Märgitud mees. Stella Cameron

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mis täna hommikul juhtus? Miks sa Pappys ei ole? Sul pole kombeks töölt puududa.“ Siiani oli ta täna Annie suhtes kõik valesti teinud. Kell tuleks tagasi keerata. Selleks polnud vähimatki võimalust.

      „Tohoh!“ ütles Annie. „Ma ei pea sulle oma asjadest ette kandma.“ Ta tundis adrenaliinivoogu ja see andis talle pisut jõudu, lisaks sellele veel ka paraja annuse närvilisust.

      Keegi peaks nad sellest puntrast välja aitama ja see peaks olema Max. „Sul on õigus. Minu viga. Sain täna hommikul paraja šoki ja sind nähes oli mul tunne, et mul on vaja kedagi mõistlikku, kes mind… ilmselt maha rahustaks. Tahtsin sinu läheduses olla.“

      „Ilmselt on meil mõlemal kehv hommik olnud.“ Kuid taas kord oli ta lausunud midagi, mis oleks tulnud enda teada hoida. „Tuleb ette. Irene pääses välja ja ta tuli üles otsida.“ Ta ei tahtnud valetada, kuid viimasel ajal tuli see kuidagi kergelt.

      „Su kass? Kas leidsid ta üles?“

      „Tema küll,“ ütles Annie ja vaatas ringi. Ta oli siin korra käinud, kuid bagel’i-restoran pidi üsna uus olema. Selle ees parkla servas keerlesid magnooliaõied. Ta tundis nende magusat muskuselõhna.

      Nurga pealt ilusalongist väljus kaks naervat naist ja Annie keeras selja juhuks, kui nad peaks tema poole vaatama. Ta tõstis käe kaelale ja kopsis märgade kingade ninaga maad. Kui naised teda tõesti näevad, siis vaid ta selga, ega arva iial, kellega tegu. Ja ega tema neid ka ei tundnud.

      Max oli endalegi vastik, et ta Annie nii närvi oli ajanud. „Tule nüüd. Lähme jooma kuuma kohvi ja soojendame end pisut. Siis viin su koju, et saaksid riideid vahetada. Ootan seal ja viin su tagasi tööle.“

      Ta tajus, et Annie vahib midagi ta selja taga ja see ei mõjunud naisele hästi. Max pani vastu kihule uurida, mis Annie tähelepanu köitis. Tundus, et Annie ei taha siin olla. Ja tema ei tahtnud praegu Toussaintis olla, kuid tal polnud vähimatki õigust Anniet oma probleemidesse mässida.

      Ta pani käe Annie õlale ja tundis, et see on jäik. „Tuled?“

      Annie huuled paotusid ja silmad täitusid pisaratega. Pisaratega? Kurat, mis ta küll Anniega teinud on? Üle õla vaadates ei näinud ta midagi muud kui suure valge paberkotiga poest lahkuvat meest.

      „Annie?“

      Kui ta vaid suudaks silmad sulgeda ja miilide kaugusel olla. „Ei! Ei, täna ma küll jääda ei saa. Mine sina sisse. Ma saan ise ka tagasi.“ Niipea, kui ta siit parklast pääseb, helistab ta Carmenile ja palub endale järele tulla. Carmen ei esita küsimusi ega räägi teiste asjadest.

      Max ei liigutanud end.

      „Ausalt,“ ütles Annie. „Saame seal kokku – võib-olla homme, kui läbi astud.“

      Max võttis ta parema käe, keeras selle pihu ülespoole, lasi autovõtmed pihku langeda ja surus sõrmed nende ümber. „Võta minu auto. Mul on vaja siin olles paar asja korda ajada. Roche tuleb ka ja ma saan temaga tagasi. Jäta auto Pappy juurde.“ Ja Max püüab end kokku võtta ning kanda hoolt, et sellist asja enam ei juhtuks. Kuid samas kavatses ta välja uurida, miks küll Annie siin linnas nii närviline on. Enamgi veel, lausa halvatud. „Mine nüüd.“

      „Ei, pole vaja,“ ütles Annie. Ta püüdis võtmeid Maxile tagasi anda, kuid Max taganes eemale. Ta pilgutas silmi, surus hambad kokku ja ütles: „Võta auto. Ma pean nüüd minema.“ Ta lahkus parklast ja suundus bayou Teche’i poole.

      Segadusse aetuna, nahk märg ja kleepuv, vaatas Annie, kuidas Max kiiresti silmist kadus. Ta vaatas autovõtmeid ja siis Boxsterit. Ta ei saa ju võtta Maxi autot ja Maxi siia jätta. Aga mees valge paberkotiga oli seisatanud bagel’i-restorani ukse ees ja Annie tundis, kuidas mees teda vahtis.

