Märgitud mees. Stella Cameron

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilm,“ pomises Kelly, just nagu poleks ta Roche’i ja Maxi jutust sõnagi kuulnud. Ta võttis jahedast klaasist suure sõõmu õlut. „Sa ju tead, et sul ei õnnestu end igavesti peita, Max.“

      „Kui seni ei teadnud, siis nüüd küll,“ ütles Max. „Miks sa ühtäkki seda ütlesid?“ Vanemal vennal oli kombeks endastmõistetavaid asju sõnadesse panna.

      „Keegi peab ju sulle meenutama, mis sind ees ootab. Sa unustad end oma maailma ja…“

      „Ole vait,“ surus Roche läbi hammaste. „Me oleme siin juba pikka aega ilma ühegi probleemita olnud.“

      „Teie Roche’iga olete siin päris palju olnud,“ ütles Kelly. „Et teie kaks saaksite teha seda, mida tahate, annab mulle mujal tegemist.“

      „Nii see küll ei ole,“ ütles Max. „Sul pole vaja nii palju New Yorgis olla ja sa poleks ka, kui sulle seal ei meeldiks. Meile kõigile meeldib seal. Seal on kodu – või vähemalt oli. Sa oled sitas tujus ja sellest pole vähimatki kasu. Mis siis, kui vihma sajab, siin sajab sageli, kuid see ei sega töötegemist.“

      „Viivitused lähevad kalliks,“ ütles Kelly. Ta lõpetas kähku võileiva ja pühkis pabersalvrätiga suu puhtaks. „Teate ju isegi, kui raske on ehitusmehi tööle saada. Kui ilm ära keerab, otsivad nad sisetööd ja tulevad tagasi alles siis, kui neil selleks tuju.“

      „Persse,“ ütles Max. Ta märkas, et lähedalasuvad lauad olid vaiksemaks jäänud ja külastajad kaotasid huvi oma vestluse vastu ning kuulasid, kuidas vennad omavahel tülitsesid. Ta langetas häält. „Mis sul viga on, Kelly? Sa muutud iga päevaga üha närvilisemaks. Kui tahad sellest projektist taanduda, siis ütle seda. Ma ei kujutanud omal ajal ette, et töö tegemiseks tuleb pakku pugeda, kuid see on meie parim võimalus – või vähemalt minu. Teie kaks ei pea siia jääma.“

      Roche pööritas silmi ja oli vait.

      „Sa võid ikka tõeliselt tänamatu tõbras olla,“ ütles Kelly.

      „Nii sa väidad. Sa paned mu kannatuse katkema. Lõpuks oleme nii kaugel, et kliinik on uksi avamas, ja sina otsid üha uusi probleeme.“

      Roche keeras end küljega laua poole ja tõstis jala teisele põlvele. Raudse tahtejõuga vaikne rahusobitaja Roche ütles märksa vähem, kui mõtles, palju vähem. Max oli ainus, kes suutis vaatamata kaksikvenna saladuslikule käitumisviisile ta mõtteid lugeda. Kumbki ei kasutanud liigseid sõnu.

      „Noh, kurat, hakkabki sadama,“ ütles Kelly ja tõstis pilgu, et vaadata katuseaknale langevaid esimesi suuri vihmapiisku. Ta langetas häält. „Lähen närvi, muud ei miskit. Sul on õigus, otsin probleeme. Püüan sellest üle saada.“

      „Unusta ära,“ ütles Max. „Mõnda aega hoiame silmad lahti. Pikapeale õpime aga seda unustama.“ Ta ei öelnud, et nad hoiavad silmad lahti, püüdes kuulda ebaloomulikest surmajuhtumitest, mida võidaks määrida Maxi kaela, nagu oli juhtunud kahe omavahel viieteistkümne aastase vahega aset leidnuga, millest viimane toimus kolme aasta eest. Samuti ei maininud ta seda, et püüdis mitte välja näidata, nagu hooliks ta mõnest naisest enam kui lihtsalt niisama tuttavast, kuna lähedasem seos temaga võib selle daami tervisele saatuslikuks saada. Kelly ja Roche arvasid, et Annie Duhon on pelgalt teretuttav.

