Igaviku fjordi prohvetid. Kim Leine

Чтение книги онлайн.

      Proloog

      Kukkumine

      (14. august 1793)

      Lesk tuli siia ise, keegi ei sundinud teda. Ta kloppis oma parimad rõivad täidest puhtaks ja pani selga, pesi ühismaja kusepalis juukseid ja sidus need pealael kokku. Luges vaikivate paganatest kodakondsete pilgu all tasase palve, kaapis tahmaseguse rasva põskedelt maha ja sõi tema ette asetatud hüva roa ära. Tuli siis siia, kergel sammul. Nüüd istub ta peaaegu rõõmsalt, ootusrikkalt, põskede õhetades serva peal, jalad sündsalt istmiku all, lese moodi, nagu tal on kombeks kodus akna all väikesel küljelavatsil istuda. Ühe käega pigistab ta risti, kulla raske soojus annab talle kindlust. Kaugelt alt, kuhu on vähemalt sada sülda kukkuda, kuuleb ta lainemurdu, vett, mis põrkab vastu kaljut, puruneb valgeks vahuks ja tõmbub kihisedes tagasi. Aga ta ei näe seda, ta on silmad kinni pigistanud, pilgu sissepoole pööranud, ta on ärevusest võitu saanud, sundinud oma hingetõmbed ja südamelöögid aeglaseks ning liigutab huuli, kordab ikka ja jälle litaaniat. Oo Jumal, taevane Isa, halasta meile, armetutele patustele. Oo Jumala Poeg, halasta. Oo Jumal, Püha Vaim. Oo õnnistatud ja imeline Kolmainsus. Ta tunneb altpoolt puhuvat tuulehoogu, mis tema rüü puhevile ajab, ja klammerdub kalju niiske turba külge, et mitte enneaegu üle serva alla sadada. Ta istub ja leelutab oma litaaniat ning ootab oma abilist. Oma surmahirmu ja verise higi läbi, oma risti ja kannatuste läbi, lunasta meid, hea Issand!

      Nüüd kuuleb ta selja tagant meest, kuidas mehe saapad krudisevad, kuidas too talle vaikselt ligi hiilib, peaaegu häbelikult, ujedalt nagu noor kosilane, ta kuuleb, kuidas mees püüab oma raskeid lõõtsutavaid hingetõmbeid alla suruda, ja peab tahes-tahtmata endamisi äratundvalt naeratama. Me palume Sind, võta meid kuulda, hea Issand!

      Siis paneb ta tähele, et mees on peatunud, vaid paar sammu temast tagapool, ja kujutab endale ette, et mees seisab ja vaatab teda nagu esimesel korral, kui nad koos olid, ja kaalub, kuhu lüüa ja kui kõvasti, sest ta teab, et mees tahab teda tappa, aga mitte talle liiga teha. Mehe lähedus sel silmapilgul, kui naise elu hakkab otsa saama, pakub naisele tröösti, annab talle kindlust ja rahustab teda ning naine laseb pea longu ja hingab sügavalt sisse. Jumala Poeg, me palume Sind, võta meid kuulda!

      Õhk on mahe. Ülespoole keerlev õhuvool toob kaasa tõusuvee piiril kuivale jäänud rannakarpide ja mererohu lõhna. Kauguses kisavad kajakad. Naine avab tahtmatult silmad, ta ei saa teisiti, isegi nüüd, kõige viimasel piiril, kui tema vaim peaks olema maise elu pisiasjadest kõrgemal, häälestatud taevasele, peab ta vaatama, miks need kajakad lärmavad, ja näeb põhja poole seilavat laeva, kahemastilist, mille purjed on tuult täis, pimestavalt valged nagu kajakatiivad, ja mastide ümber tiirlevaid kisavaid kajakaid. Ei, ta ei ole siiski valmis Looja palge ette astuma, täna veel mitte, aga ta teab, et ümber mõelda on hilja, liiga hilja tema enda jaoks, liiga hilja tema selja taga seisva mehe jaoks. Kõik on korraldatud ja ette valmistatud. Kukkumine on juba alanud, see algas palju aastaid tagasi.

      Naine kuuleb teise rahulikust hingamisest, et too ei ole laeva silmanud. Mees mõtleb ainult selle peale, mida ta tegema peab. Kas ta kardab nagu nainegi? Kas ta soovib, et seda ei juhtuks? Kui ta mehele laeva näitaks, mõtleb naine, võiks kõik ehk veel teisiti minna ja nad võiksid selle saatusliku kohtamise edasi lükata.

      Siis tunneb ta kaelal mehe kätt, võpatab ja haliseb vaikselt. Aga mees tahab ainult risti. Kiire liigutusega tõstab ta rihma üle naise pea ja tõmbab kuldristi tema peost ära. Võta pealegi see rist, mõtleb naine, mul ei ole seda enam vaja. Ja sellest ei ole mul kuigi palju kasu olnud.

      Ta pöörab veidi pead, et meest silmanurgast näha, teades väga hästi, et see on temast rumal, et see ainult kiirustab meest takka ja muudab tema teo veelgi möödapääsmatumaks, ja nähes oma õla taga tumedat varju, naine võpatab ja lausub valjusti: Issand Jeesus Kristus, halasta meile! Siis saab ta jalahoobi selga, tema pea nõksatab järsult taha, keha ettepoole, ja ta pudeneb üle serva ning kukub laperdades ja keereldes ja veheldes ning tõmbab enda järel püstloodis langeva karje nagu ebaühtlase söejoone.

