Lõikehaav. Bonnie Hearn Hill

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ J. kehitas õlgu. “Arvatavasti on ta surnud. Sellega päädib enamik kadumisjuhtumeid.”

      Adrienne võdistas õlgu. “Loodetavasti mitte.”

      “Võib-olla on mul lihtsalt kirjaniku kujutlusvõime,” lisas mees. “Ta võis ka lihtsalt plehku panna.”

      “Aga mispärast?”

      “Joostakse ainult kahel põhjusel. Kas kuhugi või kusagilt ära.”

      Naine tõmbas kampsuniluku kinni ja astus mehe järel rõdule. Põhja-California õhk. Ainulaadne. Sisse hingates täitus keha energiaga. Eemal haugatas hüljes. Naine sulges silmad ja tundis, kuidas udu nahka paitab. T. J. asetas käe ta pihale. See oli hea T. J., kes ei muretsenud linnast eemal olles järgmise tähtaja ega müüginumbrite pärast. Nad olid ainult kahekesi.

      Ja kui tihti teil sääraseid momente ette tuleb? Neetud deemoni hääl oli täna õhtul sõiduvees, aga sel polnud tähtsust. T. J. oli tema abikaasa ja ta armastas seda meest.

      Adrienne puges mehele külje alla. Isegi paljajalu oli ta T. J-ga peaaegu ühepikkune. Must vesi helkis tähevalguses. Naise mõtted liikusid taas Leta Blackburnile. Malcolmi sõbratarile. Ta oli kindel, et mees oli seda maininud.

      “Annaksin penni su mõtete eest.”

      “Need pole pennigi väärt,” vastas Adrienne.

      Mees pigistas ta käsivart. “No kuule, tunnista nüüd papale üles.”

      “Kaalusin uuesti tööleminekut,” kohmas naine.

      T. J. tardus ja lihtsalt seisis, jõllitades Noyo sadamat ja ahmides merelõhna.

      “Alguses poole kohaga, paariks päevaks nädalas, et see ei segaks meie koosolemist.”

      Vaikus. Kuuvalgel oli näha mehe nurgelist lõuga. Adrienne sirutas käe ja puudutas tema käsivart.

      T. J. pöördus tema poole. “Ja sa ootasid meie pulma-aastapäevani, et seda mulle öelda?”

      “Sa küsisid, millest ma mõtlen. Ma ei tahtnud seda sinu eest varjata.”

      “Ma lihtsalt ei mõista, miks sa pead kõikide teiste kirjanike nimel nii palju rügama.”

      Vihje sellele, et ta polnud T. J. romaanide nimel küllalt palju töötanud. See polnud tõsi. “T. J.,” lausus naine. “Sinu kirjastaja teeb tublit tööd. Pealegi ei taha sa, et ma sinu reklaamikampaania kallal töötaksin.”

      “Ma pole seda öelnud.”

      “Kõike ei peagi ütlema.”

      Mees oli teinud kõik, andmaks naisele mõista, et just tema süül oli viimane raamat maoli lennanud, nagu tema nimetas, viidates madalale müügiedule. Muidugi polnud müüginumbrid T. J. arvates kunagi piisavalt suured, kuid see oli juba teine teema. Nüüd sai Adrienne tema krampis lõuast aru, et üks nende haruldastest tülideta õhtutest on lõppenud. “Sa oled tüdinenud, eks?” küsis mees. “See on tegelik põhjus, miks soovid tööle naasta.”

      “Pole mingit tegelikku põhjust. Ütlesin lihtsalt seda, et Lori sõnul võin ükskõik missugustel enda valitud tundidel töötada. Me valime need koos. Ja meile kulub lisaraha ära.”

      “Saan aru. Sa tahad jälle tolle psühhiaatriga koostööd teha.”

      Naisel sai villand. “Malcolm Piercy ei tähenda mulle midagi, aga jah, ma nautisin temaga koos töötamist. Mis selles halba on?”

      T. J. rabeles haardest lahti ja astus tuppa. Nende kotid vedelesid lahtiselt ühel kahest suurest voodist. Teisel voodil, mille linad olid armatsemisest sassis, seisis mehe sülearvuti.

