Nisuvaba dieet. William Davis, MD

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sajanditel oli rasvunud kõht jõukuse ja edu tunnus, see näitas, et inimene ei pea ise oma hobusetalli puhastama ega põldu kündma. Sel sajandil ei pea sa oma põldu kündma. Tänapäeval on rasvumine demokraatlikum: kõigil võib olla suur kõht. Su isa nimetab seda õllekõhuks, kuid miks on õllekõht emadel, lastel ning pooltel su sõpradest ja naabritest, kes ei joo õlut?

      Mina nimetan seda sündroomi nisukõhuks, kuigi hästi sobiks ka soolapulgaaju, kringlisool või küpsisenägu, kuna nisu mõjutab kõiki elundkondasid. Nisu mõju taljejoonele on selle teravilja groteskse mõju avaldumise kõige silmatorkavam väline vorm.

      Nisukõht on rasv, mis on kogunenud mitme aasta vältel insuliini taset tõstvate toitude söömise tulemusena. Insuliin on rasva ladestumist soodustav hormoon. Mõnel inimesel koguneb rasv tagumikule ja reitele, kuid enamikul siiski taljepiirkonda. Vistseraalne rasvkude on ainulaadne: erinevalt muude kehapiirkondade rasvast tekitab see põletikku, tõstab insuliini taset ja saadab ülejäänud kehale ebanormaalseid ainevahetusega seotud signaale. Nisukõhuga mehel soodustab vistseraalne rasv ühtlasi östrogeeni tootmist, mille tulemuseks on “meherinnad”.

      Nisu tarbimise tagajärjed pole pelgalt välised; nisu mõjutab peaaegu kõiki elundeid: soolestikku, maksa, südant, kilpnääret ja aju. Nisu võib tegelikult mingil moel kahjustada kõiki siseelundeid.

LÕÕTSUTAMINE JA HIGISTAMINE KESKLÄÄNES

      Töötan kardioloogina Milwaukees. Nagu paljudes teistes USA kesklääne osariikide linnades, on Milwaukees hea elada pereelu. Teenused toimivad üsna hästi, raamatukogud on esmaklassilised, mu lapsed käivad heas koolis ja rahvast on piisavalt, mis võimaldab nautida suurlinna kultuuri, näiteks suurepärase sümfooniaorkesti kontserti ja kunstimuuseumi. Siinsed inimesed on sõbralikud, kuid … nad on paksud .

      Nad pole pisut paksukesed. Nad on väga, väga paksud. Higistavad ja lõõtsutavad juba ühest lühikesest trepist üles minnes. 110-kilogrammised 18-aastased naised, linnamaasturid, mis on tugevasti juhi poole kaldus, eriti laiad ratastoolid, haiglavarustus, millele ei mahu 160-kilogrammised või raskemad patsiendid. (Nad ei mahu kompuutertomograafi ega muudesse masinatesse ning isegi kui mahuksid, poleks midagi näha. Sama hästi võiks üritada kindlaks teha, kas häguses tumedas merevees ujub lest või hai.)

      Vanasti oli 110 kilogrammi või rohkem kaaluv inimene haruldus; tänapäeval näeb USA-s selliseid naisi ja mehi kaubanduskeskustes pidevalt ning see ei üllata enam kedagi. Ülekaalulised või rasvunud on pensionärid, keskealised, teismelised ja koguni lapsed. Valgekraed on paksud, lihttöölised on paksud. Istuva eluviisiga inimesed on paksud ja sporti tegevad inimesed on paksud. Valged on paksud, mustad on paksud, latiinod on paksud, asiaadid on paksud. Lihasööjad on paksud, taimetoitlased on paksud. Ameeriklased on rasvunud nagu ei kunagi varem. Ükski rahvastikurühm pole kehakaalukriisist puutumata.

      USA põllumajandusministeerium ja rahvatervise teenistus väidavad, et ameeriklased on paksud, kuna joovad liiga palju karastusjooke, söövad liiga palju kartulikrõpse, joovad liiga palju õlut ega tee piisavalt trenni. Kõik see võib olla tõsi, kuid need pole ainsad põhjused.

      Paljud ülekaalulised inimesed on tegelikult üsna terviseteadlikud. Küsi mõnelt 110-kilogrammiselt inimeselt, miks ta on enda arvates nii kohutavalt palju kaalus juurde võtnud. Üllataval kombel ei ütle paljud, et “joon limonaadi, söön pirukaid ja vaatan terve päev telekat”. Enamik ütleb umbes nii: “Ma ei saa aru. Ma teen viis päeva nädalas trenni. Söön vähem rasva ja rohkem tervislikke täisteratooteid, kuid kehakaal muudkui tõuseb!”

KUIDAS ASJAD LÄKSID NII HULLUKS?

      Üleriigiline trend vähendada rasva ja kolesterooli tarbimist ning tarbida rohkem süsivesikutest saadavaid kaloreid on tekitanud kummalise olukorra – me sööme rohkem nisutooteid ning need on meie menüüs lausa peamisel kohal. Enamiku ameeriklaste iga eine ja vahepala sisaldab nisujahust tehtud toite. Nisu võib sisaldada pearoog, kõrvalroog, magustoit – tõenäoliselt on need kõik nisupõhised.

