Mõtted korda. Scott S. J.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis kinnitavad stressi ja füüsiliste probleemide vahelist seost) tabada uneprobleemid, lihase-, pea- ja rindkerevalud, sagedased külmetushaigused ning kõhuvalud ja seedimishäired.

      Dan Harris, telekanali ABC uudisteankur ja raamatu „10 % Happier“ („10 % õnnelikum“) autor, mõistis vaimsest ülekoormusest tingitud stressi mõju alles siis, kui tõeline paanikahoog tabas teda televisiooni otse-eetris.

      Nõudlik ja konkurentsitihe töö, mis oli teda viinud Afganistani, Iisraeli, Palestiinasse ja Iraaki otse rindejoonele, oli toonud kaasa masenduse ja ärevuse. Sisemist valu leevendas ta omal käel uimastitega ning need põhjustasid otse-eetris puhkenud ataki.

      Pärast arsti juures käimist taipas Dan äkki, kui habras on tema vaimne seisukord. ABC kodulehel avaldatud sissekandes ütleb ta: „Seal, arsti kabinetis istudes, hakkas mulle kohale jõudma, kui arutult sõge ma olin olnud – alates pea ees ja psühholoogilistele tagajärgedele mõtlemata sõjatsoonidesse tormamisest kuni adrenaliini aseainena sünteetiliste droogide tarvitamiseni. Ma olin justkui kuutõbisena käinud järgemööda läbi mitu idiootliku käitumise etappi.“

      Dani „idiootlik käitumine“ oli pelgalt inimlik reaktsioon kõigele tema peas toimuvale. Kui elu muutub nii pingeliseks ja keeruliseks, hakkab meie vaim otsima põgenemisteed. Liiga palju infot, liiga palju negatiivseid kogemusi ja liiga palju valikuid võib käivitada mitte kuigi tervisliku toimetulekumehhanismi.

      Põhjus nr 2: valikute paradoks

      Valikuvabadusel, mida vabas ühiskonnas väga austatakse, võib olla vaimsele tervisele kahjustav toime. Psühholoog Barry Schwartz lasi käibele mõiste „valikute paradoks“, mis võtab kokku tema avastused, et suurenenud valikuvõimalus toob kaasa rohkem ärevust, otsustusvõimetust, jõuetust ja rahuldamatust. Suuremad valikuvõimalused võivad objektiivselt küll võimaldada paremaid tulemusi, kuid ei tee inimest õnnelikuks.

      Kujutlege kõige tavalisemat poeskäiku. USA Toiduturundusinstituudi4 andmeil oli 2014. aastal keskmises supermarketis müügil 42 214 toodet. Kui varem koguti poes käies kõik vajalik kümne minutiga ostukorvi, siis nüüd murtakse vähemalt sama kaua pead parimat jogurtimarki või õigeid gluteenivabasid küpsiseid valides.

      Püüdke endale soetada paar teksaseid – mis on üks põhilisi rõivaesemeid enamiku inimeste garderoobis – ning te satute silmitsi lõputu hulga otsustega. Kas kottlõige? Alt laienev säär? Liibuv lõige? Lai säär? Kivipesu? Nööpidega? Lukuga? Üheainsa ostu sooritamine paneb poodleja hingeldama.

      Steve Jobs, Mark Zuckerberg ja isegi president Obama langetasid otsuse piirata oma rõivavalikut, vähendamaks otsustamisest tingitud kurnatust. Ühes Michael Lewise artiklis, mis ilmus ajakirjas Vanity Fair, selgitas president oma piiratud rõivavaliku tinginud loogikat:

      „Te näete peagi, et ma kannan ainult halle või siniseid ülikondi,“ ütles Obama. „Püüan otsuste hulka kärpida. Ma ei taha teha otsuseid selle kohta, mida ma söön või seljas kannan, sest mul on liiga palju teisi otsuseid teha.“

      Põhjus nr 3: liiga palju „kraami“

      Meie kodu kubiseb riietest, mida me kunagi ei kanna; raamatuist, mida me ei loe; mänguasjadest, mida keegi ei kasuta; ja vidinatest, mis ei näe iial päevavalgust. Meie arvutis ajab postkast üle ääre. Meie töölaud on üle koormatud ja telefonis vilguvad teated „Teie andmemaht on täis“.

