Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast. Egert Rohtla

Чтение книги онлайн.

      Esimesel päeval sõitsime läbi Läti ja jäime enne Leedu piiri rekaparklasse. Mõned mehed ei soovita väga Leedus peatuda – sealsed pätipoisid olevat hulga maiamad ja visamad kui nii mõneski teises riigis. Tulevad öösel, võltsnaeratus näol, ja koputavad aknale… Eks jutte on igasuguseid, aga küllap kogenud mehed juba teavad. Ma saan aru, et kipun vahel oma uudishimuliku natuuri pärast tulega mängima, aga kui sul on naine, lapsed ja mingisugune siht, mille poole elus püüelda, on teine asi.

      Parkla oli rekasid täis, samuti mõned kahtlased vene keelt kõnelevad pundid, kiskusid suitsu ja räuskasid. Oli pisike poekene ja baar, 2–3 euro eest saab sellistes kohtades duši all käia või pesu pesta. Pidasin paremaks pesukorra järgmisel päeval teha. Viktorile ma muidugi ei maininud, et mul eriti raha ei ole, ta oleks muidu kas või laenanud, aga ma ei oleks tahtnud vastu võtta. Põhimõtte pärast. Küll ma juba edaspidi mõne veekogu leian, kus pesta saab.

      Jalutasin parklas ringi, tegin suitsu, mis hakkas vastu. Olin pisut külma saanud. Kerge palavik. Seda juhtub harva, üldiselt on füüsiline tervis hea, ptüi-ptüi-ptüi. Arvatavasti reka kliimaseade. Pimedusest astus välja oma õitsengu lõpul prostituut – klassikalise välimusega, kõrged kontsad, võrksukad, nahkne miniseelik, paks meigikord varjamas kortsusid ja kurat-teab-mida-veel. Tõmbas suitsu, läks ühe vene pundi juurde, klienti ei leidnud. Käis mitme auto juures, aga sai eitava vastuse. Lõpuks võttis kiimaline kuldketiga vanamees ta peale, sõitsid minema, vanamehel käsi ümber naise. Viktor ajas kamraadidega juttu, uuris teeolusid, uudiseid jne. Ma ei teagi, mitut keelt ta lisaks vene, saksa ja inglise keelele veel oskas, aga tundus, et teda huvitasid kõik keeled.

      Rekamehe elu juures on hea see, et kui ise asjalik oled ja sulle käru ei keerata, on tegelikult aega hobidega tegeleda. Mõni loeb raamatuid. Mõni vahib filme. Mõni pornot. Mõni joob ja suitsetab ennast varajasse hauda. Mõni ajab niisama loba ja viskab nalja. Mõni harjutab kitarri. Mõni jahib prostituute. Võimalusi on lõputult. Palk ei ole ka kõige halvem. Aga noh, mõni väsib lõpuks veereva kivi elust ära. Tahaks kodutalus nokitseda, naist ja lapsi ei näe ka nii tihti kui tahaks. Teine jälle laseb elu lõpuni gaasi tallates vilet. Mõni on endine arst. Mõni endine advokaat. Pettus oma töös ja hakkas rekat sõitma. Mõni on kõrvalt muusik. Mõni on paras joodik (tihti kipuvad need kaks asja käsikäes käima). Mõni on vägistaja. Mõni on džentelmen.

      Reka kabiinis on istme taga tavaliselt kaks narilaadset voodit. Pugesin ülemisele, tegin jakist endale padja. Mugav. Aknad kinni, uksed lukku. Kardinad akendele ette. Lights out! Järgmisel päeval põrutasime läbi sünge ja vihmase Leedu. Tee, tee, tee. Asfalt. Tanklad. Parklad. Kiirsöögikohad. Vastuvuravad rekad. Kuldkollased viljapõllud. Jälle need kuradi kolhoosilaudad. Leedus näis neid veel eriti palju olevat. Aga siin olid need kalgimad, ülbemad, elujõulisemad, profiilid kuidagi tugevamad, nagu poleks nõukaaeg siit kunagi lahkunudki. Viktorit kuulates juba igav ei hakanud. Enamasti oligi nii, et tema rääkis ja mina kuulasin. Mulle meeldib kuulata.

      Panin igasugust Euroopa-infot kõrva taha. Ta rääkis hollandlastest, kreeklastest, sakslastest, sellest, kuidas Poola oli end vaatamata terve Euroopa naerule üles ehitanud, Euroopa ajaloost, poliitikast, majandusest, kvantfüüsikast, pagulaskriisist, haridussüsteemist, muusikast, aga ka lollustest, millega ta nõukaajal noorena hakkama saanud oli. Kuulasin ja muigasin. Kuivik see vend kohe kindlasti ei olnud. Avastasime peagi, et meil on omajagu ühiseid tuttavaid ja juttu jätkus kauemaks. Poola oli muidugi pikk ja koblakas, aga teed olid üsna korralikud. Teise päeva õhtul peatusime ühes Poola parklas. Endiselt palavik, päris kõrge veel pealegi. Käisin seekord pesus ära. Raha oli isegi veel ühe burksi jaoks, aga mulle meenus et üks mu hea sõber leidis Poolas burksi seest kord poldi. Ettenägelik inimene, nagu olin, võtsin hoopis kuuma võileiva. Nüüd siis veel kaks eurot järel. Poolas on parklates päris asjalikke poode – saad sealt osta kohvi sisse suhkrut, käerauad, mutipeletaja ja mootorsae. Jalutasin parklas, vaatasin üle kiirtee öhe. Tume tundmatus. Kutsuv tundmatus. Kusagil seal on vanad hallid talud, jäänukid 20. sajandi esimesest poolest. Kaevud. Vanad rööpalised metsateed. Poola rituaalid, tema pühad, tema tavad, tema uskumused. Kuidas nad maailma näevad – noored ja vanad poolakad oma koduväljakul, mitte laias maailmas ringi seiklejad, keda vahel kohtan. Tahaks oma silmaga näha, mitte kusagilt lugeda. Raamatud on huvitavad, aga mõned valetavad. Ajavad inimeste pead mingisugust soga ja ideaale täis. Nooremana lugesin liiga palju raamatuid – way too much, eriti ajalooraamatuid. Vanemaks saades tuleb üha rohkem vasturääkivusi, märkad subjektiivsust ja näed, et kellelegi on kirjutades karjuvat ülekohut tehtud. Ajaloo kirjutavad võitjad, teada värk. Aga kui tihti me seda endale üleolevalt muiates ütleme, ja siis järgmisel päeval uuesti igasugust paska oma ajusse laskma hakkame. Kus kriitikameel homme on, ah? Lendas üle käopesa? Nädalavahetusel saan tööst ja argielust pool tundi vaba aega ja mediteerida, siis ta külastab mind jälle… Öö oli rahutu, palavik kõrge. Järgmisel päeval hakkas pihta. Betoon, piirded, tarad. Hävinud loodus. Suurkorporatsioonide orjastatud, kemikaalide pealt kasumit tootvad maalahmakad. Tere tulemast Põhja-Saksamaale!

      Ma peaksin tundma mingit ärevust – mis saab, kuhu ma lähen, kuidas ma hakkama saan. Ei midagi. Täielik tühjus. Antidepressandid ja liitium. Ilma nendeta on raske, koos nendega on iga päev stabiilne, surnud tunne. Need söövad loovuse ja emotsioonid kiiremini kui vihmapiisad su lehekülgedelt tindi, Päevik. Kõik peavad oma võitlust. Minu oma on peaaegu lõpule viidud. Minu deemonid on palju СКАЧАТЬ