Nisuvaba dieet. William Davis, MD

Чтение книги онлайн.

      Esimene metsik ja seejärel kultiveeritud nisusort oli üheteranisu, kõigi järgnenud nisusortide vanavanaisa. Üheteranisu geneetiline kood on kõigist nisusortidest lihtsaim, sisaldades ainult neljateistkümmet kromosoomi. Umbes 3300. aastal eKr oli vastupidav ja külmataluv üheteranisu Euroopas populaarne teravili. See oli Tirooli jäämehe Ötzi ajastu. Kui uuriti, mida sisaldas selle hilise kiviaja mumifitseerunud küti magu, kes tapeti ja jäeti Itaalia Alpide liustikule külmuma, leiti jääke osaliselt seeditud üheteranisust, mida ta sõi kääritamata leiva kujul, ning lisaks taimede, hirve- ja linnuliha jäänuseid. ¹

      Peagi pärast seda, kui kasvatati esimene üheteranisutaim, ilmus Lähis-Idas välja emmernisu, üheteranisu ja metsiku rohttaime Aegilops speltoides ’i looduslik järglane. ² See rohttaim liitis enda geneetilise koodi üheteranisu omaga ning tulemuseks oli keerukam kahekümne kaheksa kromosoomiga emmernisu. Taimedel, nagu nisu, on võime säilitada eelkäijate geenide summa. Kujuta ette, et oleksid oma vanematelt saanud endale mitte nelikümmend kuus kromosoomi, vaid nelikümmend kuus kromosoomi emalt ja sama palju isalt – kokku üheksakümmend kaks kromosoomi. Kõrgemate liikide puhul asjad muidugi nii ei käi. Taolist kromosoomide kuhjumist taimedel nimetatakse polüploidsuseks.

      Üheteranisu ja selle järeltulija emmernisu olid populaarsed mitu tuhat aastat, teenides kindla koha toidusedelis ja religioossete ikoonidena, hoolimata suhteliselt viletsast saagikusest ja tänapäeva nisuga võrreldes kehvadest küpsetamisomadustest. (Nendest tihkematest ja jämedamatest jahusortidest oleks saanud viletsa ciabatta .) Mooses viitas oma kõnedes tõenäoliselt just emmernisule ja piibli erinevates kohtades mainitav nisu on ilmselt samuti emmernisu – nisusort, mis jäi püsima Rooma impeeriumi sünnini.

      Sumerid, esimese kirjakeele loojad, jätsid meile kümneid tuhandeid kiilkirjatahvleid. 3000. aastast eKr pärit savitahvlitele kantud piktogrammid kirjeldavad leiva ja pagaritoodete retsepte. Emmernisust saadi jahu uhmrinuiaga tampides või käsikiviga jahvatades. Sageli lisati vaevarikka protsessi kiirendamiseks liiva, mistõttu saiasõpradest sumerite hambad olid sageli kahjustatud.

      Emmernisu oli populaarne vanas Egiptuses, kuna selle kasvutsükkel klappis Niiluse hooajalise tõusu ja taandumisega. Egiptlased õppisid pärmi abil leiba kergitama. Kui juudid põgenesid Egiptusest, unustasid nad kiirustades maha juuretise, mistõttu olid sunnitud sööma emmernisust tehtud hapendamata leiba.

      Mingil piiblieelse aastatuhande hetkel ristus kahekümne kaheksa kromosoomiga emmernisu ( Triticum turgidum) teise rohttaimega ( Triticum tauschii ), andes tulemuseks ürgse neljakümne kahe kromosoomiga Triticum aestivum ’i, mis on geneetilises mõttes kõige lähedasem tänapäeva nisule. Kuna see sisaldab kolme ainulaadse, neljakümne kahe kromosoomiga taime kõiki kromosoome, on see geneetiliselt kõige keerukam. See on ühtlasi geneetiliselt kõige kergemini muudetav, mis on abiks järgmise aastatuhande tulevastele geneetikutele.