      „Heakene küll,“ ütles Roche, tõmmates tagataskust pesapallimütsi ja seda lauale heites. „Kas ongi kõik, Kelly? Sa oled närvis ja tahtsid, et me kõik siia koguneksime, et sa sellest rääkida saaksid?“

      „Võttes arvesse, et sa oled psühhiaater, ei oska sa üldse inimestega ringi käia,“ ütles Kelly kandilist lõuga ette ajades. „Ma juba ütlesin, et olen pinges, kuid me pole mitte sellepärast siin. Tahtsin minna kuskile, kus saame rääkida nii, et poleks ohtu, et Devolid või need õnnetud ehitustöölised meie juttu pealt kuulevad.“

      „Tõesti või?“ Roche vaatas lähima laua poole, kus neli meest ilmutasid kähku suurt huvi oma söögi vastu. „Räägi siis. Vaikselt. Ja ehitustöölised teevad oma tööd hästi. Tundub, et nad saavad õigeks ajaks valmis ja seda ei juhtu just eriti sageli.“

      Kelly toetas küünarnukid lauale ja toetas näo kätele. „Lihtsalt ma pole selles kohas enam nii kindel, muud ei midagi.“

      Roche ja Max vaatasid korraks teineteisele otsa ja Roche raputas kergelt pead.

      No nii, mõtles Max, nagu ikka pidid nad arvestama Kelly ennustamatute tujudega ja talle järele andma. „Mis sa sellega öelda tahad?“ küsis ta, suutmata vastu panna. „Kui sa väidad, et teeme Green Veilis avamisega vea, siis oleksid sa pidanud suu juba aasta tagasi lahti tegema.“

      „Sa olid sellest nii sisse võetud,“ ütles Kelly, nägu ikka veel kätele toetumas. „Su semu Reb Girard ütles sulle, et see on pakku pugemiseks hea koht ja sina uskusid teda. Ma ei tea enam, mida sellest arvata.“

      „Mina usun teda endiselt,“ ütles Max ja tundis, et hakkab marru minema.

      Roche’i krabid saabusid taldrikul särisevana lauda. Ta tänas ettekandjat, kes vaatas pisut liiga pikalt ta ääretult sinistesse silmadesse ja enne lahkumist Kelly poole.

      „Rebi isa oli siin linnaarstiks ja tema hoolitseb siinse rahva tervise eest juba teist põlvkonda. Ta peaks ju teadma, kas see on kolgas või ei. Pooled ta arvetest või enamgi veel makstakse kanade ja munadega – kui veab, siis singiga.“

      „Vaene doktor Reb,“ ütles Kelly, vedades sõrmedega mööda nägu allapoole, kuni ta silmad nähtavale ilmusid. „Tema ja ta arhitektist mees lausa suplevad rahas. Mehe omandis on peaaegu pool linnast.“

      „Ja mis siis?“ Kui Kellyl oli käsil mõni selline faas, siis ei jõua nad kuskile välja. „Ma pean minema.“

      „Oota,“ ütles Kelly käega vastu lauda lajatades. „Ma ütlen, et peaksime kaaluma maja müüki panekut ja siit minema kolimist, kuni see veel võimalik on. Keegi mõtleb välja, kes sa oled. Ma lausa tunnen seda. Su sõbra Rebi sugulane otsib pidevalt kõntsa, mida oma ajalehte pista. Sina pakuks talle pikaks ajaks ainest.“

      Mainitud sugulane oli Lee O’Brien, kes elas Girardide juures Cloud’s Endis ja andis välja linna ainsat ajalehte Toussaint Trumpet.

      „Sa ei tea pooligi asju, mis siin vaikses kolkas aset on leidnud, või kuidas?“ küsis Kelly.

      Max arvas, et teab kõike, mis teadmist väärib, kuigi osa sellest talle ei meeldinud. Kuid see ei teinud veel Toussaintist suurlinna. „Neil on siin omajagu ebaõnne olnud – kriminaalset – kuid sellega on ühel pool. Varem või hiljem tuleb mu minevik ilmsiks. Keegi räägib kindlasti välja ja eks siis paistab, kuidas kohalikud suhtuvad. Kuid praegu ei saa asjade üle kurta.“

      „Jah,“ ütles Roche. „Mulle tundub, et sulle meeldib siin päris hästi ja mulle ka. Mis sinul selle linna vastu on, Kelly?“

      Selle tulemuseks olid suured silmad. „Ma jumaldan siinset elu. Eriti veel siis, kui tundub, nagu näeksin mõne etenduse esmakordset lavastust.“

      Max hakkas naerma. „Kui sa vaid ise teaksid, kuidas su jutt kõlab, muudaksid sa teemat. Sa võid minna millal iganes vaatama mõnd etendust või mida tahad – või keda tahad – niipea, kui sul selleks tuju tuleb. Kui sa ei taha, ei pruugi sa üldse siin olla.“

      „Nii et te ei kavatse siis ringi mõelda?“ küsis Kelly.

      „Ei.“

СКАЧАТЬ