Pikk-Kosmos. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raamatupidamine on loova mõistuse viimane pelgupaik!”

      „Ma istusin kunagi ise ka selle pingi peal, mäletad? Varsti pole sul enam vaja minu pärast juukseid katkuda…”

      „Milliseid juukseid?” Bill üritas tungida natuke sügavamale kabinetti, astus pika sammu ja vankus ebakindlalt maha asetatud jalgadel. „Ja, jumala eest, siin lehkab nagu trolli kubemekaitse!” Ta tõmbas ühe ruloo üles ja sikutas nööri, et üles-alla liikuv aken lahti teha.

      Sisse voolas jahe õhk, mis oli tulvil tolmu, rohu ja kevadlillede lõhna – õhk maailmast, mis oli teiste selle Pikkmaa-ribakese maailmadega võrreldes karge, nii jahe, et mõnikord tuli öökülmasid isegi juunikuus. Joshuale oli see alati tundunud värskendav.

      Ja Joshua jaoks oli see õhk nüüd kodune, niipalju kui tal kusagil üldse kodu oli – vähemalt hoidis ta siin oma kõige suuremat kraamivaru. Kurat Teab Kus ei olnud Joshua asutatud, ta polnud ka aidanud seda asutada, kuid see oli mitu aastakümmet olnud tema, tema naise Heleni ja tema poja Rodi kodu. Kui ta esimest korda siia tuli, oli sündiva linnakese ainsaks kindlaks hooneks olnud tegelikult sepikoda. Kuna rauda ei saa ühest maailmast teise viia, oli sepikoda justkui rõhknael, mis kogukonna selle Maa külge kinnitas, ning tookord oli see olnud kokkusaamiskohaks ja keelepeksukeskuseks. Ei olnud juhus, et hiljem ehitasid Joshua ja Bill ja teised just siia Kurat Teab Kus linnakese esimese linnavalitsusmaja. Ja maja sisseõnnistamisel riputasid nad ukse kohale hobuseraua. Imelik mõelda, et hobuseraud taoti valmis maailmas, kus polnud veel hobuseidki, kuid kõik tahtsid, et see õnne tooks.

      Joshua abielu aga lagunes. Helen kolis tagasi oma kodulinna Restarti Viljavöös. Ja siis ta suri. Nüüd Joshua peaaegu ei näinudki oma poega Rodi – ta pidi täna tulema, aga… Noh, vähemalt oli nii kokku lepitud.

      Kui Bill akna juurest tagasi toa hämarusse astus, jooksis ta täpselt nööril rippuvate kergete pluuside ja pükste rea otsa. „Kurjam! Veider küll, aga mina ei mäleta, et siin oleks enne pesunöör olnud. Mille külge sa selle siis riputasid? Linna asutaja büsti külge raamaturiiuli peal. Sidusid nööri talle ümber kaela! Täpselt seda oleks ta tahtnudki.”

      „Anna andeks. Ma pidin ise midagi kombineerima. Kohvi tahad? Mul on taga köögis käimas.”

      „Sa pead silmas, kas ma tahaksin tassikese oma parimat kohvi, enne kui see siit sinu põie sees välja kõnnib? Ah, tühja kah, pane siis pealegi.”

      Joshua pühkis näolt vahtu ja valas jooki kõige vähem eemaletõukavasse kruusi, mille ta suutis väikesest kapist kraanikausi kohalt leida. „Ole lahke. Ilma piima ja suhkruta.”

      „Selge see.” Bill tegi laua nurga tühjaks ja võttis istet.

      „Terviseks.” Nad kõlksasid kruusid kokku.

      „Kunagi oli aeg, Bill, mil sa oleksid palunud panna kohvi sisse – kuidas sa nüüd ütlesidki? – tilgakese südame kosutuseks. Juba nii vara hommikul.”

      „Mul oli tõesti täismehe maitse…”

      „Nagu mina mäletan, alustasid sa juba neljateistaastaselt, Bill Chambers, ja kasutasid juhust alati, kui vähegi võimalik, ära hakka üldse tagasi ajama.”

      „Jaah, ma olen pärast noid päevi muutunud. Noid aastakümneid. Ja selle eest pean ma tänama Hommikukastet.”

      „Sul on vedanud, et tema ja lapsed sul olemas on.”

      „Minu maks on selle väitega enam-vähem nõus. Täpselt nagu sinul vedas, et sul oli Helen.”

      „Tõsi ta on.”

