Koduõpetaja. Andrea Chapin

Чтение книги онлайн.

      1

      Kärbsed olid tal kallal, aga suuremad elukad ei olnud veel jaole saanud. Richard oli oma meestega väljas pistriku jahil olnud ja nemad olidki vaese preestri astelhernepõõsast leidnud. Kui ta oli sattunud röövlite kätte, oli miski need minema peletanud, sest verine kukkur, millest ta kramplikult kinni hoidis, oli kulda pungil täis. Põllud ja orud ning isegi võsased jõeperved krõbisesid kuivusest. Juba nädalaid polnud vihma sadanud. Ja nüüd ruttas sõnum juhtunust läbi mõisa niisama kiiresti ja raevukalt nagu tõrviku süüdatud tuli kuivanud võserikus.

      Mercy tuli joostes, silmad pärani, ämbritest ta käes loksus vastlüpstud piima. Ta püüdis niksu teha.

      „Räägi,” käskis Katharine. Tal oli käes ürdikorv ja ta oli just pöidlaküüne abil ühe tüümianioksakese lahti kaksanud.

      „Tal on kõri läbi lõigatud, proua,” sõnas piimatüdruk oma piimast märgadele puukottadele vaadates.

      „Kelle kõri?”

      „Vaesel mehel…” Mercy hääl kähises ja tundus vanem kui tüdruku eluaastatele kohane. Punakad juuksed kleepusid päevitunud otsaesisele. „Sellel, kes seal poisse õpetas,” ütles tüdruk ja nikutas peaga ehitise poole, mis oli olnud perekonna kabel, kuid oli nüüd koolimaja.

      „Isand Daulton?”

      Mercy noogutas. „Ta on köögi taga lautsil,” ütles ta ja lisas, „ja pussitatud on ka, otse südamesse.”

      Seda, kas Mercy teadis, et isand Daulton oli preester, ta välja ei näidanud. Selline oli kord Lufanwal Hallis. Mees oli isand Daulton muu maailma jaoks ja isa Daulton perekonnale.

      Selleks ajaks kui Katharine hoovi jõudis, olid mehed surnukeha juba palakaga kinni katnud. Ta laskus põlvili, tegi ristimärgi ja asetas korjatud ürdid surnukehale. Oli viieteistkümnes august, taevaminemispäev. Endises elus oleks preester neid armsaid rohukimbukesi õnnistanud ja siis oleks neid kasutatud kaitseks halva eest. Aga ürtide õnnistamine ja Neitsi Maarja Taevaminemise Püha tähistamine olid nüüd keelatud.

      Hobuse seljas lähenes Richard. Leitsakust hoolimata oli tal seljas must poriplekkides keep. Onutütart nähes kortsutas ta kulmu. „Siin pole midagi sellist, mida sa peaksid nägema,” lausus ta hobuse seljast maha tulles.

      „Tulin austust avaldama,” tõrjus Katharine ega tõusnud püsti.

      „Ära muretse, ta saab korralikud matused,” ütles Richard, sammus vihaselt läbi köögiruumide majja ja põrkas seal kokku ühe köögitüdrukuga. Pott kukkus põrandale puruks.

      Sel hommikul lahkudes oli isa Daulton olnud riides nagu kooliõpetaja. Tal oli seljas valge batistpluus ja must linane vammus ning peas lai musta servaga kübar ning ta oli lubanud ära olla vähem kui kaks nädalat. Ta ei öelnud, kuhu ta läheb, ja Katharine ka ei küsinud, arvates, et mehel on ehk ees jesuiidi misjonitöö. Nähes teda reisiks valmistumas, oli Katharine palvetanud, et see oleks ohutu. Nüüd soovis ta, et see klassikaliselt selge lõuajoonega noormees oleks põletanud keelatud preestrirüü ja põgenenud, et ta oleks läinud Prantsusmaale, Itaaliasse, Hispaaniasse või Madalmaadesse Põhjamere ääres. Mees rääkis sageli, et ta tahaks elada kusagil, kus võiks kuulda lainete müha ja hingata sisse soolast õhku, ja Katharine oli hakanud ette kujutama tema elu pärast Lufanwali, meest üksinda mere ääres valgeks võõbatud majakeses raamatut lugemas.

