Pikk-Kosmos. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

      „Ja siis veel küsimused. Ta küsib nii imelikke asju. Ta vaatas jälle ühte Joshua vana filmi.”

      „Aa.” Jani põikpäine huvi igivana Sammupäeva-eelse ulme vastu oli andnud õdedele tõuke, et nad hoolitseksid palju suurema hoolega Kodu ulmekogu eest, mis oli jäänud peamiselt Joshuast. Räsitud pehmekaaneliste raamatute korrastamine on üks asi, kuid oli nõudnud kõvasti tehnilist taipu, et kõikvõimalikud saja aasta vanused filmid edukalt kasseti või ketta pealt või mõnest vanast logisevast failiformaadist niikaugele saada, et neid õnnestuks tänapäeva tahvelarvutitel ja muudel ekraanidel vaadata. Ja pärast kogu seda vaeva tuli poiss kogu aeg tagasi ainult käputäie lemmikute juurde. „Las ma pakun, millist ta praegu vaatab. „Esimesed inimesed Kuul”.”

      „Ei.”

      „”Avatar”… „Hiireke, kes jõudis Kuu peale”… „Galaktika kangelased”.”

      „See ongi.”

      „Hah! Ma teadsin.”

      „Ta hakkas esitama selliseid küsimusi, nagu poleks seda filmi kunagi näinud, aga sina ju tead, et ta on näinud seda kakskümmend korda. „Mis selle koha nimi on?” „See on planeet.” „Aga mis selle nimi on? Kas see on päriselt olemas?” „See on ainult filmis.” „Kas sinna saab päriselt minna? Mis kosmoses tegelikult on? Kas seal on samasugused inimesed nagu meie?” Ja nii edasi. Uuesti ja uuesti. Ja umbes ei julge vastust pakkuda isegi mõne vana lollaka filmi pisiasja kohta, sest sa tead, et ta kontrollib seda ja teeb sulle pärast uut ja vana.”

      „See pole ju nii imelik, et kümneaastane poiss kosmosest huvitatud on.”

      „Tean,” ohkas õde Coleen. „Lihtsalt et tema on nii… noh… janilik.”„Maräägintemaga.”

      Niisiis korraldaski õde John vaikselt nii, et sai ühe õhtu Janiga veeta. Ta lubas poisile, et nad istuvad koos vanaldasel diivanil ja vaatavad Jani vanu filme või loevad tema raamatuid – mis talle just meeldib.

      Nad seadsid end sisse suure seinale paigutatud ekraani ees, millelt tuli „Kontakt”,film, midaõdeJohnolivaadanudkoosJaniganiitihti, etteadis juba igat kaadrit. Jan tegi tahvelarvutisse märkmeid. Lisaks oli tal diivanil paar vana raamatut: üks oligi „Kontakt”, sellesama filmi järgi kirjutatud raamat – või oli see vastupidi – ja teine oli „Rõngasplaneet”. Jan ja õde John istusid kahekesi, vaatasid mõtlikult ja krõmpsutasid popkorni.

      Parajasti oli ekraanil Ellie Arroway lapsena, koos isaga. Jan märkis: „Tead, see film on kaheksakümmend aastat vana. Umbes. Aga seal räägitakse täpselt samamoodi, kui inimesed praegu räägivad.”

      Milline tähelepanek kümneaastase poisi kohta! Just Jani sellised ütlused üllatasidki teisi pidevalt. „Vist küll. Mis sa arvad, mispärast see nii on?”

      Jan kehitas õlgu. „Sellepärast, et kõik vaatavad neidsamu vanu filme. Uusi ei tee enam keegi.”

      Õde John arvas, et see on tõsi. „Ma lugesin ka, et teletööstus sai Sammupäevaga ränga hoobi, sest maailmade vahel ülekandeid teha ei saa. Siis tegi Yellowstone sellele peaaegu päris lõpu. Tead küll, see suur vulkaan 40-ndal aastal.”

      „Nii et me kõik vaatame samu asju ikka uuesti ja uuesti,” ütles Jan. „Aeg on nagu tardunud.”

      Õde John naeratas. „Vist küll. Keegi ei tea enam täpselt, kes on parajasti paavst, aga me kõik teame kapten Kirki.”

      „Temast pole ma kuulnudki.”

      „Küll sa kuuled, Jan. Küll sa kuuled. Miks siis sulle just see film meeldib?”

