Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?. Lembe Mõttus
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Okeaania. Tagasi kiviaega? - Lembe Mõttus страница 5
Название: Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?
Автор: Lembe Mõttus
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949608461
isbn:
„Meil pidi puhkus olema,“ virisesime üksteise võidu.
Ometi kumas ses katsumuses mingi närvekõditav haiglane võlu.
Paapua Uus-Guinea saatkonda sisenedes sõelusid püksid tugevasti püüli. Kas viisa õnnestub saada ühe päevaga? Kas ametnikud on heas tujus ja aktsepteerivad kõiki meie dokumente?
Kõndisime mööda pikka koridori, kuni jõudsime ukseni, mille kuldsel tahvlil ilutses silt „PNG consulate general“. Otse selle kohal rippus valge paberileht, kuhu oli tükitud suurte punaste tähtedega mingi teadaanne.
„Kontor on kinni,“ luges Agnit, haarates kätega seinast, nagu hakkaks tasakaalu kaotama. „Oleme suletud reedest esmaspäevani, et tähistada Paapua Uus-Guinea iseseisvuspäeva.“1
„Oot! Aga täna on ju neljapäev!“
„Vedas, ah,“ suutis Agnit kobiseda.
Õnnest uimased, koputasime uksele. Ruum oli avar ja hele. Seintel ilutsesid pildid sulgedega ehitud paapuatest, haruldastest liblikatest ja lindudest. Rändurid, mõnel jalad seljakotile tõstetud, mõnel magades pea kuklasse vajunud, ootasid vaikselt oma järjekorda. Stoiline rahu vajus meie peale.
Ametnik, kes viisataotlusi vastu võttis, oli rõõmsate tumepruunide silmadega paapua. Ta võimsad mustad lokid olid viksilt soengusse seatud, seljas oli tal tumepunane vormikleit ja jalas mustad kontsaga kingad. Ta naeratas meile lahkelt. Rääkisime oma loo ära.
„Loomulikult saate viisa. Mingit probleemi pole. Palun tulge kella kolmeks oma dokumentidele järele.“
„Kohe tunda, et me ei suhtle austraalia ametnikuga,“ rõõmustas Agnit.
Tunne oli selline, nagu oleks ühe varba juba Paapua pinnale toetanud.
Keskpäevapäikest täis Brisbane’i tänaval tormlesid meist mööda mustades viigipükstes ärimehed, valgete triiksärkide kaelused eest avatud, käes isuäratavad suširullid. Nende vahel sagisid emad jäätist limpsivate lastega; rõõmsad teismelised, käes suured kohvitopsid; koduperenaised, veetmas oma päevi niigi rohkele garderoobivarule lisa hankides. Hiiglasliku kaubamaja ustest voogas rahvas sisse ja välja. Kollased bussid helkisid möödudes päikese käes. Kõik tõttasid kuhugi, aga ometi tundus kogu olemine pingevaba. Oli tarvis ületada veel viimane takistus, et kõik tõrgeteta sujuks ja Agnit ikka Austraaliast välja saaks. Pidime hankima Agnitile veel ühe Austraalia viisa.
Järgmised kaks tundi seisis Agnit koos illegaalidega migratsiooniameti pikas järjekorras, mis liikus vaevaliselt kui vanadusnõtruses tigu. Aeg venis ja venis. Lõpuks seisis Agnit pisikese ümmarguse luugi ees ja püüdis mahedal häälel selgitada müsteeriumi, kuidas viisa, mis mõned päevad tagasi veel eksisteeris, olla arvutist ära kadunud. Ta toppis luugist sisse juba tuttava paki A4 pabereid ehk oma kodus välja trükitud viisa. Luugi tagant hakkas seepeale kostma kõva naeru. Kui noormees oli naermise lõpetanud, soovitas ta lennujaama töötajatel teinekord ikka täpsemalt vaadata.
„Oleks vaid tollitöötajatel olnud piisavalt oidu! Ees- ja perekonnanimi on lihtsalt omavahel ära vahetatud,“ naeris ta.
Igaks juhuks ja edasiste arusaamatuste vältimiseks väljastas noormees Agnitile veel ühe suure ja värvilise Austraalia viisa.
Täpselt kell kolm astusime uuesti sisse Paapua Uus-Guinea saatkonda. Saime tagasi oma passid, mille keskmiselt lehelt säras vastu rõõmus kollane Paapua Uus-Guinea viisa. Lugesime viisa täht-tähelt läbi, aitab ullikeseks olemisest!
