Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma. Mark Steward
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma - Mark Steward страница 4
Название: Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma
Автор: Mark Steward
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949393206
isbn:
16. juulil 1969 kinnitasid Neil Armstrong, Edwin Aldrin (hüüdnimega Buzz) ja Michael Collins end Apollo 11 juhtimismooduli Columbia toolide külge. See väike koonusekujuline kabiin pidi kolm astronauti viima pärast starti Kuu orbiidile, kaheksa päeva hiljem nad tagasi tooma ja ookeani sulpsatama. Juhtimismooduli alumisse otsa kinnitus silindrikujuline moodul, mis tagas neile tõukejõu ja elektrivarustuse ning täitis ka laoruumi ülesannet. Selle all asus omakorda kuumoodul Kotkas, mis pidi nad Kuule maandama.
Kõik astronautide eluks vajalikud moodulid olid kinnitatud hiiglasliku raketi Saturn V tippu. See 111 meetri kõrgune rakett oli Vabadussambast 18 meetrit kõrgem ning see on tänini pikim, raskeim ja võimsaim rakett, mis eales ehitatud.
ÜLAL: Kuumoodul tõuseb Kuult, taamal on horisondil näha Maa.
ALL: Kotkas maandus Vaikuse meres, mis asub Kuu ülaosas paremal.
ÜLAL: Times teavitab, et astronaudid on asunud koduteele.
ALL: New York tähistab Apollo 11 meeskonna kojusaabumist suurejoonelise konfetiparaadiga Broadwayl ja Park avenüül.
Apollo 11 meeskonna ametlik foto (vasakult): komandör Neil Armstrong, juhtimismooduli piloot Michael Collins, kuumooduli piloot Edwin Aldrin jun (e Buzz).
Võiks küsida, miks just Kuu? Miks seada see meie eesmärgiks? Samamoodi võiks küsida, miks ronida kõrgeima mäe tippu? Miks lennati 35 aasta eest üle Atlandi? Me otsustasime minna Kuule. Me otsustasime minna Kuule sellel kümnendil ja teha veel muudki, mitte sellepärast, et see on kerge, vaid seetõttu, et see on raske; sest see eesmärk aitab meil oma oskusi ja energiat koondada ja proovile panna; sest see on väljakutse, mille me oleme valmis vastu võtma, mida me ei kavatse edasi lükata ja mille me kavatseme võita…
Raketi Saturn V ettevalmistamine ja stardiplatsile viimine, 1969.
Astronaudi jalajälg Kuu pinnal.
Röögatusuured mootorid mürisesid üksteist minutit, põletades 2000 tonni vedelat hapnikku ja petrooleumi kiirusega 13 t/s, et kolme astronauti taeva poole hiivata.
Pärast kahte ja poolt tundi tippkiirusel 40 000 km/h ja orbiidile jõudmist andis järgmine rakett neile tõuke Kuu poole liikumiseks. Astronaudid veetsid järgmised kolm päeva läbi ilmaruumi kihutades. Neljandal päeval kadusid nad meie silmist, jõudes Kuu taha, kus käivitasid mootorid, mis viisid nad ettevaatlikult orbiidile 100 km kõrgusel tolmusest pinnasest.
Armstrong ja Aldrin ronisid Kotkasse ja jätsid Collinsiga hüvasti. Tema pidi jääma Columbiaga üksinda orbiidile seniks, kui kolleegid Kuu pinnal jalutasid. Maandumismoodul eraldus ja järgmised kaksteist minutit juhtis arvuti selle laskumist. Laskumise viiendal minutil kerkis missiooni kohale hirmuvari, kui Aldrin lasi arvutil nende kõrguse välja arvutada, kuid sai vastuseks vilkuva tõrketeate. Kas missioon tuleks katkestada? Insenerid siiski taipasid, millest viga tekkis, ning lubasid tõrketeadet eirata.
Cape Canaveralis on vaatamiseks välja pandud Apollo 11 juhtimismoodul.
Ent vaid paar minutit hiljem oli taas põhjust muret tunda. Armstrong nägi, et kraater, mille poole arvuti neid juhtis, oli täis suuri rahne. Ta läks üle käsitsijuhtimisele ja suunas mooduli kaugemale, kulutades selleks rohkem kütust. Kui Kotkas viimaks Vaikuse mere pinda puutus, oli moodulis kütust järel veel vaid 30 sekundiks.
Maandumine oli pehmeim, mida piloodid olid kunagi kogenud. Kuu külgetõmbejõud on Maa omast kuus korda väiksem ja astronaudid ei tundnud maandumisel müksu – nad said maandumise kohta kinnituse alles siis, kui süttis vastav tuluke.