      Nagu raamatus „10-Minute Digital Declutter“ mainitud: „Meie vidinad on meid niivõrd orjastanud, et me eelistame kiiret info- või ajaviiteannust reaalsele suhtlusele ja elamustele.“

      Selle pideva infovoo ja tehnoloogia käepärasuse tõttu on praegu lihtsam kui kunagi varem saada asjade ja andmete masstarbijaks. Ühe hiireklõpsuga võime tellida endale kas raamatu või mootorpaadi ja lasta selle ukse ette tuua.

      Me kuhjame oma koju asju, mida me ei vaja, ning täidame oma aega säutsude, uuenduste, artiklite, blogipostituste ja kassivideote katkematu vooga. Info ja asjad kuhjuvad meie ümber ning meile tundub, et sinna ei saa midagi parata.

      Vähe sellest, et kõik see ülemäärane kraam ja info neelab meie aega ja tulemuslikkust, see tekitab ka reaktiivseid, murelikke ja negatiivseid mõtteid.

      Näiteks

      • „Mu Facebooki-sõber näeb välja, nagu elaks ta õnnelikku elu. Minu elu on närune.“

      • „Äkki ma peaksin ostma selle FitBiti ja hakkama oma tervist jälgima, et ma liiga noorelt ei sureks?“

      • „Oh häda, ma unustasin selle vebinari „Kuidas saada miljonäriks enne 30. eluaastat“ – äkki seal öeldi midagi väga olulist?“

      Kõik tundub olevat oluline ja pakiline. Igale e-kirjale ja SMSile peab vastama. Iga uusim seade või vidin tuleb ära osta. Seetõttu oleme kogu aeg üles köetud ja tühjast-tähjast haaratud ning ei pane tähele ümbritsevaid inimesi ega iseenese tundeid.

      Meil on tihti tunne, et korrastamiseks pole aega, sest oleme liiga hõivatud uue kraami ja informatsiooni tarbimisega. Aga mingil hetkel toob kogu see hõivatus kaasa meie vaimse ja emotsionaalse kurnatuse. Kõike ettejuhtuvat läbi töödeldes me analüüsime, mõtiskleme ja muretseme nõrkemiseni.

      Kuidas kadusid meil silmist väärtused ja elusihid, mis hoidsid meid varem tasakaalus ja mõistuse juures? Mida me sinna parata saame? Me ei saa minna ajas tagasi ja elada ilma tehnoloogiata. Me ei saa loobuda kogu oma maisest varast ja minna koopasse elama. Me peame välja mõtlema, kuidas elada moodsas maailmas meelemõistust kaotamata.

      Oma kraami korrastamine ja digitaalsete seadmete seltsis veedetava aja kärpimine aitavad pisut vähendada ärevust ja negatiivset mõtlemist. Sellegipoolest on meil ikkagi piisavalt põhjust eksida negatiivse mõtlemise, muretsemise ja kahetsemise rägastikku.

      Me muretseme oma tervise, töö, laste, majanduse, suhete, väljanägemise, teiste arvamuse, terrorismi, poliitika, minevikuhaavade ja ettearvamatu tuleviku pärast. Neile asjadele pühendatud mõtted panevad meid kannatama ja õõnestavad õnnetunnet, mida võiksime tunda kohe praegu, kui see katkematu hääl meie peas ei ajaks asju muudkui sassi.

      Põhjus nr 4: negatiivsuskalduvus

      „Aga just sel hetkel, hilja õhtul voodis lebades, taipasin ma esimest korda, et see hääl mu peas – katkematu kommentaar, mis oli mu teadvuses domineerinud nii kaua, kui ma ennast mäletan – on paras tõbras.“ – Dan Harris

      Inimese närvisüsteem on arenenud 600 miljonit aastat, kuid reageerib ikka samamoodi nagu meie ammustel eellastel, kes sattusid eluohtlikesse olukordadesse mitu korda päevas ja lihtsalt pidid kuidagi ellu jääma.

      Rich Hanson, California ülikooli Berkeley kolledži juures tegutseva Greate Good Science Centeri vanemteadur, ütleb oma kodulehel5 avaldatud artiklis: „Et meie eellasi elus hoida, arendas emake loodus välja aju, mis meelitas neid pidevalt tegema kolme viga: ülehindama ohtusid, alahindama võimalusi ning alahindama ohtudega toimetulekuks ja võimaluste elluviimiseks vajalikke ressursse.“

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, СКАЧАТЬ