Lõikehaav. Bonnie Hearn Hill

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tunnen kohvi lõhna,” märkis naine. “Kas käisid Starbucksis või kasutasid minu ostetud kohvimasinat?”

      Erinevalt Peggy pehmest välimusest oli tema sõnadevalik salvav. Ta ei öelnud kunagi kinkisin, vaid alati ostsin. Mitte minu auto, vaid minu Mercedes.

      “Miks sa ei öelnud, et Leta korterikaaslane üritas minuga ühendust võtta?”

      Naine kirtsutas nina. See hoolikalt harjutatud grimass muutis enamiku inimestest relvituks. “Mnjah, oli sul veel midagi?”

      “Mis tähendab veel midagi? Keegi Geraldine LaRue jättis mulle laupäeval teate. Pärast seda oleme sinuga kolm korda rääkinud ja koguni õhtust söönud.”

      Peggy vahtis ringi ja võttis musta nahkdiivani eest laualt suure papist kohvitassi. Mehe ilme ei muutunud. Naine istus ohates diivanile, kummardus ette ja valmistus sõnasõjaks.

      “Vajan korralikku kofeiiniannust. Näen, et sul on tööasjus tõsi taga.”

      “Rohkem kui tööasjus.” Malcolm jäi istuma ja üritas viha ohjeldada. “Küsimus on usalduses.”

      Naine astus tema ette ja vaatas teda suurte selgete martiinioliivi karva silmadega. “Ma kavatsesin sulle temast rääkida, Malcolm.”

      “Millal?”

      “Siis, kui olukord normaalseks muutub.”

      “Võib-olla on sellel ajakirjanikul informatsiooni Leta kohta. Ma pean temaga rääkima.”

      “Missuguse hinnaga?”

      “Iga hinnaga,” kostis mees. “Ma austan su privaatsust, Peggy, aga sul polnud õigust seda minu eest varjata.”

      Naine ohkas alistunult. “Ma tean. Hindasin olukorda valesti. Anna andeks. Rohkem seda ei juhtu.”

      “Kui meil pole vastastikust lugupidamist ja usaldust, siis pole meil üldse mitte midagi.”

      “Ma tean. See oli automaatne reaktsioon. Ma lihtsalt ei tahtnud sinu pilti ajalehe esikaanel näha.”

      “Seda ei juhtugi.”

      “Võib küll juhtuda.” Peggy vaatas mehele pikalt otsa. “Tahan sind ainult Timesi raamatuküljel näha.”

      “Ja see on veelgi ebatõenäolisem.”

      Naine pühkis tassiäärelt huulepulgajälje. Kui ta uuesti pilgu tõstis, oli Malcolmi naeratus valvsaks muutunud. “Sa eksid. See on vägagi tõenäoline.”

      Malcolm tundis, et tema tähelepanu püütakse viha põhjuselt eemale juhtida. “Minu loomingut pole meedias kajastatud juba sellest ajast saadik, kui Adrienne Revell ameti maha pani. Ei hästi, halvasti ega erapooletult.”

      “Sel juhul võid rõõmustada, sest ta on jälle ohjad haaranud.”

      “Arvasin, et ta tegi lõpparve.”

      “Ta on tagasi ja arva ära, keda ta oma kliendiks soovib?”

      “Ei usu. Sa tead, mäherdune imetegija ta on.”

      “Kõike, millesse usud, on võimalik saavutada, labane mees.” Naine tõusis diivanilt. “Kas oled nüüd rahul, et su unelmate tüdruk on tagasi?”

      Abielus unelmate tüdruk. Adrienne Revell oli tema viimase raamatuga kahtlemata imet teinud. Peale selle oli naine korralik ja taibukas ning paistis hoolivat mitte üksnes Malcolmi karjäärist, vaid ka mehest endast.

      “Minu viimastel andmetel ei võrdsustatud tõtt labasustega.”

      “Bingo!” Peggy, kes ei suutnud varjata võidukat helki oma silmis, sirutas käe. “Oleme sõbrad?”

      Malcolm heitis pilgu oonükskäevõrule, mille oli naisele eelmisteks jõuludeks kinkinud. See nägi Peggy saledal randmel välja nagu hõbepaeltega särav must rõngas. Malcolm haaras naise käe ja tundis head ning ausat energiavoolu. Ja temas tärkas huvi, kas ta on hoomamatut partnerit alahinnanud.