      Katharine tundis kiusatust palakas tagasi lükata ja huuled mehe otsmikule vajutada, aga ta oli aastate jooksul liiga palju surma näinud ja tahtis mäletada isa Daultonit elusana, mitte sellisena nagu praegu, kontide ja roiskuva liha relikviaarina. Ta tõusis, pühkis silmist pisarad ja seelikult tolmu. Oma viimasel õhtul oli noor preester kinkinud talle ingliskeelse Uue testamendi, mille rühm preestreid oli maapaos tõlkinud. Pühendus oli ladina keeles…date et dabitur vobis… anna ja sulle antakse… Dei gratia… Jumala armust… amicus usque ad aras… sõbrad altarini, surmani. Nende sõnade alla oli ta kirjutanud oma nime. Postskriptumina oli ta lisanud Deus nobiscum, quis contra? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?

      Tõepoolest, kes? mõtles Katharine maja poole astudes.

      Molyneux’ perekonna poolt läkitatud preestril oli nii kahvatu nahk, et Katharine mõtles, kas mees ei ole mitte külaline teispoolsusest. Salakabeli tuhmis valguses tundus ta nägu lausa läbikumav, sinakas laik valgest leinarüüst madalamal. Mees oli pikk, aga habras – naha ja luude vahel polnud rasvaraasugi – ja ta ei paistnud kehalt laiem kui hubisev vahaküünal, mille kõrval ta küürutas. Missarüü vajus ta käsivartelt alla otsekui vaha. Domine, Jesu Christe, Rex gloriae…

      Katharine’ile tuli meelde, et isa Daulton pidas salakabelit triumfiks, nende vastupanu sümboliks. Sissekäik nägi välja nagu suur kamin ja oli paigutatud suurhalli ja teisele korrusele viiva trepi vahele. Rist, altarilina ja – maal, missaal ja armulauakarikas olid toodud vanast kabelist. Suur maal, mis kujutas Neitsi Maarjat, Ristija Johannest, peaingel Miikaeli ning pühakuid Antoniust ja Paulust, rippus külgseinal. Tegelikult ei olnud Katharine’ile see siseruum oma kokkusurutuse ja akende puudumise tõttu kunagi meeldinud.

      Leinamissal olid üksnes de L’Isle’i perekond, nende mõisavalitseja Quib, ülemteener, Sir Edwardi toapoiss, leedi de L’Isle’i kammerneitsi ja köögipoiss. Isa Daultoni pea vaatas altari poole, vahaküünalde kollased leegid visandasid surnuraami kontuure. Naised, kes surnukeha pesid, olid selle pea ja jalad surilinasse mähkinud. Punaste marraskil sõrmenukkidega poiss, kes muidu köögis nõusid pesi, oli kiiremas korras teenima pandud. Viirukipanni viibutades olid ta silmad hirmu täis: lõhnavaigu joovastav lõhn mattis enda alla puitpõrandale puistatud valgete rooside aroomi.

      Lord Molyneux’ saadetud preester oli saabunud tallipoisiks maskeerituna. Sel hommikul ei olnud ükski teener kella helistades läbi mõisa kõndinud, et leinajaid missale kutsuda, ja kell vana kabeli kellatornis polnud enne teenistust löönud – mõlemale kombetalitusele tõmmati kriips peale, kui reformaatorid võimu haarasid. Missaks valmistuti vargsi. Perekond sammus kabelisse vaikuses.

      Laenatud preestri pühalikud palved heljusid koos viirukisuitsuga isa Daultoni surilina kohal. Katharine vaatas, kuidas purpursed suitsupilved õhku tõusid ja seal lahustusid.

      Kui Katharine oli kümneaastane ja nende viletsasti värvitud puitmaja maani maha põles, vähkres ta end ärkvele musta suitsu peale, mis end läbi seinte pressis. Raevutsevad leegid visklesid põrandalaudade vahel otsekui noaterad. Ta ei püüdnudki leida oma väikest õde, venda ja vanemaid. Ta püüdis leida akent, ta otsis ust. Trepist alla saanud, nägi ta ümber pöörates, kuidas see tema taga kokku vajus – just sel hetkel kuulis ta ema hüüdu. Ta ei peatunud. Väljas, enne jäätunud künkast alla veeremist tundis ta omaenda põleva ihu lõhna.

      Tulekahju oli aastal 1569, Elizabethi valitsemisaja üheteistkümnendal aastal, mõned nädalad pärast katoliiklaste ülestõusu põhjas, kui Northumberlandi ja Westmorlandi krahvid püüdsid asjatult oma usku päästa. Pärast ülestõusu muutusid ajad katoliiklaste jaoks järsult halvemaks.

      Katharine’i perekonnale leinamissat ei peetud. Usaldus oli õhkõrn, hirmu palju ja mure, et teenijad СКАЧАТЬ