      Nisust on saanud üleriigiline tervise sümbol. Meil kästakse süüa rohkem tervislikke täisteratooteid ning toiduainetööstus on innukalt sellega kaasa läinud, valmistades “südamele hästi mõjuvaid” täisteravariante kõigist meie lemmiknisutoodetest.

      Kurb tõde on see, et nisu suur osakaal ameeriklaste menüüs on otseselt seotud inimeste vööümbermõõdu suurenemisega. Nõuanne vähendada rasva ja kolesterooli tarbimist ning hankida vajalikke kaloreid täisteratoodetest, millega tuli 1985. aastal lagedale USA riiklik südame, kopsu ja vere instituut oma kolesterooliharidusprogrammi raames, kattub täpselt ajaga, mil meeste ja naiste kehakaal hakkas järsult tõusma. Kummaline on see, et just 1985. aastal hakkas USA haiguste ennetamise ja tõrje keskus tegema kehakaaluga seotud statistikat, dokumenteerides hoolikalt rasvumise ja diabeeti haigestumise suurenemise, mis algas just sel aastal.

      Teravilju on teisigi, miks norida ainult nisu kallal? Asi on selles, et nisu on inimeste jaoks peamine teraviljavalgu gluteeni allikas. Enamik inimesi ei söö kuigi palju rukist, otra, speltat, tritikut, bulgurit, kamutit ega muid vähem levinud gluteeniallikaid. Nisu tarbitakse sada korda rohkem kui teisi gluteeni sisaldavaid teravilju. Ühtlasi on nisul ainulaadseid omadusi, mida teistel teraviljadel pole – omadusi, mis on meie tervisele eriti kahjulikud, nagu edasistes peatükkides näitan. Mina keskendun nisule, kuna enamiku ameeriklaste menüüs tähendab gluteeni tarbimine nisu tarbimist. Seetõttu kõnelengi gluteenist rääkides peamiselt nisust.

      Nisu ( Triticum aestivum) ja selle geneetiliste sugulaste mõju tervisele on suur, see mõjutab kõike ja kõiki suust varvasteni, ajust kõhunäärmeni, Apalatši mäestikus elavast koduperenaisest Wall Streeti börsimaaklerini.

      See võib kõlada hullumeelselt, kuid kuula mind ära. Julgen seda kõike väita puhta, nisuvaba südametunnistusega.

NISUUPUTUS

      Nagu enamikul minu põlvkonna inimestel, kes sündisid kahekümnenda sajandi keskpaigas ja kasvasid üles saia ja kookide peal, on ka minul nisuga lähedased suhted. Olime õdedega tõelised hommikusöögihelbegurmaanid. Segasime oma lemmikhelbed kokku ja jõime rõõmuga ära kausi põhja jäänud magusa nisuseguse piima. Imeline Ameerika Töödeldud Toitude Kogemus ei piirdunud loomulikult hommikusöögiga. Ema pani mulle kooli lõunasöögiks tavaliselt kaasa maapähklivõi- või vorstisaiad ja šokolaadikoogikesed. Mõnikord olid toidupakis ka mõned šokolaadi- või vanilliküpsised. Õhtuti sõime poest ostetud valmistoite. Teleka ees sõime paneeritud kana, maisimuffineid ja õunapurukooki.

      Esimesel ülikooliaastal õgisin hommikusöögiks vahvleid ja pannkooke, lõunaks lintnuudleid parmesaniga ning õhtuks taas makaronitooteid ja saia. Mooniseemnemuffin või keeks magustoiduks? Jaa! Üheksateistkümnendaks eluaastaks oli mul juba korralik kõht ees ning ma olin kogu aeg surmväsinud. Võideldes kurnatusega järgmised kakskümmend aastat, jõin liitrite kaupa kohvi, et maha raputada väsimust, mis ei kadunud, ükskõik kui kaua ma igal öösel magasin.

      Probleemi tõsidust adusin alles 1999. aastal, vaadates fotot, mille mu abikaasa tegi, kui me puhkasime lastega (kes tookord olid 10, 8 ja 4-aastane) Floridas Marco Islandil. Pildil magan rannaliival, rasvane kõht kahele poole vajunud, topeltlõug paksudele ristis käsivartele toetumas.

      Sel hetkel taipasin: asi pole enam kerges ülekaalus, vaid mu keskkohas on 15-kilogrammine rasvakiht. Mida mõtlevad mu patsiendid, kui räägin, et nad peavad hakkama dieeti pidama? Ma polnud sugugi parem neist kuuekümnendatel tegutsenud arstidest, kes patsientidele tervislikumast eluviisist rääkides suitsu tegid.

      Miks tekkisid mu vöökohta need rasvamäed? Jooksin ju iga päev viis kuni kaheksa kilomeetrit, sõin mõistlikku ja tasakaalustatud toitu, ei tarbinud liiga palju liha ega rasva, vältisin rämpstoitu ja snäkke ning pidasin lugu tervislikest täisteratoodetest. Milles oli asi?

      Muidugi СКАЧАТЬ