Pikk-Kosmos. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Joshua mühatas. „See on raske ka Lobsangile.”

      Agnes ohkas. „Noh, ma arvan, et selle mehe ees täitsin ma oma kohuse juba ammu, Joshua. Sõltub muidugi, millist Lobsangi sa silmas pead. See, kellega ma abiellusin, „George”, kadus, kui Järgmised New Springfieldi maailma sulgesid. Vanemast koopiast, kelle te kaugelt Pikkmaalt tagasi tõite, sai nii-öelda põhiväljaanne. Ma tean, et Lobsangi puhul on isiksus kummaline mõiste. Teda pole kunagi ainult üks, tema isiksust saab mitmeks jagada, siis need jälle kokku panna, ühe koopia teisega kokku sulandada…”

      Lobsang oli saanud teadvuse tehisintellektina Black Corporationi geelilahuses. Ta väitis algusest peale, et on inimene, vähemalt mingis mõttes – ühe tiibeti mootorrattaparandaja taaskehastus. Seniajani polnud kellelgi õnnestunud tema väidet ümber lükata. Ja tehisintellektina ärkamisest peale oli tema eksistents olnud keeruline.

      Agnes jätkas: „Tema koopiad sünkroniseerusid, enne kui „George” New Springfieldi lõksu jäi. Uus versioon mäletab meie kooselu. Kuid tema pole kunagi olnud minu Lobsang. Ja nüüd on ka tema kadunud.”

      Sellest, kui Joshua oli ühenduses mõne Lobsangi teisendiga, oli juba aastaid möödas. „Mis, jälle?”

      „Selena Jones Trans-Maa Instituudist ütleb, et Lobsang tõmbus mingisse virtuaalsesse keskkonda, kus ta tundvat end „turvaliselt”. Esialgu pole mul vähimatki tahtmist teada saada, kus see täpselt on. Aga kuigi tema identiteet – ma kõhklen kasutamast sõna „hing” – on mujal, toimivad tema välised funktsioonid muidugi suurepäraselt. Ja inimeste maailma koele on see ainult hea.”

      „Siin on mingi seaduspära, Agnes, eks ole?”

      „Paistab küll. Mõnda aega on Lobsangil kõik korras, siis jääb mulje, et pinge kuhjub, ja ta tõmbub kesta sisse – täpselt nagu siis, kui ta New Springfieldis talupidajat mängis. Ja siis hakkab ring jälle otsast peale. Nojah.”

      „Kas sa tulid minuga hüvasti jätma, Agnes?”

      „See ei pea nii olema. Oh, see kõik on nii tobe, Joshua! Sa ei ole uljas maadeavastaja, pole kunagi olnud. Sa olid lihtsalt poiss, kes tahtis omaette olla…”

      „Miski kutsub mind tagasi, Agnes,” pahvatas Joshua. „Mul ei jää muud üle kui minna.”

      Agnes silmitses teda. „Ma mäletan, kuidas sa väikesena ütlesid. Suur Vaikus. Selle juurde sa tagasi minema peadki, eks ole? Tead, ma mõistatasingi, kas selles on asi, kui lugesin kõiki neid tobedaid uudiseid sellest võõrintellekti signaalist, mis vastu võeti. Kas kõik need imelikud asjad on omavahel kuidagi seotud. Tavaliselt ju on.” Agnes ohkas. „Ma mõtlen tihti, et Monica Jansson võiks veel elus olla. Tema oskas sinu seda poolt paremini kõnetada, kui mina eales oskasin. Ja tema ütleks sulle praegu, et ükskõik mille sa oled kaotanud, sealt sa seda ei leia.” Ta tõusis püsti. „Ma olen öelnud, mis mul öelda oli, ja nüüd ütlen ma hüvasti.”

      Korraga ei suutnud Joshua talle enam otsa vaadata.

      Agnes ütles vaikselt: „No kuule, rõõmsamalt.”

      Ja Joshua pöördus ning Agnes võttis ta embusse.

      5

      Joshua Valienté ja ka õde Agnes ei olnud kunagi kaugel Madison Lääs Viie Kodu juhataja õde Johni ega tema kaaslaste mõtetest.

      Võtame kas või Jan Rodericki, kellega nii Agnes kui Joshua olid kohtunud. Kümneaastane Jan oli õdedele ja Kodu töötajatele tõeline mõistatus, mõnikord aga lausa masenduse allikas, nii keeruline oli selle väikese poisi kehasse peitunud isiksus. Õde John sai soovitada vaid kannatlikkust – mis kasu on nunnadest, psühholoogidest ja õpetajatest, kui nad ei suuda isegi kannatlikkust ilmutada?

