Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast. Egert Rohtla
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast - Egert Rohtla страница 1

СКАЧАТЬ ennast

      Pühendatud kõigile neile,

      keda enam olemas ei ole.

      1

      12. september 2016. Kuidagi kentsakas on iseendast kirjutada. Olen varasematel aastatel paar korda üritanud päevikut pidada, aga jõudsin kiiresti järeldusele, et mul pole enesele öelda midagi, mida ma juba ei tea. Võib-olla nüüd on. Pikk teekond seisab ees, ja mul pole õrna aimugi, kuhu see mind välja viib. Mul ei ole erilist põhjust. Lähen lihtsalt uitama. Sinna, kuhu tuul viib. Ma ei lähe kerge südamega. Eestimaa on ilus maa, mis sest, et tema sügisene rõskus hakkab vähehaaval kontidesse pugema. Siin on pere. Siin on head sõbrad, kallid inimesed. Aga minema peab. Mõni lihtsalt peab minema. See on veres. Mul on see alati veres olnud. Ma ei lähe ennast leidma. Sa võid ennast leida ja kaotada duši all, ajalehte lugedes, psühhiaatriahaiglas rahustite all vääneldes, enne gümnaasiumi lõpupidu küüsi lakkides, naabrimehelt muruniidukit laenates või mida iganes. Selleks ei pea kusagile minema. Ma leidsin ennast ükskord isegi peeglisse vaadates. Päris jube oli, mis sealt vastu vaatas.

      Kuhu ma lähen, kus ma magan, mida teen? Ma ei tea. Ma olen dinosaurus. 27-aastane T-rex. Feissbooki konto kustutasin peaaegu aasta tagasi ära. Ligemale 1400 feissbookisõpra kadusid mälust kiiremini kui kaks tundi tagasi sirvitud kassipildid. Alles jäi vaid käputäis tõelisi sõpru – klassika. Mind pole enam ammugi olemas, ja kahtlen sügavalt, kas kunagi üldse oligi. Seega võin rahus minna, rahus haihtuda. Ma olen sotsiaalmeediaajastu kummitus, kelle jaoks on nutitelefon pelgalt tuim vastumeelne tööriist. Aga ma ei kahetse oma taandarengut. Kuradi mõnus on. Kuidagi inimlikum.

      Ma pole sotsiaalselt hüperaktiivne maailmarändur, kellel on öömaja leidmiseks kümme saiti ja mis veel hullem – kes viitsib seal käia. Naljaga pooleks tegin hiljuti Instagrami konto. Ehk saab millalgi mõne kauni looduspildikese üles laadida, enne kui telefonist ilma jään. Raudselt jään. Ma juba tean neid reise. Mul pole õrna aimugi, millal ja kuidas ma jõuan kuhu, kas jõuan – ma ei tea, kui tihti ma edaspidi voolugi saan, et telefoni laadida, netist rääkimata. Neil asjadel on see nõme omadus, et nad kipuvad maksma – kas siis otseselt või kaudselt. Ma ei viitsi Couchsurfinguga jännata. Kõik tundub nunnu, aga ma näen raudselt liiga kahtlane välja, et keegi mind enda juurde diivanile võtaks. Ja mul pole Feissbooki, et keegi luurata saaks. Ma ei viitsi sellega jännata. Lihtsalt lähen. Järelikult olen salapärane kirvemõrtsukas. Soetasin paar päeva tagasi Tallinnast odava 65-liitrise seljakoti, kvaliteetse väitsa, korralikud veekindlad saapad ja normaalse magamiskoti. Ja noh, mingit pealtnäha kasulikku pudi-padi, nagu hügieenitarbed, kuivatatud puuviljad ja pähklid, vihmamantel, millest saab telgi teha jne. Nüüd on mul umbes 30 eurot järel. Sellega siis Euroopasse, või kusagile.

      Päris puruvaene ma kogu aeg ehk olema ei saa. Aeg-ajalt laekub midagi pangakontole, näiteks minevikus tehtud tööde eest. Aga esimesed kaks-kolm nädalat vaevalt… Eelarve on, nagu ta on, sõpru ees ootamas vist väga ei ole, ainus keel, millele loota võin, on inglise (ja pisut saksa keelt ka). Proovin välja jõuda nii kaugele kui võimalik.

      Homme saan rekaga pisut küüti, suisa Saksamaale välja. Mul joppas, üks tore perekonnatuttav rekamees lubas peale võtta. Alguses mõtlesin jala Saksa minna, aga jäin minekuga venitama. Sügis jõuaks mulle kusagil Poolas järele. Ja kui on üldse midagi, mille eest ma põgenen – siis on see sügis. Ja edasi? Kusagile soojemasse kohta. Portugali? Hispaaniasse? Aafrikasse? Hetkel veel täpsemalt ei tea, aga mul on Lõuna-Saksamaal, Ulmi lähistel vinged sugulased, keda pole juba kaheksa aastat näinud. Siis viimati Saksamaal käisingi. Sugulased jäävad enam-vähem tee peale. Kui võimalus on, hüppaks läbi ja ütleks tere. Vaevalt, et see võimalus veel kunagi tuleb. Eks näis. Homme algab teekond tundmatusse.

      Noh, päevik, hakkan sinuga vist palju aega veetma. Parem kui sul piisavalt lehekülgi varutud oleks… Proovin kirjutada nii tihti, kui võimalust ja tuju on. Nüüd avan esimese õllepudeli paljudest. Saun juba köeb. Varsti tulevad sõbrad hüvasti jätma. Täna kavatsen ennast maani täis juua. Viimane rännak Põhja-Norras oleks mulle mitmel korral napilt elu maksma läinud. Seekordne rännak tuleb kordades pikem. Minu nimi on Egert, ja ma ei tea, kas ma tagasi tulen.