„Houston, siin Vaikuse meri. Kotkas on laskunud!” ütles Armstrong, kelle tavapäraselt rahulikku häält varjutas rõõmujoovastus. Ent väljumise asemel veetsid Armstrong ja Aldrin järgmised neli tundi kokpitis puhates. Nad ühtaegu nii põlesid soovist moodulist väljuda kui ka kartsid seda. Kas skafandrid ikka kaitsevad neid? Kas nad saavad pärast taas lendu tõusta?
Lõpuks jõudis see hetk kätte. Neil Armstrong astus Kotkast välja, ronis redelit mööda alla ja astus Kuu pinnale. Maalt lahkumisest oli möödunud 109 tundi ja 42 minutit. Kuult edastatavat telepilti jälgis hinnanguliselt ligi 530 miljonit inimest, kes kuulsid ka, kui Armstrong ütles, et see on „…(üks) väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale”. 20 minuti pärast järgnes talle Aldrin, kellest sai maailma ajaloos teine inimene, kes vajutas oma jalajäljed kuutolmu sisse.
Oma tegemiste edastamiseks seadsid astronaudid umbes 9 meetri kaugusele maandumismoodulist kolmjalale telekaamera. Pärast poolt tundi Kuu pinnal rääkisid nad telefonitsi president Nixoniga ning veetsid seejärel järgmised kaks ja pool tundi kiviminäidiseid kogudes, pilte tehes ja eksperimente ette valmistades. Lisaks Ameerika Ühendriikide lipule jätsid nad Kuule Nõukogude medali mälestamaks Juri Gagarinit, kes oli aasta eest lennuõnnetuses hukkunud.
Armstrong ja Aldrin olid Kuu pinnal kokku 21 tundi ja 36 minutit, selle aja sisse jäi ka seitse tundi und. Tõusurakett käivitus edukalt ja nad tõusid lendu, jättes maandumismooduli maha. Napilt vähem kui nelja tunni pärast põkkus Kotkas Kuu orbiidil Columbiaga ning kolm meeskonnaliiget olid taas koos. Columbia alustas teed kodu poole. Kolm päeva hiljem kukkusid Armstrong, Aldrin ja Collins kangelastena Maale tagasi.
See hämmastav saavutus innustas tervet põlvkonda, avades kosmose tehnoloogilised ja loovad võimalused. Apollo programmiga toodi Maale 382 kg kuukivimeid ja – pinnast, mis muutis meie arusaama Kuu geoloogiast ja ajaloost. Programm rahastas nii Johnsoni kosmosekeskuse kui ka Kennedy kosmosekeskuse ehitamist. Tänu Apollo programmile arenesid lennundus, telekommunikatsioon ja arvutustehnika tohutult.
Poliitiliselt pälvisid kosmosevõidujooksus otsustava võidu Ameerika Ühendriigid. John F. Kennedy mõrvati kuus aastat enne seda, kui tema unistus teoks sai, ning Nõukogude Liit sai lüüa, just nagu president oli soovinud.
Apollo 11 oli esimene pikas startide reas. Vaid neli kuud hiljem, 1969. aasta novembris, sai Apollo 12-st teine edukas kuumissioon. Apollo 13-t tabas teekonnal Kuule kurikuulus rike ning see pidi Kuud puudutamata tagasi pöörduma. Apollo 14, 15 ja 16 maandusid edukalt Kuul. 1972. aasta detsembris oli Apollo 17 kuues ja ühtlasi ka viimane Kuu pinnale maandunud mehitatud kosmoselaev. Kokku kõndis Kuul 12 Apollo programmi astronauti. Järgnevail aastakümneil pole ükski inimene enam Maa orbiidist kaugemale läinud.
Ekspeditsiooni üheks kõige ootamatumaks saavutuseks on aga tegelikult hoopis meie kodu pilt – pilt, mis avaneb meie looduslikult kaaslaselt, sinise Maa hämmastavalt õrnast ilust. See on vaatepilt, mida vähesed oskasid ette kujutada, kuid mis on lummanud kõiki seda näinud astronaute.
USA President Barack Obama tervitab 22. juulil 2014. aastal Ovaalkabinetis Apollo 11 astronaute Michael Collinsit ja Buzz Aldrinit (vasakul) ning Neil Armstrongi leske Carolit (istub, paremalt kolmas). Koos nendega istuvad NASA endine juht Charles Bolden ja Valge Maja rahvusliku julgeoleku ja rahvusvaheliste suhete osakonna juht Patricia Falcone.
Darwin ja Beagle
СКАЧАТЬ