Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?. Lembe Mõttus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kadalipuks oli narkokoera teenindusalast läbi sammuda – ja olimegi priid.

      „Hea, et see narkokoer viinalõhnale ei reageeri!“ praalis Agnit.

      „Jupp kõige paremat suitsuvorsti, suitsuvorsti…“ Sammusime nagu Bullerby lapsed lauldes metroo poole, endal käed ikka veel hirmust värisemas.

      MARIONETID

      Kaks päeva Gold Coastis olid täis päikest, eresinist ookeani, valget puuderliiva ja lõbu. Nii pole imestada, et tormasime Austraaliast väljalennu päeval Air Niugini lennule registreerimise leti äärde viimasel minutil.

      Ulatasime rõõmsalt broneeringu.

      Registreerimislaua taga seisva naise esimene küsimus oli: „Paapua Uus-Guinea! Mis te sinna ära olete kaotanud? Kes sinna üldse minna tahab?“

      Muiates kontrollis ta meie lennubroneeringut. Siis teatas: „Näidake mulle palun Paapuast väljalennu pileteid.“

      Ladusime letile kõik piletid, mis meil olid. Saalomoni saartelt Vanuatusse, Vanuatust Brisbane’i, Brisbane’ist Singapuri ja Singapurist koduni välja. Talle need ei kõlvanud! Ta nõudis meilt piletit just nimelt suunal Port Moresby – Honiara! Selgitasime talle, et meie plaan on sõita paadiga Paapua Uus-Guineast Saalomoni saartele. Täpsustasime talle trajektoori: pisikesest Paapua külast Bougainville’ist sõidavad kalamehed oma paatidega üle mere Saalomoni saarte väikesesse linna Gizosse. Aastaid smugeldati selle meretee kaudu relvi Bougainville’i revolutsionääride jaoks. Nüüd on meretee jälle käigus tsiviilsõitudeks. Mereretk võtab aega viis tundi, millest kolm avamerel. Pisike kogus riski, mis lisab igale reisile ainult võlu.

      Daam mõtles meie jutuvada üle sügavalt järele.

      „Ma ei tea sellist võimalust. Peate ostma lennupileti Saalomoni saartele, te ei saa muidu Paapuasse sisse! Sellised on reeglid!“

      „Loomulikult ei tea te seda võimalust. Ma eeldan, et te pole kunagi püüdnud relvi salakaubana Paapuast Saalomoni saartele viia.“

      Minu püüd asja läbi huumoriprisma vaadata ei õnnestunud eriti hästi.

      „Reeglid! Reeglid!“ teatas ta konkreetselt.

      „Ma olen nukk ta käes,“ ümisesin vaikselt.

      „Mis erootilist laulukest sa siin leelotad! Austraaliasse maandumisest alates on mu teine nimi Marionett! On ikka üks jäik reeglite maa! Muud nad ei näe kui enda välja mõeldud reegleid!“ tigetses Agnit.

      „Minge ostke lennupiletid!“

      Vastuvaidlemist mitte sallival toonil saatiski halastamatu naine meid pagasikontrolli kõrvallaua juurde, kus asus ühe kohaliku reisibüroo müügipunkt, kus pilet maksis ühele inimesele veidi alla tuhande euro! Milline üllatuslik juurdehindlus! Kodus reisiplaani tehes kaalusime tõesti võimalust lennata Port Moresbyst Saalomoni saarte pealinna Honiarasse. Seepärast teadsime, et Air Niugini kodulehelt ostes ei küündi pileti hind paarisajanigi.

      „Ruttu, ruttu! Te jääte lennukist maha!“ kiirustas naine meid tagant.

      Sealne lennupiletite äri on ilmselt rajatud hirmutamisele ja kiirustamisele. Klient surutakse nurka, mistõttu ta sooritab ostu, mis vabastab ta kogu reisi eelarvest. Meiega selline taktika ei õnnestu. Me polnud reisifirma pakutava absurdse hinnaga mingil juhul nõus. Jooksime internetipunkti. Air Niugini kodulehte vaadates selguski – büroo küsitud ühe pileti hinnaga saab kodulehelt osta kolm piletit. Aga ilmnes uus häda! Me ei saanud kodulehelt pileteid osta, sest meil kummalgi ei olnud ühelgi pangakaardil nii palju raha, et kasvõi ühte piletit osta. Olime suure osa oma reisi eelarvest sularahas kaasa võtnud, sest aimasime, et Paapuas pole iga nurga peal pangaaparaate. Ülejäänud raha oli meil ära jaotatud nädalate kaupa ja jäetud Eestisse hoiule. Igal nädalal pidi Aleks, meie rõõmsa kamba kolmas musketär ja selle reisi tagalamees, konkreetse rahaportsu meie arvele lisama. Nii elimineerisime liigse kulutamise. Nüüd olime oma geniaalse idee tõttu plindris. Keegi ei osanud ju ette aimata, et lisaraha juba esimese kolme päeva jooksul nii ohtralt vaja läheb.