      2

      13. september. Ärkasin Põlva vallas, Vanaküla lähedal metsas. Millegipärast tuli öösel kella kahe ajal purjus peaga hiilgav mõte uut magamiskotti ja matti katsetada. Kui sõbrad olid läinud, viimane suupillilugu sauna hämaras eesruumis ära pinistatud, võtsingi seljakoti, tõmbasin ukse ettevaatlikult kinni ja astusin öhe. Koer haukus ketis. Kallutas pea viltu, liigutas kõrvu ja niutsus. Ta on juba vana. Vahel ei tunne ära, kus ta viibib, või kellega tegu. Me polnud mingis mõttes erinevad, see koer ja mina. Andsin talle tüki pasteeti ja läksin.

      Kuu oli kuradi ilus. Suust tuli auru. Rummi loksus teksastele. Magus melanhoolia, purjus inimese suurim sõber. Suur pärn, mis suvel mesilastest alati kihevil oli. Kokku varisenud piimapukk, mis tundus kunagi ohtlikult kõrge. Looklev külavahetee, kus lapsena liiga suure veneaegse rattaga sõidetud sai ja mis salapärastesse kohtadesse näis viivat. Tihnik, kus sai kunagi teiste lastega peitust mängimas käidud, kusagil seal all ojas ükskord läbi jää jõkke kukutud. Orus paranoilise tattnokana salaja suitsu kisutud. Väljas oli endiselt soe. Taarusin telefoniga valgust näidates puude vahel, peksin jalaga mädanenud notid laiali ja tegin omaette laulu joristades aseme ühe kuuse alla. 50-eurose magamiskoti kohta polegi halb, päris mugav ja kerge, saab rihmadest hästi pisikeseks teha. Nooruke müüja seletas mulle matkapoes entusiastlikult, et see kott hoiab inimest kümne külmakraadi juures kuni kuus tundi elus. Profid naeraksid selle ehk välja, aga mulle polegi palju vaja. Lähen nüüd kusagile soojemasse kohta. Põhja-Norra oli kaunis, aga sealset 40-kraadist külma ma juba taga ei igatse.

      Jäin kiiresti magama. Kell oli ehk üheksa, kui ärkasin. Veidral kombel polnud sugugi halb. Muidugi sai enne kõvasti vett joodud. Olen mingis mõttes tänulik, et pärinen maalt – elekter läheb seal tihedamini ära, nii et poole kruusitäie veega hammaste pesemine pole mulle mingi probleem. Või pisikese kausitäiega terve keha. Vaatasin varustuse üle. Lukud olid kinni, kõik oli alles.

      Mis seal kotis leidus? Vastupidavad veekindlad mägisaapad, kompressioonmagamiskott ja matt, üliterav ja kerge kokkukäiv nuga (sellega lõikan veel raudselt sõrme), metallist joogikruus, plastspork (ühes otsas nuga, teises kahvel), telkmantel (saab kasutada nii vihmamantli kui ka pisikese varjualusena vihma ja tuule eest), natuke nööri, varuriided ja pisut rohkem pesu, seitse paari varusokke, veepudelid (neid pole kunagi piisavalt), sool (vee kõrval tähtis kraam, kui mineraalid kehast ära kaovad, võtab silme eest mustaks), viis pakki kuivatatud puuvilju ja pähkleid, pisut õunu, suupill A-duur, vee- ja põrutuskindel (teoorias) nutitelefon, hügieenitarbed (küünekäärid, hambahari, hambapasta, vetsupaber, dušigeel), kolme kuu liitiumivarud ja antidepressandid (lisa hankimisega võib väike probleem tekkida), pisike esmaabikomplekt, pisike käterätt, suur purk multivitamiine, dokumendid, arsti väljastatud tõend antidepressantide ja liitiumi kohta (et seda kusagil pärapõrgus ära ei konfiskeeritaks), rahakott, Euroopa ravikindlustuskaart, pangakaardid, kaks pakki suitsu, must marker, tikud ja tulemasin, mõned kaustikud kritseldamiseks, hipsteristiilis päikeseprillid (jumal küll), 30 eurot. Sai vist kõik.

      Suur pluss on see, et füüsiline vorm on päris hea. Palju on käidud jooksmas, tehtud kätekõverdusi, lõuatõmbeid, painutusi ja venitusi, üldse igasugust vastupidavustrenni, harrastatud viimased paar aastat pilatest ja joogat. Nii et kõndida ja ronida ehk pisut jaksan.

      Himmastes pidi reka mind peale võtma. Aega oli täpselt parasjagu, et rahulikult sinna jalutada (7–8 km ehk), aga magamiskotti pakkides helises telefon. Isa uuris, kus ma olen. Ta oli parasjagu teel Himmastesse tööle, kusjuures ühe mu bändikaaslase ja vana kamraadi juurde. Loetud minutid hiljem pidas ta auto kinni. Ronisin võpsikust välja ja sain küüti. Naljakas vedamine. Kohale jõudes oli rohkem kui tunnike aega, jõudsin Himmastes koguni kahte bändikaaslast trehvata. Kidravend ja bassimees ehitasid koos isaga katust. Jälgisin mõnda aega huviga nende tööd ja tegin suitsu. Ise olen kehvapoolne meistrimees, linnumajaga saaks ehk hakkama. Elumaja ukse kohal kihav vapsikupesa ajas närvi. Pole kunagi neid pirakaid СКАЧАТЬ