikord panevad aluse uuele subkultuurile.

      Koos Li Bennich-Björkmaniga on Aarelaid-Tart (2012) spetsiaalsemalt vaatluse alla võtnud ka pöördeliste aegade põlvkonnad kõigis Balti riikides ja süvenenud viie põlvkonnagrupi elulugudesse, mida reflekteerivad vastavalt 1920ndatel, 1930ndatel, 1950ndatel, 1970ndatel ning 1990ndatel sündinud indiviidid. Peaaegu kõik neist on pidanud elama kahe või enama vastandliku mentaalse, ideoloogilise ja majandusliku korra all, elades elu, mis hõlmas erinevaid väärtuste konstellatsioone, millest üks baseerus nõukogude ideoloogial ja teine lääne demokraatial.

      Meediauuringud

      Akadeemilised meediauuringud on olnud suuresti koondunud Tartu Ülikooli, omaaegsesse ajakirjanduse (hiljem ajakirjanduse ja kommunikatsiooni) osakonda, millest praeguseks on saanud ühiskonnateaduste instituut.

      Mahukamatest meediauuringute projektidest oli üks esimesi pärast taasiseseisvumist Svennik Høyeri, Epp Laugu ja Peeter Vihalemma toimetatud ja rohkearvulise autorkonna toel avaldatud kogumik „Towards a Civic Society: The Baltic Media’s Long Road to Freedom“ (1993), mis avas lääne ühiskonna ja rahvusvahelise kommunikatsiooniuurijate kogukonna jaoks arusaadavas keeles Balti riikide seniteadmata tahke. Raamat tutvustas Eesti, Läti ja Leedu meediamaastiku ja meediasüsteemi olukorda ja arengut, alustades 17. sajandist ja lõpetades sovetijärgse perioodi algusega. Kolmeosalises raamatus tehakse esmalt põhjalik ekskurss ajakirjanduse ajalukku kõigis kolmes Balti riigis ning antakse ülevaade professionaalse ajakirjanduse kujunemisest ja arenemisest erinevate võimude all ja iseseisvuse ajal, kuni okupatsioonideni aastatel 1940–1944. Teine osa on pühendatud muutustele meediamaastikul nõukogude režiimi aastatel 1945–1986, analüüsides seda kolme perioodina: Stalini aeg 1945–1955, Hruštšovi sula 1956–1968 ja stagnatsiooniaeg 1969–1986. Raamatu kolmas osa keskendub uuele algusele alates laulvast revolutsioonist, vaatleb meediasüsteemi arengut kolmes noore demokraatiaga ühiskonnas kuni teose ilmumiseni 1993. aastal. Uurimusele annab väljaspool olija perspektiivi tuntud Norra ajakirjandusuurija Svennik Høyer, kes võrdleb Balti riikide ja Skandinaavia maade meedia arengulugu.

      Selle raamatu jätkuna ilmus 2002. aastal Peeter Vihalemma toimetatud „Baltic Media in Transition“, mis tõi rahvusvahelise lugejaskonna ette taasiseseisvunud Eesti, Läti ja Leedu meedia ja ühiskonna arengu, mil ajakirjandusest sai suurt ühiskondlikku läbimurret käivitav mehhanism. Raamat katab terve kümnendi 1990ndate algusest kuni uue aastatuhande alguseni ning tutvustab rahvusvaheliselt vähe levinud statistikat Balti riikide arengu kohta teiste siirdeühiskondadega võrreldes. Kogumik keskendub meedia (sh venekeelse meedia) rollile siirdeühiskonnas ning analüüsib Eesti Televisiooni ja Raadio tegevust aastatel 1991–2001, samuti suurimates päevalehtedes toimunud muutusi.

      Traditsioonilise massimeedia kanaleid ja nende kasutajaid, aga ka interneti levikut ja kasutajaskonda kaardistab 2004. aastal ilmunud laiahaardeline kogumik „Meediasüsteem ja meediakasutus 1965–2004“ (Vihalemm, 2004). Nüüdisaegse meediakasutuse teatmeteoseks tituleeritud raamatu tähtsus seisneb erinevate andmete ja raskesti ligipääsetavate uurimistulemuste süsteemses esitamises ja üldsusele kättesaadavaks tegemises.

      Samal aastal (2004) avaldati veel teinegi koguteos, „Eesti elavik 21. sajandi algul“ (toimetajad СКАЧАТЬ