      Aeg tiksus kuklasse: lennukile registreerimine lõpetati iga minut! Tormlesime mööda lennujaama ringi, otsides võimalusi osta Paapuast väljasõidu pilet odavamalt kui majalaenu kuumakse summaga. Ei õnnestunud. Sularaha eest oleks saanud ainult ühe kalli pileti. Teine meist oleks Brisbane’i lennujaamas edasi redutanud ja oodanud valge ratsuga printsi, kes ta läbi sillerdava õhu lendhobu seljas Paapuasse sõidutaks.

      Infotabloo teatas: registreerimine Air Niugini lennule Port Moresbysse on lõpetatud.

      Me jäime lennukist maha!

      Ilmselt mõistes, et ta on klientidele teatud kannatusi põhjustanud, halastas registreerimislaua töötaja meie peale ja tõstis meie piletid tasuta ümber Air Niugini õhtusele lennule. Kaotame küll päeva Port Moresbys, aga vähemalt saame lennata. Ametliku näoga luges naine ette kõik eeskirjad, mida me teadma peaksime, ning lisas kõige lõpuks, et Paapua viisa saame me riigi piirilt. Meie ülesandeks jäi lihtsalt osta päeva jooksul pilet Port Moresbyst Honiarasse.

      Seisime lennutabloo ees pikaks veninud näoga ja jälgisime, kuidas sinna ilmus teade: Air Niugini flight to Port Moresby – gate closed.

      Võtsime välja oma plastpudeli, jõime sealt suure lonksu viina ja purskasime korraga naerma! Pingelangus tulistas meid otsetabamusega. Käed-jalad hakkasid surisema ja lennujaama põrand kergelt kõikuma.

      TERMINAL

      Brisbane’i rahvusvahelises lennujaamas näitas kell kümme hommikul. Linna minna ei tahtnud – vähene uneaeg andis kõvasti tunda. Kõige tähtsam ülesanne oli leida võimalus, kuidas saaks interneti teel Port Moresby – Honiara piletid ära osta.

      Helistasime koju, ent Eestis oli parajasti südaöö. Aleks, kogu öö magamata, proovis kõiksugu võimalusi, hommikuni välja. Erinevad pangad ja ülekanded võtavad aega, aga aega meil polnud. Lõpuks saime ühise loova mõtlemise ja tohutu organiseerimise tulemusel ostu sooritatud.

      Meie uus lend Paapua Uus-Guinea pealinna pidi väljuma kell 17.40 õhtul. Helistasime Port Moresbysse oma külalismaja omanikule Pole’ile, et saabume väga hilja. Ta lohutas meid ja kinnitas, et ootab meid igal juhul ära.

      Edasi lihtsalt ootasime. Süüa me osta ei tahtnud, taskutes vilistas tuul koos plaaniväliste lennupiletitega. Hommikul hotellist kaasa saadud õun tundus paras kõhutäis. Pealegi ei tohi unustada elutarkust, mida õppisime Indias: õun päevas hoiab arstid eemal. Pealelõunal, kui nälg väga suureks läks, ostsime kuuma vee koos sobiva maitsega teekotiga ja nautisime seda musta vineerlaua taga. Meenutasin teatava härdusega pikuta-ja-mõnule-reisi Abu Dhabisse: „Emiraatide ühes uhkeimas hotellis saab selle teekoti hinnast odavamalt suure tassi värskelt jahvatatud kohvi, millele on heldelt riputatud ehtsat kullapuru. Iga päev veidi kulda alla neelata pidavat tervisele kasulik olema.“

      Õhtul, kui check-in meie uuele lennule avatud oli, kärutasime oma hiigelkotid taas Air Niugini leti juurde. Lõpuks ometi pääseme Paapuasse! Meid varem teenindanud naine oli vahepeal koju läinud ja asendunud prillidega noormehega, kes ei teadnud meie juhtumist midagi. Uhkelt ladusime letile Paapuast väljalennu piletid.

      „Mis need on?“ küsis noormees. Silmad ta prilliklaaside taga muutusid tühjaks ja mõistmatuks. „Mind ei huvita mingid piletid, palun ulatage mulle Paapua Uus-Guinea viisa.“

      „Vabandust, СКАЧАТЬ