      Ajapikku jättis saagikam ja küpsetamiseks sobivam Triticum aestivum oma vanemad (ühetera- ja emmernisu) varju. Triticum aestivum muutus järgnenud sajanditel vähe. Kaheksateistkümnenda sajandi keskpaigas luges kuulus Rootsi botaanik Carl Linné, liikide kategoriseerimise süsteemi looja, kokku viis erinevat Triticum ’i perekonda kuuluvat sorti.

      Nisu ei arenenud Uues Maailmas looduslikult, vaid selle viis sinna Christoph Kolumbus, kelle meeskond külvas esimesed uue teravilja seemned Puerto Ricos 1493. aastal. Hispaania maadeavastajad tõid kogemata nisuseemned riisikotis Mehhikosse 1530. aastal ning viisid hiljem USA edelaossa. Codi neemele nime andnud ja Martha’s Vineyardi saare avastanud Bartholomew Gosnold tõi nisu esimest korda Uus-Inglismaale 1602. aastal ning palverändurid kandsid nisu Mayfloweril peagi pärast seda kogu Põhja-Ameerikasse.

      Ja nii see läks: nisutaimed levisid järk-järgult üha laiemalt.

      Üheteranisu, emmernisu ning algselt metsikute ja hiljem kultiveeritud Triticum aestivum ’i sortide asemel on meil tänapäeval tuhandeid inimeste aretatud Triticum aestivum ’i järglasi ning lisaks Triticum durum (makarontoodetes) ja Triticum compactum (väga peen jahu, millest tehakse muffineid ja muid tooteid). Tänapäeval võib emmernisu ja üheteranisu leida väikestest metsikutest istandustest või tagasihoidlikest istandustest Lähis-Idas, Prantsusmaa lõunaosas ja Itaalia põhjaosas. Kunstliku hübriidimise tõttu erinevad tänapäevased nisusordid üheteranisust sadade, võib-olla koguni tuhandete geenide võrra.

      Nüüdisaegne nisu on tekkinud tänu aretustööle, mille eesmärk oli saagikuse tõstmine. Ühtlasi taheti saada haigusi, põuda ja kuumust paremini taluvaid liike. Inimesed on modifitseerinud nisu niivõrd tugevasti, et nüüdisaegsed liigid ei jääks looduses inimeste toeta (lämmastikväetised ja kahjuritõrje) ellu. ³ (Kujuta ette taolist kummalist olukorda kodustatud loomadel: loom, kes suudab elada ainult inimese abiga, näiteks süües eritoitu.)

      Natufi kultuuri aegse ja kahekümne esimese sajandi nisu erinevused on silmanähtavad. Iidne üheteranisu ja emmernisu olid sõkalteralised – seemned olid tugevasti varre küljes kinni. Nüüdisaegsed nisusordid on paljasteralised – seemned tulevad varre küljest kergemini lahti, mistõttu vilja peksmine (söödava tera eraldamine söödamatust osast) on lihtsam ja tõhusam. ⁴ Muud erinevused on veelgi märgatavamad. Nüüdisaegne nisutaim on tunduvalt madalam. Graatsiliselt tuules õõtsuva romantilise nisupõllu asemel on meil nüüd kääbus- ja poolkääbusnisu sordid, mis on vaevu 30 kuni 60 cm kõrgused – järjekordne saagikuse tõstmise nimel tehtud aretustöö tulemus.

      Talunikud on põllumajanduse tekkest saadik üritanud saagikust suurendada. Abiellumine naisega, kes sai kaasavaraks mitu hektarit põllumaad, oli mitusada aastat peamine saagikuse suurendamise vahend. Sageli anti kaasa ka mitu kitse ja kotitäis riisi. Kahekümnendal sajandil hakati kasutama põlluharimismasinaid, mis tähendas, et inimene ei pidanud ise enam nii palju vaeva nägema. See suurendas samuti saagikust. Kui Ameerika Ühendriikides vastas tootmine enamasti nõudlusele (jaotus oli piiratud pigem vaesuse kui varustamise tõttu), siis paljud teised riigid kogu maailmas ei suutnud oma elanikke ära toita ja see viis laialdase näljahädani.

      Tänapäeval on inimesed üritanud saagikust suurendada ning aretanud uusi sorte, СКАЧАТЬ