Lõikehaav. Bonnie Hearn Hill

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ faktid. Erotomaania on pettekujutlustega tervisehäire, mille puhul isik peab enda tundeid teise inimese omadeks.

      “Subjekt võib minna väga kaugele, otsimaks põhjendusi, miks objekt temast välja ei tee. Võib muutuda kiskjalikuks.” Leta oli selle osa alla kriipsutanud.

      Vaatasin üht prinditud lehte ja leidsin nime. Doktor Malcolm Piercy, San Francisco, California, kirjutanud raamatu “Erotomaania: mida kõike tehakse armastuse nimel”. Teos pidi ilmuma samal kuul.

      Sulgesin toimiku. See pidi olema Leta viimane lugu, sest toimik oli kuhja kõige paksem ja täistopitum. Tõmbasin selle välja ja asetasin kirjutuslauale.

      Leta saanikujulise kirsipuust voodi kõrval seinal oli kolm mustast laminaadist raamaturiiulit, milletaolisi müüakse igal pool, alates Office Depot’st ja lõpetades Crate’i & Barreliga. Uurisin pealkirju ega olnud kuigi imestunud, kui avastasin, et ta on raamatud autorinimede järgi ritta ladunud. Nalja pärast kõmpisin kolmanda riiuli juurde ja otsisin P-tähe alt. Doktor Malcolm Piercy raamat oligi seal. Mitte lõplik köide, vaid trükitõmmis, mille kõrval oli kaust nimega Pressikomplekt. Avasin raamatu ja mulle vaatas mustvalgelt fotolt vastu innuka, ent meeldiva näoga tüüp, kes oli doktori kohta kahtlaselt noor.

      Impulsi ajel haarasin mobiiltelefoni ja keerasin helitugevuse maksimumi peale. Selle tulemusena kuulsin nii, nagu oleks mulle vatitropp kõrva torgatud. Teiste inimeste telefonides on halb kuuldavus ja telefoni ostmine on minu jaoks keeruline tegevus. Olen korduvalt viinud tagasi aparaate, kus ei saa heli küllalt valjuks ja selgeks kruttida.

      Kui telefon on vaikses toas ja küllalt vali, siis kuulen üpris hästi. Ja see paneb teised unustama, et mul on kuulmispuue. Aga mind ärritab see, et poes ei lubata telefoni katsetada. Seal võib televiisorit vaadata, raadiot kuulata ja äratuskella plärisema panna, kuid telefoni testimine ei tule kõne allagi.

      “Piercy & Stearns.” Säärasel päeval ja kellaajal olin arvanud, et satun automaatvastaja peale, kuid minuga rääkis meeldiv naisehääl.

      “Kas doktor Piercy on vaba?”

      “Kahjuks mitte.” Hääl muutus ebasõbralikumaks, justkui oleks kõne vastuvõtja oodanud kedagi teist. “Kui soovite vastuvõtule registreerida, siis helistage uuesti ja teid ühendatakse meie teenindusega.”

      “Ma pole patsient, olen ajakirjanik.” Seda öeldes tundsin end valevorstina.

      “Mina olen doktor Stearns, tema partner. Kas ma saan teid aidata?”

      “Helistan Leta Blackburni asjus.”

      “Ah jaa. Kas ta on leitud?”

      “Veel mitte. Kas te tunnete Letat?”

      “Muidugi. Ta töötab koos doktor Piercyga ühe projekti kallal.”

      “Erotomaania teemal?”

      Naine ahmis nii kuuldavalt õhku, et ma poleks pidanud selle kuulmiseks isegi telefoni heli valjemaks keerama. “Arvan, et peaksite siiski doktor Piercyga rääkima.”

      “Meelsasti. Millal ta vabaneb?”

      “Nagu ma ütlesin, on meie kliinik nädalavahetusel suletud. Hoolitsen selle eest, et ta teie teate kätte saab.”

      Andsin oma telefoninumbri ja tänasin doktor Stearnsi. Seejärel avasin sülearvuti.

      Tere, doktor Piercy. Üritasin teile täna õhtul helistada ja vestlesin põgusalt teie partneriga. Olen ajakirjanik, kes elab ajutiselt Leta Blackburni korteris. Kas meil oleks võimalik rääkida loost, mille kallal ta töötas, enne kui kadus?

