Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast. Egert Rohtla

Чтение книги онлайн.

      Põõsas oli nii mugav, et magasin sisse. Itaallane oli läinud. Mis seal ikka. Sõin õuna, pesin hambad. Liitiumit ja antideprekaid ei taha tühja kõhu peale võtta. Mõned väidavad, et see keerab mao perse. Millegipärast, kui see antideprekateema seltskonnas jutuks tuleb, lendavad mingid inimesed kraesse – see on ju mürk, see on ju… no shit. No shit? No shit! Kindlasti me kõik võtame seda vabatahtlikult ja kindlasti see on esimene asi, mis pähe torkab. Ma tean inimesi, kes toituvad nagu inglid, elavad nagu inglid, teevad trenni nagu inglid – ja nende peas elab ikka kurat, kes värvib kõik halliks, ajab parimat toitu süües oksendama, muudab kõige säravama mõttelennu vaimunüriduseks ja moonutab ilusa keha jälestusväärseks.

      Parklas oli rahvast vähe. Järsku märkasin paari klassikalist kuju. Rändmuusikud/nomaadid. Kaks kutti, üks suurt kasvu ja rastadega, teine keskmist kasvu ja kõhn, õlgadeni juustega. Tõenäoliselt kolm korda kauem pesemata kui mina. Istusid paljajalu parkla pingil ja keerasid savu. Läksin ligi ja tegin tutvust. Poolakad, raisk. Mulle poolakad meeldivad, alati tüütu kuulata, kuidas pool Euroopat nende kallal möliseb. Iga kord, kui kuulevad, et olen Eestist, siis on õhus mingi seltsimehelikkus, mingi teatavat laadi ühtekuuluvus, mida teiste rahvuste puhul nii tugevalt märganud ei ole. Kunagi Norras sain kamba Poola tsiklimeestega tuttavaks, sellised pisut karmima taustaga tüübid, bürokraatlikus mastaabis väga puhast äri ei ajanud, aga kohe võtsid omaks, jagasime mitmel päeval vennalikult moona, õlut ja kirusime norra mentaliteeti, mis ei näinud meid inimestena, vaid sitaste ahvidena. Poolakad ei paista teisi rahvusi nii tugevalt võõristavat, kui mõned lähinaabrid. Ehk on asi selles, et nad on ise igavesed võõrad.

      Selgus, et kutid on varahommikust saati hääletanud. Lõunasse. Prantsusmaale. Kui nomaadi/rändmuusikut näed, siis tajud, millest oled ilma jäänud. Neil olid magamiskotid, matid ja pisemad, 30–40-liitrised seljakotid. Suuremal oli kohvris pirakas flööt, väiksemal tromboon. Nad mängisid tänavatel muusikat, reisisid ringi, elasid vahel kommuunides, tegid juhuotsasid, mõnitasid kapitalismi ohvreid ja sõimasid kommunismi võitjaid, hängisid, tegid savu ja LSD-d. Väiksem harjutas joint’ipahvakute vahele trombooni, ja kui ta naeratas, paljastusid mustade plekkidega hambad. Papist rullitud filter jätab suurimate fännide esihammastele mittepesemise korral iseloomulikud plekid.

      Suurem õppis kunagi džässi, täpsemalt saksofoni, aga tõmbas ennast LSD-ga perse.

      „And then I went tribal…“

      Ja ta võõrdus oma kaasaegsetest, ja vahetas saksofoni flöödi vastu. Hakkas lävima teistsuguste inimestega, magama teistsugustes kohtades, minetas raha ja kallid riided ning embas elu täis pesematust, selle asemel et elada ja teha iga päev nägu, et eelmine elu ei mädanenud ja haisenud sugugi. Nüüd haisesid ainult keha ja juuksed.

      Muidu olid toredad kutid. Tuttav sebis neile tööd Prantsusmaal ühes viinamarjaistanduses. See on päris populaarne, noored üle maailma käivad saagikoristushooajal taolistes istandustes tööl. Selline authentic French experience. Ajasime natuke juttu, viskasime nalja, aga kutid olid jõudnud omajagu pilve jääda. Mina oma suureks kurvastuseks muretsesin endiselt maiste asjade pärast, nagu näiteks Lõuna-Saksamaale jõudmine. Ometi võtsin suupilli välja ja improviseerisin natuke aega koos nendega. Flööt, tromboon, diatooniline suupill. Mõned parklakülastajad jäid seda eriskummalist orkestrit kuulama. Kui lõpetasime, lõime käppa, soovisime üksteisele edu, ja sinna pargipingile nad minust maha jäidki, mõtetega ehk juba ammu kusagil Prantsuse viinapuuväätide vahel.

