Märgitud mees. Stella Cameron

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lahkunud ilma paratamatute küsimusteta selle kohta, miks ta nii kurnatud välja nägi. Kui isa Cyrus ta varahommikul koju tõi, olid Joe ja Ellie Gable teda vastu võtnud, Ellie süles Annie kass Irene. Irene oli Annie korteris kuningas ega lahkunud sealt iial. Kuid Gable’id olid ärganud selle peale, et kass oli nende tagaukse juures näugunud.

      Annie oli toonud sõpradele seletuseks lihtsa vale, et Irene oli ilmselt tema lahkudes märkamatult välja lipsanud. Kuid olgu ta peas mis tahes muremõtted, ta ei jätnud iial hooletusse Irene’i, kes oli ta lahkudes Annie sassis voodil maganud.

      Keegi oli ta korteris käinud ja kassi välja lasknud.

      Ei, seekord oli ta olnud nii endast väljas, et oli ukse lahti jätnud. Ilmselt nii see oligi.

      Ta oli pärast kirikus juhtunut kaks korda tukastanud, kuid ikka õuduka kujutistega ärkvele ehmatanud. Cyrus oli hommikul pikalt tema juures olnud ja lõpuks oli Annie Cyrusest hoovava usalduse turvil rääkinud, mis temaga aset leiab.

      Cyrus, kes polnud ilmselt mitte iial mitte kedagi hädasse jätnud, lubas, et on Anniele toeks ja et nad saavad uuesti kokku, et rääkida, kuidas Anniel läheb.

      Esimest korda jätkusid stseenid ka mõned minutid pärast seda, kui ta päris ärkvel oli. Ta keeras näo Maxist eemale ja sulges silmad. Mis see küll pidi tähendama? Mis küll temaga aset leiab?

      Maxi haare ta käsivarrel tugevnes. „Spike, ma ei usu, et temaga midagi juhtunud on,“ ütles Max telefoni. „Jah, loomulikult on selline asi võimalik. Anna andeks. Michele tuli eile autoga Toussainti. Ta üüris lennuväljalt auto. Viisin ta eile pärast õhtusööki Majesticusse tagasi, kuid Gatori ja Dolli jutu kohaselt ei maganud ta seal. Ta asjad on ikka veel toas ja üüriauto hotelli parklas.“

      See telefonikõne ei puutunud Anniesse, kuid ta kuulis iga sõna. Michele on ilmselt Michele Riley, see naine, keda Max lootis uude kliinikusse palgata.

      „Loomulikult olen ma mures,“ ütles Max. „Kuule, pean tulema sinuga rääkima, kuid täna küll mitte.“

      Spike’i juttu kuulates muutus ta ilme süngemaks. „Neid asju teab Kelly,“ ütles ta. „Temal on tööle võtmiseks vajalik informatsioon. Tema teab, mis juhtus. Lasen talle sulle helistada… sobib? Võtame ühendust.“

      Annie suunas pilgu pikkamööda Maxile. Šerif Spike Devoli juttu kuulates oli ta suu ümber tekkinud kahvatu joon. Kui Max taas suu avas, kõlas isegi ta hääl teistsugusena, selles polnud kübetki Annie loodetud soojust.

      Max kinnitas telefoni vööle. „Ma tahan siit minema pääseda ja kohe. Annie, ole mulle seltsiks. Või pole see võimalik?“

      Annie jäi hetkeks mõttesse. Varnast võetud väide, et ta peaks tagasi tööle minema, päästaks ta vabaks. Kuid parema meelega oleks ta koos Maxiga. „Natuke aega saan ikka ohverdada.“ Ta ei uuri midagi. Kui Max tahab talle oma probleemidest rääkida, küll ta siis seda teeb.

      Max astus kiiresti, sammud nii pikad, et Annie oli sunnitud ta kõrval sörkima. Max osutas võtmega ja ta halli Boxsteri3 tuled vilkusid. Ta ei võtnud hoogu maha enne, kui Annie autosse aitas ja tema järel ukse sulges. Paari sekundi pärast oli ta roolis ja pühkis näolt vihmavett. Ta pani mootori tööle ja keeras vihmamärga teed arvesse võttes parklast liiga suure kiirusega välja.

      Annie otsa vaatamata või sõnagi lausumata haaras ta taas telefoni ja vajutas nupule. „Vasta nüüd ometi. Kelly? Jah, tere, Max siin. Rääkisin just Spike’iga… Ei, kurat võtaks, rääkisin talle, mis Hibbsidelt kuulsin, muud ei midagi. Otsi Michele’i informatsioon kokku. Kodune aadress, leping, kõik, mis meil on. Vii need Spike’ile.“ Ta katkestas jutu ja tundus, et ta tähelepanu läks uitama. „Spike uurib välja, kas ta oli tänasel New Yorgi lennul. Unustasin küsida, ega ta seda juba teinud ei ole.“

      Ta vaatas Annie poole. Annie sai taas kord pelgalt suu poolt vormitud naeratuse osaliseks ja surus rusika endale kõhtu. See ajas teda paanikasse ja ta oli viimase ööpäeva jooksul juba niigi palju läbi elanud.