      Parimate soovidega

      Geraldine LaRue

      Miks ma küll nii kirjutasin? Mind pole juba sellest ajast saadik Geraldine’iks kutsutud, kui ma viimati kasuperre sattusin. Ja ma kirjutan oma e-kirjade alla alati suure G, millele järgneb käsitsimaalitud kõver G, minu parem käsi südamel. Ja mis tähendab parimate soovidega? Nii lõpetavad kirja moekad suhtekorraldusfirmad, kes ajalehtedele vihjeid saadavad. Vähemalt nad ise arvavad, et on moekad. Parimate soovidega. Kõike paremat soovides. Huvitav, kui paljud inimesed arvavad, et just nemad lõid selle trendi?

      Nii alustasin tutvust doktor Piercyga, mille kohta mu ema ütleks vuhvel.

      Tundsin isu piparmündikommide järele. Avasin karbi. Piisab sellest, kui haaran pihku pulbriga kaetud valge pastilli, kui juba tunnen, kuidas suu süljega täitub. See tunne sarnaneb mõttega sidruni lõikamisest. Torkasin pastilli keelele ja igatsesin Nathani järele. Oleme mõlemad piparmündikommidest sõltuvuses, sest kunagi aitasid need mul suitsetamise maha jätta. Ja Nathan algul lihtsalt ahvis mind.

      Keerasin ukse seestpoolt lukku ja ronisin voodisse, vaevumata riideid seljast võtma. Võib-olla aitab doktor Piercy raamat mul õhtut sisustada. Keegi, kahtlemata Leta, oli esimeses peatükis ühe lause kollase markeriga alla tõmmanud.

      Inimene, kes kannatab selle pettekujutluse küüsis, otsib igasugust tunnustust, kaasa arvatud negatiivset, mis loob tunde, et ta on kellegagi seotud.

      Taipasin, et pole just parim aeg psühhopaatidest lugeda, kuid otsustasin siiski veel ühe lehekülje kasuks. Seal oli järgmine esiletõstetud lause. Ainult ligi kümme protsenti kõikidest jälitajatest on erotomaanid, kuid enamik erotomaane tegeleb mingil määral jälitamisega.

      Selle toreda lause saatel suikusin unele.

      Kuid mitte kauaks. Ärkasin segaduses ja sirutasin käe Nathani järele, kuni mulle meenus, kus ta on. Mis oli mu äratanud? Mäherdune heli oli mu rahutusse unne sekkunud ja mu ärkvele raputanud? Haarasin padjalt mobiiltelefoni ja hiilisin ukse juurde. Olin täiesti kaitsetu. Heli võis tekitada mingi süütu asi, näiteks kõrvalkorteris töötav pesumasin. Aga see võis viidata ka ohule. Jumal tänatud, et olin valvelaua numbri mobiiltelefonisse salvestanud. Otsisin selle välja, hoidsin sõrme kõnealustusnupul ja lähenesin magamistoa uksele.

      Kui seisin sellest vaid kümnekonna sentimeetri kaugusel, hakkas link pöörlema. Teisel pool ust oli keegi.

      Haarasin lingist ja sikutasin seda enda poole, ehkki teadsin, et uks on lukus. Ent link jätkas pöörlemist. Sissetungija logistas seda teiselt poolt.

      “Kes seal on?” Lasin lingist lahti ja vajutasin kõnealustusnupule.

      “Leta?” Kas ma kuulsin kellegi häält? Või kujutasin seda ette? Ma polnud kindel. Igaks juhuks karjatasin.

      Miski prantsatas tugevasti vastu ust. Karjatasin veel kord.

      “Valvelaud,” vastati liini teisest otsast.

      Vuristasin korterinumbri ette. “Keegi on sisse murdnud. Tulge üles.”

      Seejärel kuulsin veel helisid. Üritasin eristada hääli või karjeid, kuni viimaks kuulsin koputust magamistoa uksele. Surusin põse vastu jahedat puitu.

      “Turvateenistus, preili Blackburn,” öeldi ukse tagant summutatud häälega. Niisama hästi võinuks seda öelda sissetungija.

      “Ma pole Leta Blackburn, kurat võtaks! Olen tema korterikaaslane.”

      “Kas avaksite, palun, ukse?”

      “Kust ma tean, et olete tõepoolest turvamees?”

      Ukse СКАЧАТЬ