      T. J. võttis kohvrist tumesinise tuulejopi ja tõmbas selle selga. Adrienne’i arvates oli mees nagu lasteaialaps, hellitatud ja trotslik põngerjas, kes eemaldub ülejäänud rühmast. T. J. oli osav lahkuja, ta oli seda terve elu harjutanud.

      “Kas tahaksid jalutama minna?” Naise süda hakkas kiiremini lööma. Ta võis veel kõik ära klaarida. T. J. ei hülgaks teda niiviisi. Mitte pulma-aastapäeval.

      “Pean värsket õhku hingama. Tulen tagasi.”

      Adrienne haaras kampsuni ja jälestas oma haledat tooni. “Ma tulen sinuga kaasa.”

      “Tahan üksi olla. Ära tüüta mind, said aru?”

      “Hea küll, kallis,” vastas naine. Aga täna on meie pulma-aastapäev, mõtles ta.

      Mees lahkus sõnagi lausumata. Adrienne poleks tohtinud imestada. T. J. oli alati oma jonni ajanud.

      Naine istus voodiäärele ja lülitas televiisori sisse. Sealt tuli järjekordne uudistesaade, kus näidati suures plaanis pilti Leta Blackburni kaunist näolapist. Adrienne’i põskedel voolasid pisarad. Ta ei nutnud. Ta ei toonud kuuldavale ühtki nuuksatust. Ainult need kuradi pisarad voolasid, soojad nagu veri. Ta laskis neil omasoodu nõrguda. Miks oli inimeste elu nii neetult kurb?

      5. peatükk

Malcolm

       Esmaspäev

      Preestri mõrva kohta anti järjest uut informatsiooni. Malcolm Piercy käkerdas ajalehe kokku ja tahtis selle kohviku ukse taha prügikasti visata. Ei, see polnud õige. Ta tõmbas lehe pesusametist pükstel sirgeks ja jättis rohelisele metall-lauale vedelema.

      Kui ta teeks oma tööd niisama hästi kui naised kohvikuleti taga, siis elaks selles väsinud maailmas paremini kohanevad inimesed. Viivuks meenus talle Adrienne Revell, endine pressiesindaja, kes oli aidanud tal väitekirja esimese raamatuna turule paisata. Tegemist oli suurepärase naisega, professionaaliga, kes oli loobunud töökohast põhjusel, millest Malcolm oli juba nende esimesel kohtumisel aru saanud.

      Ta tellis endale Sumatra kohvi, Peggyle latte ja mõtles jälle preestrile. Miks ta püüdis seda tragöödiat peast välja tõrjuda? Miks ta tellis kohvi ja elas nii, nagu oleks kõik parimas korras? Kurat võtaks, tunnista seda! Ta oli ülepeakaela supi sees, halbade valikute ohver.

      Ta polnud end juba lahutusest saadik nii kehvasti tundnud. Luupainaja Blush Campbelliga oli leidnud aset tema teisel aastal terapeudina. Ta pidi töölt pääsema, kuid päevakava oli tihedalt täis tuubitud. Ta oli valinud selle ameti, et inimesi aidata. Teadmata, et enamik inimesi ei soovigi abi. Nad tahtsid ravimeid. Või puudeastet. Või lihtsalt süüdistada kedagi selles, et neil parem või halvem ei hakka. Kohe märgatavalt halvem. Malcolm tõrjus mõtted Blush Campbellist peast välja. Säärane asi võis juhtuda kõigiga. See ei teinud temast halba terapeuti.

      Peggy hilines. Tore. Naine vajas und, kui arvestada tema veidraid töötunde. Malcolm rüüpas espressot ja uuris nädalavahetusel saadud e-kirja Geraldine LaRuelt. Noor, oli Leta öelnud. San Joaquin Valleyst.

      “Kauboitüdruk?” oli Malcolm küsinud ja Leta oli naerma puhkenud, öeldes, et ta on niisama tobe kui eurooplased, kes küsivad, kas tegemist on Clint Eastwoodiga, kui keegi on Californiast pärit.

      Californiasse ja isegi San Franciscosse kolinud newyorklane võinuks niisama hästi tulla teiselt planeedilt.

      Kui Peggy tuppa astus, tõstis Malcolm pilgu ekraanilt. Enamasti oli naine hommikuti armsalt oma. Tänu pikkadele seelikutele ja kroogitud pluusidele mõjus Peggy pehmelt, järeleandlikult СКАЧАТЬ