Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma. Mark Steward
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma - Mark Steward страница 7
Название: Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma
Автор: Mark Steward
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949393206
isbn:
Teekond kosmosesse oli Gagarini jaoks alles tema sõitude algus. Nõukogude Liidu valitsus võttis kosmoseprogrammi populaarsusest viimast ning korraldas esimese kosmonaudi jaoks maailmareisi. Gagarin einestas Ühendkuningriigis koos kuninganna Elizabeth II-ga, osales Kuubal Fidel Castro kõnekoosolekul, osales vastuvõttudel Soomes, Islandil, Ungaris ja Brasiilias ning põikas sisse Kanadasse, kus veetis öö Pugwashi külas Nova Scotia provintsis.
Sellele järgnesid reisid Prantsusmaale, Afganistani, Kreekasse, Egiptusse ja Sri Lankale. 1965. aastal pöördus Gagarin tagasi piloodiameti juurde. Ta töötas Tähelinna kosmonautide väljaõppekeskuses, astus õhujõudude inseneriakadeemiasse ning omandas kosmoseinseneri paberid. 27. märtsil 1968 oli ta tavapärasel treeninglennul, kui lennuk Moskva lähistel alla kukkus ja ta koos lennukis olnud instruktoriga surma sai. Gagarinile, kellest jäi maha naine kahe tütrega, korraldati riiklikud matused ja urn tema tuhaga asetati Kremli müüridesse.
Tema tähelepanuväärne reis meie maailma kohale kestis kõigest 89 minutit, kuid tema saavutuse pärand elab igavesti.
Esimest korda nägin Maa kuju. Võisin hõlpsalt eristada mandrite piirjooni, saari, suuri jõgesid, maastiku pinnamoode, suuri veekogusid. Silmapiir on tumesinine ja läheb sujuvalt üle mustaks… mind valdavaid tundeid saab kirjeldada ühe sõnaga – rõõm.
See monument rajati Venemaa steppi Gagarini maandumise kohale.
Uue maa leidmine
Leifr Eiríkssoni merereis Vinlandi
Nii nad tegidki sedamoodi ja räägitakse, et nad täitsid veolaeva rosinatega ja laeva enda puidulastiga. Kui tuli kevad, panid nad laeva valmis ja seilasid minema. Leifr andis sellele maale nime, mis näitas selle varasid: ta nimetas selle Vinlandiks.
MILLAL
u 1000 pKr
EESMÄRK
Leifr Eiríksson purjetas Islandilt Newfoundlandile ning talvitas seal, olles esimene eurooplane Põhja-Ameerikas.
OHUD JA KATSUMUSED
Purjetamine tundmatutes vetes ja talve üleelamine – ehkki Newfoundlandi talv oli üllatavalt soe.
OLULISUS
Osaline, sest Põhja-Ameerikasse ei loodud püsivaid viikingiasulaid ning kulus veel 500 aastat, enne kui Cabot Newfoundlandile jõudis.
Spekulatsioone selle kohta, kes eurooplastest esimesena Põhja-Ameerika mandril randus (kas see oli näiteks Püha Brénaind 6. sajandil?), on olnud mitmeid, ent leidub siiski kindlaid tõendeid, et Leifr Eiríksson (Leif Eriksson) jõudis 11. sajandi alguses tõesti Newfoundlandile. Seda kinnitavad nii Islandi saagad kui ka viikingiasula leidmine Newfoundlandi loodeosas L’Anse aux Meadowsis.
Lugu algab Eiríkr Punasest (Erik Punane), ühest viikingist, kes tuli Norrast Islandile elama. Ta ei saanud teiste viikingitega hästi läbi ning 982. aasta merereis viis ta Gröönimaale. Oli suvi ning ta leidis eest maa, mille rannikutel laiusid rohelised karjamaad. Seepärast nimetas ta selle maa Greenlandiks (roheliseks maaks), teadmata siis, et lõunarannikust kaugemal on see maa aasta ringi jääkatte all. Eiríkr nägi seal suurt potentsiaali ning tema plaanid maa koloniseerida kandsid vilja 986. aastal, kui ta purjetas kahekümne viie laeva ja umbes 700 inimesega Islandilt Gröönimaale.
Newfoundlandi loodeosas L’Anse aux Meadowsis asunud viikingiasula pikkmaja sise- ja väliskülje rekonstruktsioon. Asulapaiga avastas Norra arheoloog Helge Ingstad 1960. aastal.
Üks viiking jõudis pärast kaubareisi Islandile tagasi ja avastas, et tema isa on juba Gröönimaale purjetanud ning soovis võimalikult kiiresti talle järele minna, ehkki hooaeg hakkas juba lõppema. Nii asuski Bjarni Herjólfsson Islandi poole teele, kuid peagi tuul vaibus ning mere kohal oli paks udu, nii et ta ei saanud enam navigeerida. Kui udu paari päeva pärast hajus, purjetas ta edasi ja märkas siis maad. Meremehed küsisid Bjarnilt, kas see on Gröönimaa, kuid ta vastas, et ei ole, sest lähedale sõites nägid nad, et maa polnud mägine, vaid kaetud väikeste metsaste küngastega. Nad purjetasid veel kaks päeva ja nägid jälle maad, kuid Bjarni keeldus meeskonna raevuks randumast. Veel kolme päeva möödudes nägid nad maad, kus olid kõrged mäed ja liustikud. Bjarni pidas seda kehvaks kohaks ja heiskas uuesti purjed, jõudes seekord Gröönimaale, kust leidis eest oma isa. Bjarni ja tema meeskond olid esimesed eurooplased, kes nägid kindlasti Põhja-Ameerikat (arvatavasti Labradori ja Baffini saart), kuid Bjarnit kritiseeriti kõvasti mitterandumise pärast. Hilisemal ajal elas ta oma isa juures ega läinud rohkem merele.
Leifr Eiríksson purjetab piki Labradori rannikut. 19. sajandi illustratsioon.
Nad ei näinud rohtu, mäetippe katsid liustikud…
Eiríkr Punase poeg Leifr Eiríksson kuulis Bjarni lugu ja mõtles, et tahaks selliseid maid külastada. Ta läks Bjarni juurde, ostis ära tema laeva ja värbas 35-mehelise meeskonna. Esimene maa, kuhu nad jõudsid, oli suure tõenäosusega Baffini saar, saagade kirjelduste järgi külalislahkusetu koht. „Nad ei näinud rohtu, mäetippe katsid liustikud ning kogu maa merest kuni mägedeni oli kui üks kivitahvel. See näis ahtra ja kasutu maana.” Ta pani sellele nimeks Helluland (klibumaa).
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.