      Max ei saa veel kaugel olla. Ta läheb Maxile järele ja annab võtmed tagasi.

      Kuid ta jalad keeldusid liikumast. Ta tõmbas kapuutsi pähe, langetas pea ja läks auto poole.

      Mees, kes seisis ja teda vahtis, oli Bobby Colbert.

      Kui vana ta siis nüüd ongi? Paar aastat temast endast vanem, vast kolmkümmend üks? Mine nüüd. Kao siit.

      Annie keeras vurrina autole selja. Kui sellises vihmas jooksu panna, ei tunduks see kellelegi imelik.

      „Annie? Oled see sina või?“

      Annie jäigastus. Mees oleks nagu tal kõrist haaranud ja teda lämmatanud. Annie ei reageerinud.

      Talle lähenevad mehe sammud tekitasid temas õudust. Ta pole paha. Ta oli ju siis kõigest poisike. Me mõlemad olime lapsed. Ja kui ma teda viimati nägin, püüdis ta mind aidata – ta aitaski mind. Ma oleksin ilmselt surma saanud, kui ta poleks välja ilmunud. Aga ta nägi, mis see hull mees minuga tegi. Bobby teab kõike seda, mida ma pean varjama… Keegi teine ei tea. Ma ei suuda seda taluda… Kui Max sellest teada saaks, peaks ma Toussaintist lahkuma, et mitte mehe vastumeelsust või haletsemist taluda.

      „Annie, mina olen Bobby. Ma ei teadnudki, et sa tagasi oled.“

      Kui mees tema juurde jõudis, tõstis Annie näo. Bobby polnud enam poisike. Ta oli olnud sale, kuid nüüd lisandus sellele mehelikkust. Liivakarva lokkis ja korralikult lõigatud juuksed. Siirad pruunid silmad. Valge hammasterivi. Tüüpiline Ameerika poiss oli suureks kasvanud ja ta avatud nägu vaid võimendas Annie šokki ja hirmu temaga kohtuda.

      „Ma pole tagasi,“ ütles ta ja värises oma jõuetut häält kuuldes.

      Bobby naeratas. „Ma mõtlen sinust sageli, cher4. Kuidas sul läheb? Kuidas kõik…?“ Ta kiikas Annie keha uurides allapoole.

      Annie avas auto, laskus sisse ja lukustas ukse. Alles siis, kui ta nägi meest eemale kargamas, taipas ta, et oleks tagurdades peaaegu Bobby Colberti alla ajanud.

      Bobby võib hävitada kõik, mille nimel ta on vaeva näinud.

      KUUES PEATÜKK

      Maxi kingad libisesid märgadel lehtedel ja mudas.

      Bayou’lt kandusid helid, kuid veel polnud midagi märgata. Ta kuulis, kuidas hääled ühest paadist teise hõikasid. Paadid suundusid randa ja andsid kokkupõrke vältimiseks üksteisele hõigetega märku. Isegi udu oli tajutav, just nagu oleks see ikka ja jälle korranud: „Kuss.“

      Ta teadis täpselt, kus on, ja liikus kiirustades, oleks korra peaaegu tasakaalu kaotanud ja läks kiirel sammul edasi. Umbes miili kaugusel eespool paksude puude taga oli suur maatükk. Ta oli tahtnud kliiniku siia ehitada, kuid teised olid eelistanud olemasoleva hoone ümberehitust. Täna oli ta veendunud, et oleks pidanud endale kindlaks jääma ja Green Veilile seda maad eelistama. Lihtsustatud reaktsioon, mis oli pealegi pinge tulemus, kuid mis siis? Kui ta vaid saaks, teeks ta teisiti kõik, mis oli siia tulekust saadik teinud. Kõik peale Anniega kohtumise, kuid ta oli ka Annie ära hirmutanud.

      Lehtede all oli auklik, pragudega ja kõva parandustööd vajav betoontee. Kui ta oleks selle maa ostnud ja siia ehitanud, oleks siia korralik tee ehitatud. Ta oli mõelnud aia ja terrasside peale, kus patsiendid saaksid ringi käia ja tervenedes väljas istuda.

      Kohas, kus ta teadis, et pääseb suurema vaevata puude vahelt läbi, ronis ta tee pealt kõrvale minnes kallakust üles, astus üle lontis traataia ja lõi edasi minnes näo eest eemale väätide ja põõsaokste tihnikut.

СКАЧАТЬ