      Mees astub sammu ette, toetab saapa ettevaatlikult pehmele, vetruvale samblale, kummardub üle serva ja silmab keha, mis murdlainetes rahulikult edasi-tagasi õõtsub, nägu allapoole. Mees võtab mütsi peast, surub selle vastu rinda ja pomiseb: Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu meie kõigiga igavesti. Aamen.

      1. osa

      Koolmeistri poeg

      1. peatükk

      Kopenhaagen

      Ilm on külm ja rõskevõitu, kui Morten Pedersen Kopenhaagenisse jõuab, esimesel juunil 1782, kümme päeva pärast oma kahekümne kuuendat sünnipäeva. Ta istub kõikuvas sõudepaadis ja vaatab tagasi reidi mastimetsa poole. Kell on pool seitse hommikul. Ta on olnud öö läbi üleval, kõndinud Christiania postilaeva tekil edasi-tagasi, käinud meremeestele närvidele ja olnud neil jalus. Kui ta tollimaja ees kaile hüppab, on tema rõivad läbi niiskunud udust, mis istub Sundi suus nagu prunt. Ta tunneb, et on pisut külmetunud, ja teab, et hakkab varsti köhima, kuid ei võta seda eriti tõsiselt. Tal on hea tervis, õdedevendade väljasorteerimiseprotsess on andnud talle ettekujutuse, et ta on ellujääja, ning üpris fatalistliku ellusuhtumise. Reis kestis kolm päeva. Reisi ajal puhus kõva tuul, aga ta ei jäänud merehaigeks. Ta tunneb, et on oma esimese merereisiga mehiselt toime tulnud, ja ootab meeskonnalt mingisugust tunnustust või vähemalt käepigistust ja paari hüvastijätusõna. Ta on endale ette kujutanud, et nad on sosinal poetanud märkusi kange norra nolgi kohta, kes naljalt vedelaks ei löö. Aga nad vinnavad ainult tema kirstu sõnagi lausumata maale ja jätavad ta iseenda hooleks. Tema selja taga kolksatab vastu sadamasilda veel mitu paati. Kogud hüppavad kaile ja muutuvad halli aovalguse käes nähtavaks ning tassivad oma kotid ja kirstud minema.

      Kuhu kohta, peremees? Üks kärumees on oma käru seisma jätnud ja tuleb tema juurde.

      Morten võtab ümbriku ja teeb selle lahti ning ulatab kärumehele paberi, kus on kirjas aadress. Kärumees ei taha seda paberit. Ta vaatab Mortenile küsivalt otsa. Ahaa, mõtleb Morten, kirjaoskamatu.

      Nørregade, ütleb Morten, püüdes seda taani moodi hääldada. Trükkal Schultzi maja.

      Siiapoole, peremees, ütleb kärumees ning juhatab ta värava juurde, kus üks tollimees teeb tema passi lahti ja uurib seda. Morten saab passi tagasi.

      Kopenhaagen tervitab tudengit, ütleb tollimees toonil, mis võib olla irooniline.

      Siis traavib Morten väikese käsikäru järel linna poole. Pärast merereisi on tema jalad natuke ebakindlad ja aeg-ajalt vaarub ta pisut. Linnas on tihe liiklus. Mürinal veerevad taluvankrid, mis toovad kõrtsidesse ja turule toidukraami, õllevaate vedavad vankrid, akende tagant paistvate tumedate kogude ja kõrgel pukis istuvate kutsaritega tõllad, mürtsuval sammul marssivad ja tuimalt enda ette vahtivad soldatid. Mehed, kes tassivad õlal suuri tapetud hanede, kanade või kodujäneste punte. Poisikesed, kes vehivad laululehtedega ja üürgavad hommikul päheõpitud salme. Munakivid on libedad nagu seep, neid katab mingi ebamäärane ollus. Morten komistab, ent haarab kärumehe käsivarrest kinni, too pöörab end ümber, tõmbab ta püsti ja tõukab ta järsult tee äärde. Kolinal sõidab mööda hoburakend. Inimesed karjuvad sellele järele, kutsar karjub vastu ja vibutab piitsa. Morten ei saa aru, mida nad ütlevad, tema on oma kodukandis Akershusis kuulnud taani keelt ainult kohtuniku ja kirikuõpetaja suust, aga siin kõneldakse teistsugust taani keelt. Aga ta saab aru, et kärumees on päästnud ta vankriratta alla sattumast. Morten mõtleb murelikult, kui palju ta peaks mehele jootraha andma. Ta avastab, et on rentslisse astunud. Ta kargab sealt välja, aga tunneb, et saapasse on juba sisse imbunud vedelik, mille koostisosade peale ta ei taha mõelda. Ukselävedel ja kangialustes seisavad naised ning välgutavad pahkluid ja sukapaelu ja naeratusi, mis ajavad talle hirmujudinad peale. Nad jälgivad teda hindava pilguga ja muigavad, kui nad on ta üle vaadanud. Maamats.

      Kärumees СКАЧАТЬ