      „Kas sa öösel magasid?“ küsis Max toru õla vastu surudes. Kuid oma arust teadis ta vastust juba niigi. Annie nägi kehv välja. Ta pilgutas silmi, just nagu teeksid need valu.

      „Loomulikult magasin,“ ütles Annie kaitsval toonil ega kõlanud üldse mitte selle Annie moodi, keda Max püüdis tundma õppida.

      „Kas sellepärast näevadki su silmad välja nagu mustad augud ja sa oled sellise pinge all, et praksatad niipea, kui keegi sind puudutab? Mis sa endaga teinud oled?“ Ta oli varemgi märganud Annie käte külgedel olevaid helkivaid piirkondi, kuid ei olnud neist juttu teinud. Vanad tähtsusetud põletushaavad. Tema elu osaks oli eemaldada raskete põletushaavade jälgi, kuid Annie omad olid märksa tõsisemad. Kuid täna oli tal vasakul pool värske marliside.

      „Ei midagi erilist,“ vaidles Annie vastu. „Nagu ikka. Mulle lihtsalt ei meeldi hommikud, muud ei midagi.“ Sideme kohta ei lausunud ta sõnagi.

      Max ei uskunud teda. Hajameelselt kuulis ta Kelly summutatud ja pahast häält.

      Annie ei kavatsenud kirikus juhtunust rääkida. Ta vastas Maxi siniste silmade pilgule. „Arvad, et valetan või?“

      Tee oli käänuline, kuid Max võttis kurve hajameelse kergusega.

      Annie tajus iga roolikeeramist, kuidas auto sõna kuulas, kuid vahtis jonnakalt sülle.

      „Kas lõpetasid?“ küsis Max telefoni, ise korduvalt Annie poole vaadates. „Jah, pead küll. Ei, ma ei kavatse sulle pikemalt seletada – küll Spike räägib. Mina ei suuda seda taluda. Veel mitte. Kurat, ma ei oska öeldagi, aga see on liiga tuttav. Teen autoga ühe ringi… Sellepärast, et mul on vajadus.“

      Ta sulges telefoni – lülitas päris välja – ja suundus põhja. Annie tahtis teada, kuhu nad lähevad, kuid ei küsinud.

      Puudelt langesid kollased ja pruunid lehed. Mõned jäid klaasipuhastajate alla ja käisid aknal edasi-tagasi. Tõusev udu auras, just nagu oleks hallist taevast langev vihm olnud keev. Tee pealt hoovas aurulaam ja roomas mõlemal pool tee ääres kasvavate puude vahele. Üürikesteks hetkedeks tekkisid nähtavad laigud, mis kadusid taas tontlikesse pilvedesse, mis auto oma lämmatavasse embusse mähkisid.

      Kui Annie paluks tal hoo maha võtta või oodata, kuni teeolud paranevad, kas siis suunaks ta oma kummalise ja vaenuliku hääle tema pihta ja laseks näol võtta maad samasugusel ilmel nagu Pappy ees?

      Max kummardus pisut ettepoole. Ta niisked sõrmenukid olid valged, kõõlused käeselgadel ja randmetel välja venitatud.

      „Anna andeks,“ ütles ta ootamatult ja vaatas Annie poole. Ta kuulis end neelatamas. „Mul on tõesti kahju, Annie. Ma ei saa aru, mis mul arus oli, et su niimoodi kaasa vedasin. Ma pole praegu hea kaaslane.“ Annie oli ilmselt ainus huviäratav naine ta tutvuskonnas, kes ei tajunud oma võimu meeste üle. Naisest hoovas kinnisust. Kuid sellelegi vaatamata oli ta armas, ta õlgadeni ulatuvad juuksed olid siledad ja heledad, silmad tänu oma kassiliku, peaaegu merevaigu tooni tõttu tähelepanuväärsed ja suu pehme, lopsakas ja kutsuv. Ja Annie oli vormikalt sale ning pikkade jalgadega.

      Kuid Annie Duhon, mõtlik ja leebe naine, võis ka sitke olla. Ta juhtis Pappyt kergusega, mida Max imetles, ning Max oli näinud, kuidas naine raskeid olukordi huumoriga lahendas. Max arvas, et Anniega vaenujalal olemine ei pruugi sugugi meeldiv olla. See mõte tõi ta suule kerge naeratuse.

      „Mulle isegi mõneti meeldivad sellised metsikud päevad,“ СКАЧАТЬ