      “Jah, sõbrad. Kuid, Peggy, minu uus raamat pole nii tähtis kui see, millest äsja vestlesime.”

      “Tahtsin ainult head,” lausus naine. “Ajakirjanikke ei saa usaldada. Sa ei taha ometi…”

      “Tean, Peggy, tean.”

      “Sel juhul peaksin vist tööle naasma. Mul on keskpäeval klient ja seejärel lähen terveks nädalaks Stinson Beachile. Vajan puhkust.”

      Järjekordne salapärane patsient. Kui palju Peggyl neid oli? Ja et Malcolm hindas naise privaatsusevajadust, siis miks ei võinud naine…? Mida? Mis meest ärritas? Asi polnud Peggys, vaid Letas ja veel milleski, mida ta täpselt ei teadnud. Parem oli härjal kohe sarvist haarata, sest miski ei lahenenud iseenesest.

      “Selleks ajaks olen sul jalust ära,” lubas Malcolm.

      Naine vakatas ja puudutas tema käsivart. “Ole ettevaatlik,” hoiatas ta. “Palun.”

      Mees vaatas, kuidas naine toast lahkub, et oma kabinetti minna, ja juurdles endamisi, kui palju Peggy teab. Kui palju ta aru sai ja kui palju ta hämas? Igal juhul pidanuks naine talle Geri LaRuest kohe teatama. Telefonikõnest mitte väljategemine ei peata teda. Seda ei suuda keegi.

      Pealegi polnud eriti tõenäoline, et LaRue või mõni muu ajakirjanik Blush Campbellist teada saab. See naine oli juba vana uudis – uudis, mis jälitas Malcolmi iga jumala päev.

      6. peatükk

Geri

      Noh, mida ma ajalehetoimetusest ootasin? Suuremat hoonet kui kaheksasaja töötajaga Valley Voice’il San Joaquin Valleys? Hoiakuid, mis klapiks gooti stiilis välisammastega? Rohkem inimesi? Suuremaid ideid?

      Ootused on üks igavene rist ja viletsus.

      Uudistetoimetustega – vähemalt nende kolmega, mida mina olen näinud – on selline lugu, et mida kauem seal viibida, seda kodusemaks need muutuvad. Kõik need avarad seinad ja suured ruumid, mida eraldavad polstriga paneelid ja klaasboksid, kuivavad lõpuks kokku. Seal on kohalike uudiste toimetus, süvaartiklite osakond ja kunstitoimetus. Äriosakond on nurga taga ja väiksem kui teised. Kui juhtub olema sobiv aastaaeg ja keegi on toonud toimetusse pitsat, mille lõhn täidab kõik ruumid, siis muutub õhkkond peaaegu õdusaks, vähemalt minu silmis.

      Enamasti paigutatakse reklaamiosakond, see hädavajalik tüütus, uudistekeskusest nii kaugele kui võimalik. Personaliosakond, mille mõttekus on võrreldav metskuldi nibudega, asub veelgi kaugemal. Just seal, kolmandal korrusel, veetsin oma esimese tööpäeva ohutusalaseid videosid vaadates ja kindlustusblankettidele alla kirjutades. Kui jõudsin pärija lahtrini, lõin kõhklema ja pidin selle äärepealt tühjaks jätma. Aga ma ei vajanud lisatõendeid sellest, et igaühega võib midagi võimatut juhtuda. Kõigepealt tahtsin märkida pärijaks ema. See olnuks aus, eks? Ja just seda ma kavatsesingi teha, kuid pastakas võttis mu üle võimust ja kirjutas paberile hoopis Lawrence Kellogg, Pismo Beach, California. Temast sai minu pärija, ehkki tundsin teda kõigest veidi üle poole aasta. Vähemalt hoolitseks ta Nathani eest, kui minuga midagi juhtuks.

      Lawrence ja mina olime mähkunud kogemata millessegi, mida T. J. Revell ja teised kirjanikud, kelle raamatuid ma neelasin keskkooli ajal nagu piparmündikomme, nimetaksid põgusaks СКАЧАТЬ