21.20 pidi startima meie lennuk Cairnsi. Kaks ja pool tundi enne lendu astusime terminali uksest sisse. Austraalia lennujaamade kogemused olid meid ettevaatlikuks teinud, niisiis valmistasime end seekord hästi ette. Kõik meie dokumendid olid korras, kõik piletid ja viisad olemas. Aega jäi piisavalt isegi pärast seda, kui mind tollis läbi otsiti, salalikult kõrvalruumi kutsuti ning laseriga mu kott ja riided üle kontrolliti.
„Pisteline pommikontroll,“ selgitas ametnik.
Muidugi võis oma rolli mängida ka nelja päeva tagune püüd kang suitsuvorsti Austraaliasse sisse smugeldada. Algul vorst, pärast pomm…
Edasi kulgesid asjad loomulikult. Meie lend Cairnsi hilines kaks tundi. Piloodil oli juhtunud midagi silmadega ja asendajat polnud kohe võtta. Peale südaööd, kui lennuk lõpuks rattad stardirajalt tõstis, kasutasime me oma ainsat võimalust magada. Cairnsi jõudsime kell pool kaks öösel. Õhk oli troopiliselt niiske ja kuum. Teed kohalikust terminalist rahvusvahelise terminalini ääristasid ererohelised palmid, mille käharad oksad kaardusid kõnnitee kohal nagu karvased boad, mida kabareetantsijad ümber kaela kannavad. Öö oli nii mõnusalt sume ja tähine, et seisime veel kaua lennujaama ees tänaval ja ajasime juttu.
Viimaks hakkas väsimus võimust võtma. Lennujaamas oli hiirvaikne, polnud rohkem inimesi kui meie kaks ja üks turvamees. Sirutasime end pikal pingil välja ja magasime südamerahus. Ärgates olime ikka kaks ainsat inimest kogu lennujaamas. Turvatöötaja, rõõmus, et saab kellelegi kasulik olla, juhatas meid duširuumide juurde. Jahe vesi mõjus turgutavalt, tundsime, et olemisel pole vigagi. Eks oma osa mängis ka adrenaliini kõrge tase organismis – kolm aastat ettevalmistust saab kahe tunni pärast reaalsuseks. Väljas akende taga tangiti parajasti meie lennukit. Hommikune kerge tuul puhus üle mägede pilvi laiali. Tundsime lausa füüsiliselt selle värske sooja õhu paitust oma nahal. Varsti, varsti oleme kesk metsikut loodust.
Lennupiletid näpu vahel, sisenesime ootesaali. Pingiread olid paapuaid täis. Kõigil kogukad kered ja justkui traadist kahused juuksed. Nende tahumatuid ürgseid näojooni muutsid veelgi metsikumaks puhmas kulmud, lai nina ja suur paksude huultega suu, mis oli täis mustjaspunaseid katkiseid hambaid. Järjest rohkem hakkas tekkima ebakindlus tundmatuse ees. Julgustavalt mõjusid kaks austraallast, kes istusid omaette vaikselt sosistades tagapool. Ikkagi saatusekaaslased ja meiega enam-vähem ühte nägu. Paapua kohta loetud raamatutes toonitati pidevalt, kui riskantne on reisida Paapua Uus-Guineas. Paapuaid kirjeldatakse kui kavalaid ja truudusetuid inimesi ning toonitatakse pidevalt, milline müriaad ohte rändurit selles riigis varitseb. Alates haigustest ja lõpetades pimedal tänaval tapmise või röövimisega. Lonely Planet teatab kokkuvõtteks optimistlikult: „Ärge muretsege! On palju inimesi, kellega pole selles riigis midagi hullu juhtunud!“
Minu vastas istus karm ja tõsine paapua. Tema paksude kulmude alt kiirgasid süsimustad silmad. Tema hiiglaslikud käelabad olid rusikas, keset ta vasakut säärt oli kaks suurt maohammustuse armi. Kõhus tekkis õõnes tunne. Kas me oleme ikka reaalselt valmis sukelduma metsikusse loodusse ja metsikutesse inimestesse? Meie, kaks linnavurlet?
Minu kõrval kiigutas Agnit närviliselt üle põlve visatud jalga, tema silmades paistis hulljulgus ja trots. Kummalgi meist polnud kavatsustki СКАЧАТЬ
Paapua Uus-Guinea sai Austraalia alt iseseisvaks 16. septembril 1975.