      Kuna hääletamine ei võtnud vedu, oli aeg ka sellest parklast kaduda. Ronisin sealtkaudu tagasi, kust tulin, ja jätkasin väikest teed pidi. Otsisin veekogusid, aga peale paari haisva kraavi ei leidnud midagi. Peab kannatama. Puhtaid riideid veel oli. Ehk tuleb varsti vihma, saab pesta. Veider, just siis, kui kõmpimisest kopp juba tõsiselt ette kiskuma hakkas, pidas üks noorem mees päevinäinud Hondaga kinni. Pakkus, et viskab Köningslutterisse ära. Sinna mul vaja saada oligi. Nagu aru sain, oli ta IT-mees, kes läks ühe naisterahvaga kohtingule. Ei, tal ei olnud patsi, ja naisterahvas oli ka tõenäoliselt reaalne, mitte PornHub-honey. Köningslutter oli suurem ja rahvarohkem, kui olin arvanud. Nagu ülikoolilinnak. Purjus tudengiealised noored olid öise linna üle võtnud. Puudu olid veel tulekahjud ja naisteriietes mehed. Kell oli pool üks öösel, laupäeva hilisõhtu. Vastu tuikus kampade viisi rämedahäälselt räuskavaid noori. Triibulistes madrusesärkides noormehed laulsid kooris mingit roppu hümni, tundsin ära sõnad arsch ja ficken. Kaks kiilakat nahktagides kutti kommenteerisid valjuhäälselt mööduvat noort naisterahvast. Nurgapealsetes baarides käis vilgas ööelu käsikäes kehvalt maskeeritud paaritumisrituaalidega. Kõht oli tühi. Puuviljad viskavad ruttu kopa ette. Juurviljad oleks paremad. Võib-olla õnnestuks mõnel põllul raksus käia, kisuks mõned porgandid. Vastutasuks võin paar teetolmust õuna peenrale jätta. Imekombel leidsin ühest kotitaskust kokku kortsutatud sigareti. See oli pühalik moment. Nautisin hoolega iga suitsupahvi. Saksamaal on palju viisakaid suitsumehi, nad isegi annaksid, kui küsida, aga mulle ei meeldi niiviisi suitsu rottida. Enne proovin ilma hakkama saada. Tervisele ka parem. Kunagi peaks pisut raha tulema, siis ma ostan küll suitsu ja tassi musta kohvi.

      Koputasin ühe talveaia aknale. Sees põles tuli, nägin seal kedagi liikvel. Natukese aja pärast ilmus õue suur, väga ülekaaluline noor kutt. Näitasin tühja taarat ja küsisin viisakalt vett. Ta tõi, aga mitte kraanist, vaid aparaadist lastud gaseeritud vett. Otsisin pimeduses magamiskohta. Lõpuks ronisin üle kivimüüri ja leidsin kesklinna lähistelt suure ilusa pargi hekiga, mis meenutas natuke labürinti. Heki vahelt paistis häguste tulede valgel häärberilaadse hoone katus. Eemal hämaruses istus pingil üks mustas mantlis suurt kasvu mees, jälgis mind huviga. Ma ei oska päris hästi kirjeldada, aga see tüüp oli elu creepy. Täiesti ilmetu, külm nägu, mis ajab judinad peale. Nagu mingist halvast slasher-horror-filmist, luuramas oma järgmist ohvrit. See kuradi must mantel oli nagu kirss tordil. Pargi teisest otsast kostis tina panevate tudengite naeru. Vahepeal tulid mööda teed mõned pisikesed noortepundid. Mees vaatas neile pikalt järele. Leidsin temast paarkümmend meetrit eemal kahe heki vahel siiamaani parima magamiskoha. Ootasin veidi, et ehk tüüp läheb ära, aga ei läinud. Lõin käega. Edasi minna ei viitsinud, silmad hakkasid juba kinni vajuma. Tegin aseme ja hoidsin noa igaks juhuks käepärast. Ega ma mingi noakangelane ole, see oli vaid viimane abinõu. Luurasin meest heki vahelt, too ei kavatsenudki liigutada. Silmad vajusid lõpuks kinni. Öö möödus vahejuhtumiteta, aga hommikul virgudes avastasin, et see oli kohaliku psühhiaatriahaigla aed, kuhu ma magama olin keeranud. СКАЧАТЬ