      „”Kontakt”? Mulle meeldib see, kuidas Ellie otsib seaduspärasusi. Taevast tulevas signaalis. Nii palju numbreid… Sellepärast ma tahtsingi seda filmi vaadata, sellepärast, et nüüd ju saadigi taevast signaal. Tühikus. Kas selles signaalis olid ka numbrid?”

      „Ei tea,” vastas õde John ausalt. Signaal, kui see korraks uudistesse jõudis, ei huvitanud teda eriti – enamik käsitlusi olid olnud sünged oletused.

      Jan mugis mõnuga popkorni. „Ma leidsin raamatukogust mõned raamatud. Sellest, kuidas numbrites seaduspära leida ja niimoodi. Looduses on omad seaduspärad, näiteks on ühesugused spiraalid päevalilleõites ja galaktikates.”

      „Tõesti?” Õde John polnud kunagi teadushuviline olnud. Korraga meenus talle teravalt õde Georgina, kes oli nüüd juba ammu surnud, tema oli olnud nunnadest kõige akadeemilisemate huvidega. Need raamatud, mille Jan oli leidnud, võisidki olla kunagi Georginale kuulunud. Georgina tuletas alati kõigile meelde, et ta oli õppinud Cambridge’is. Õde John pomises: „Mitte Massachusettsi Cambridge’i ülikoolis, vaid päris Cambridge’is Inglismaal…”

      Jan vaatas talle küsivalt otsa. „Ah?”

      „Ei midagi. Lihtsalt tuli meelde…” Ja ta tegi oletusliku hüppe. „Seaduspärad. Kas sa sellepärast kuuladki kõiki neid lugusid? Kas seal on ka mingid seaduspärad?”

      Poiss kehitas õlgu ja näris popkorni edasi.

      Võib-olla Jan ise ei mõistagi, mida ta teeb, mõtles õde John. Seaduspärade otsimine on loogika otsimine kaootilisest elust. Kontakti otsimine on üritamine millegi muu ja eemalolevaga ühendust saada. Sellel oli tegelikult seos filmiga – seal oli pisut härdameelne stseen, kus noor Ellie üritas lühilaineraadiosaatja abil oma surnud isaga ühendust saada.

      Jani tausta arvestades oli see loogiline. Oma isa ei olnud Jan kunagi näinud ja tema ema oli olnud ise peaaegu alles laps, kui Jan sündis, tal oli suuri probleeme õppimise ja arusaamisega. Jan oli olnud esimesed neli eluaastat põhimõtteliselt emaga kahekesi Yellowstone’i-järgses laagris ühel Madalal Maal, millest oli saanud vaeste ja teistest sõltuvate viimane sihtkoht. Tohutu Pikkmaa avanemise üks miinuseid oli, et seal oli sellistel juhtumitel palju suurem võimalus märkamatuks jääda. Jani ema tegi selle vähese, mida suutis, kuid ta polnud õpetanud Jani isegi korralikult rääkima, nad suhtlesid omamoodi ise välja töötatud lapsekeeles.

      Siis kadus ka ema. Naabrid päästsid segaduses ja kabuhirmus lapse nälgajäämisest. Korraga, kõigest nelja-aastasena, oli Jan Roderick kaotanud ainsa inimese, kellega ta suhtles, ja ainsa suhtlemisvahendi. Tundmatusetormi kätte sattunult ei toonud ta terve aasta kuuldavale ühtegi sõna.

      Õde John üritas selliseid asju alati taustal meeles pidada. Laps on ju ikkagi laps, mitte lihtsalt probleemide pundar. Kuid sellised teadmised olid vajalikud.

      „Mille kohta sa nüüd märkmeid teed?”

      „Ma tõestan, et Ellie Arroway on pärit Madisonist.”

      Õde John tardus korraks paigale. „Tõesti?”

      „Välja seda filmis ei öelda. Aga raamatus, esimeses peatükis, viib Ellie ema ta State Streetile jalutama.” Jan kortsutas kulmu. „Null-Madisonis oli ju ka State Street olemas, eks ole, õde?”

      „Jah, oli küll.”

      „Ja siin öeldakse, et Ellie elab Wisconsinis järve ääres.” Jan lehitses tahvelarvutis lehekülgi, väikesed sõrmed liikusid vilkalt. „Ta läheb vaatama oma ema, kes on hooldekodus Janesville’is. Ja vaata, filmis…” Asjatundlikult keris Jan filmi stseeni juurde, kus kaardil seina peal olid rõhknaeltega märgitud СКАЧАТЬ