      Maad võttis kohmetu vaikus.

      „Eemalolevate sõprade terviseks ja mälestuseks,” ütles Bill lõpuks ja nad kõlksasid jälle kruusid kokku. Bill võttis ettevaatlikult laua tagant tooli pealt laia servaga kübara. „Nii palju koli, mees! Kas seda kõike on ikka kindlasti vaja?”

      „Selge see.”

      „Ja kõik korra järgi pandud.” Bill vaatas toas ringi. „Ma näen, et külma ilma asjad on ka, nii et sul on plaanis mitu kuud ära olla. Universaalsed kaardid…” Need olid kaardid, kus oli ära toodud see osa maailmast, mis jäi mööda Pikkmaad rännates tavaliselt samaks – seal polnud inimeste ehitisi, näiteks linnu ja teid, kuid olid mäed, jõed, rannajooned, looduslikud orientiirid. „Fooliumist soojendustekid – olemas. Kus on kokkurullitav madrats?”

      „Sa oled ajast maha jäänud. Vaata.” Joshua hüpitas vasakus käes pesapallisuurust pakki. „Aerogeel – madrats, mis mahub pihku.”

      „Või sinu puhul Terminaatori küberküüniste vahele.”

      „Ja-jah.”

      „Saapad. Sandaalid. Sokid! Sokke pole kunagi piisavalt. Veepuhastustabletid. Toit, vinnutatud liha ja muu selline kraam – hädaolukorraks?”

      „Ma elan sellest, mida loodusest saab. Pean jahti ja panen lõkse üles.”

      „Selles osas oled sa alati viletsavõitu olnud, aga sulle kulukski ära kaalust natuke maha võtta.”

      „Ole sa tänatud.”

      „Esmaabikarp – olemas; kõhulahtisusevastased tabletid, allergiaravimid, valuvaigistid, kõhulahtistid, seenevastased rohud, desinfektant, putukamürgid, vitamiinitabletid… Mis siin veel on? Noolepead. Nöör vibule panemiseks. Püünised. Võrgud. Kerge pronksist kirves. Noad, rohkem kui lihuniku tagumises sahtlis. Tavalised elektroonikajubinad: raadiovastuvõtja, tahvelarvuti, lokaator.” Viimane suutis kasutada GPS-i piisavalt arenenud maailmades, kus see süsteem olemas oli, mujal aga pakkus ligikaudse asukoha päikese ja kuu ning tähekogude positsiooni järgi, päeva pikkuse ja kõikvõimalike selliste nähtuste järgi nagu näiteks päikese- või kuuvarjutused. Kogu selles tehnoloogias peitusid aastakümnete pikkuse Pikkmaal rändamise jooksul raske vaevaga kogutud tarkused. „Tulepulk lõkke süütamiseks. Ja tikud, väga õige. Ja päikesejõul töötav pliit.” See meenutas väikest tagurpidi pööratud vihmavarju, mille sisepind on peegeldav – selle sai panna aluse peal päikese kätte ja koondatud päikesekiirtega vett keeta. „Mähkmed. Proteesiliim.”

      „Ja-jah.”

      „See peaaegu ju polegi nali, Metuusala. Kohv. Vürtsid. Pipar! Vahetamiseks, muidugi. Aa, ja relvad ka. Paar pronksrevolvrit… elektromagnetimpulsiga?”

      „Täpselt.” Joshua hüpitas ühte väikest relva käes. „Viimane sõna. Laeb ennast päikesevalgusega, aga seda võib ka käepidet pigistades täita.” Ta suunas püstolitoru allapoole, tulistas ja puuris Billi laua nurka väikese augu.

      „Kuule, paluks natuke aupaklikkust! See laud on antiik!”

      „Ei ole ta midagi. Me ise tegime selle.”

      „Noh, nüüd ei saa sellest muidugi kunagi antiiki. Ja ma saan aru, et kogu see kraam mahub ühteainumasse seljakotti? Sul on siin kenasid jubinaid, Josh, seda peab ütlema.”

      „Ja mõned veel ütlevad, et Sammupäevaga innovatsioon lõppes.”

      Bill lausus lihtsalt: „Kahju, et veel pole leiutatud murdumiskindlat südant.”

      Joshua pööras pilgu ära.

      „Anna andeks, sõber,” ühmas Bill. „See oli vesisem kui kala unenägu. Olid ajad, kui ma poleks mingil juhul midagi СКАЧАТЬ