      Õde Johnil endal ei olnud kunagi olnud kohutavalt raske Jani juures rahulikuks jääda. Kuid ta ei arvanud, et selle eest peaks tänama mingeid erilisi iseloomuomadusi. Asi oli lihtsalt selles, et Jan, sale, tumedat verd poiss, meenutas talle väga paljus Joshuat.

      Joshua oli alati tundunud nii tavaline. Enne Sammupäeva, lapsena, kui ta Kodus elas, olid tema hobideks olnud üksinda matkamine ja kunstlikult loodud preeria uurimine Madisoni arboreetumis, Kodus olles aga raadiotehnika ja mudelite kokkupanek – tegelikult puuduvate osadega või katkiste mudelite parandamine, ja see andis ettekujutuse, milline isiksus tema tumeda juuksepahmaka all peitus.

      Siis, pärast Sammupäeva, sai Joshuast omamoodi kohalik kuulsus, kuna ta tegutses nii rahuliku asjalikkusega esimesel segadusseajaval õhtul, kui uksed kõrvalmaailmadesse korraga lahti löödi ja kõik teised, sealhulgas ka enamik täiskasvanuid, pea kaotasid.

      Õde John ei olnud unustanud, kuidas Joshua teda tol õhtul aitas. Tal polnud tookord vähimatki aimu, mis temaga juhtus: Ma ei astunud ju riidekappi, kust pääseb Narniasse… Sarah Ann Coates, nagu oli tema nimi tollal, oli juba pidanud õudusi läbi elama, just sellepärast oligi ta Allied Drive’il asuvasse Kodusse sattunud. Ja kui ta koperdas ringi pimedas kõrvalmaailma metsas, tundus talle, nagu tuleksid kõik need õudused teda jälle ründama. Käed sirutusid pimedusest tema järele… Ta läks täiesti segi.

      Joshua tõi ta koju. Joshua päästis ta.

      Sammupäev oli muutnud Joshua elu, kuid õde Johnile tundus, et see polnud muutnud Joshua põhiolemust. Joshua hakkas veel rohkem üksinda matkamas käima. Ainult et nüüd viisid tema rännakud ta kõrvalmaailmadesse, Kõrg-Megeritesse. Ta oli endiselt lausa ülemäära metoodiline ja kannatlik, kuid nüüd valmistas ja parandas ta sammureid, mitte mudeleid ja puslesid. Joshuas oli midagi kõhedusttekitavat – tema oli ju esimene laialt tuntuks saanud sündinud astuja, jäi mulje, nagu oleks tema koht pigem Pikkmaal kui vanal heal Nullil. Kuid tema oli inimene, kes oli õde Johni arvates loomult lihtne – mitte selles mõttes, et ta oleks rumal, lihtne oli tema sisemine ülesehitus, tema sügavam moraalne kese ja käitumine olid tihedalt seotud.

      Õde John oli üritanud Joshuale selgeks teha, et Kodu uks on tema jaoks alati valla, kui tal peaks vaja olema. Just õde Johni mõte oli olnud panna Madison Lääs Viiel uuesti üles ehitatud Kodu väikesele kalmistule Helen Valienté mälestuskivi. Tundus, et see on vähim, mida ta saab teha.

      Niisiis, kui õde Agnes ja teised suutsid aidata Joshua Valientét; kui tema oli kasvanud nii sirgeks ja õigeks, siis suudab õde John kindlasti aidata ka Jan Rodericki.

      Kuid Jan oli selline mõistatus.

      Ühel hommikul tuli õde Coleen, kes oli ainult natuke üle kahekümne aasta vana, erutatult õde Johni juurde.

      „See poiss teeb nii imelikke asju!”

      „Mida siis?”

      „Ta kuulab.”

      „Mis selles nii imelikku on? Mida ta kuulab?”

      „Mitte mida. Keda. Kõiki, kes uksest sisse tulevad. Ametnikke. Külalisi.”

      „Mina arvasin, et temal külalisi ei käi,” tähendas õde John.

      „Ei käigi. Ma mõtlen teiste laste või isegi õdede külalisi. Kui tal võimalus tuleb, ta lihtsalt istub ja kuulab. Ja küsib, kas nad on mõnda head lugu kuulnud.”

      „Lugu?”

      „Rändurite lugu. Linnalegendi. Selliseid asju.”

      „Kollast kõmulugu? Internetis СКАЧАТЬ