Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?. Lembe Mõttus

Чтение книги онлайн.

      „Halloo!“ hüüdsin ma oma telefoni. „Ega sa ei maga?“

      Äratasime Aleksi jälle öösel üles, et ta hakkaks meile interneti teel otsima teisi võimalusi Port Moresbysse jõuda.

      Sel päeval olime juba üle kahekümne euro interneti peale kulutanud, asi ületas igasugused selge mõistuse piirid. Plaanivälise kulutusena lisandus nüüd ka Brisbane’i öömaja.

      Déjà vu – seisime taas lennutabloo all ja lugesime teadaannet: Air Niugini flight to Port Moresby – gate closed.

      „Anna viina,“ ütles Agnit.

      Ulatasin plastpudeli. Ta võttis suure melanhoolse lonksu.

      Harjavarre alla neelanud noormehel registreerimislaua leti taga vajus suu lahti, nähes, kuidas meie kaks äkki naerma ja eestimaist rahvalikku viisikest laulma hakkasime: „…me oleme kaks lõbusamat selli, mu sõber Villi ja mina ka…“

      Kui see, et inimene jäetakse järjest kahest lennust maha, enam ka naljakas ei ole, siis mis siin reeglite rägastikus üldse naljakas on!

      „Ah jaa,“ hüüdis harjavarre neelanud noormees meie poole. „Agnit ei saa nagunii Austraaliast välja, sest tal pole siia sisenemiseks viisat!“

      „Misasja! Kuulge! Ma sain ju Austraaliasse sisse! Neli päeva tagasi oli mul viisa! Teie lennujaama toll isiklikult lasi mind maale!“

      Tigedalt otsis Agnit kotist välja paksu paki A4 pabereid ja virutas selle letile.

      „Siin on mu viisa!“

      Korraliku kodanikuna oli ta kodus Austraalia viisa koos kõigi sinna juurde kuuluvate märkustega välja trükkinud. Nii umbes paarkümmend lehte.

      „Jah, aga meie arvuti seda ei näita. Minge Brisbane’i ja hankige endale Austraalia viisa.“

      „Kuulge, mis pull see on? Mingit telesaadet filmitakse siin või?!“ vigises Agnit.

      Lennukisse ei lasta, uusi lennupileteid ei anta. Paapuast väljalennu pileteid on vaja – tegelikult pole vaja. Paapua viisat ei ole vaja – tegelikult on vaja. Ühe päevaga tuleb hankida Paapua viisa ja uued lennupiletid Paapuasse. Nüüd selgub veel, et isegi kui kõik mingi ime läbi saavutada õnnestuks, siis Agnit ikka Austraaliast välja ei saa, sest ta viisa, mis neli päeva tagasi veel olemas oli, on arvutist kuhugi haihtunud.

      „Mis siis ikka! Teeme ära! Vaatame asja läbi huumoriprisma.“

      Otsustasime huvi pärast kokku võtta oma senised kulutused, ehk arvutada, kui palju on meile maksma läinud seiklus „Jää kaks korda lennukist maha“. Selgus, et neli päeva Austraalia reeglitega lõbutsemist on neelanud enam-vähem kogu meie esimese kuu reisieelarve.

      Tulemust nähes küsisin filosoofiliselt: „Ma tahaks teada, kas keegi on üldse kunagi näinud, milline see huumoriprisma tegelikult välja näeb.“

      Agnit ainult mühatas vastuseks.

      Helistasime jälle Port Moresbysse Pole’ile ja teatasime, et me ei tulegi.

      „Oh kui kurb! Kas õhtul hiljem ka ei tule? Kas te tulete homme? Ma hoian teie tuba homseni.“

      Vastasime, et kahjuks ei tule me ei õhtul ega homme ja et kaks päeva, mille olime plaaninud veeta Port Moresbys, jooksid liiva, sest meid ei lasta Austraaliast välja.

      „Imelik jah, tavaliselt ei lasta ju Austraaliasse sisse.“ Pole’i naljasoon küll umbes polnud.

      Ütlesime Pole’ile rõõmsalt nägemist, misjärel hakkasime tuhnima lennujaama pakutavate hotellide brošüürides. Lõpuks leidsime kesklinnas lennujaamarongi terminali lähedal enam-vähem soodsa hinnaga öömaja. See oli muidugi paras putka, aga meil ei jäänud muud üle. Kell oli kümme õhtul, kui oma seljakotid selga tirisime ja lahkusime koduseks saanud lennujaamast, et minna pimedasse Brisbane’i seiklema.

      SUUR VIISAJAHT

      Järgmise päeva varahommikul istusime Brisbane’i internetipunktis kottis silmaalustega, püüdes mõelda välja mõistlikku lennukava Paapuasse. Enam mitte ühtegi ööd hotellitoaks hüütavas kingakarbis, kotimäe otsas. Aitab!

      Päästev telefonikõne tuli Eestist.

      „Leidsin!“ hõiskas Aleks telefoni. „Homme hommikul olete juba Port Moresbys ja jõuate isegi Goroka lennule!“

      Meie tubli Aleks oli taas pool ööd arvutis istunud ning leidnud meile kiire ja odava lennuvõimaluse. Väikest närvikõdi pakkus seik, et peale Port Moresbysse saabumist oli meil Goroka lennule jõudmiseks ainult tund aega.

      „Eelmine СКАЧАТЬ