Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?. Maria Semple

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kõigepealt laotasime lekkivate kohtade alla kilekotid ja katsime need rätikute või kergete tekkidega. Keskele panime keedupoti, kuhu sai vett koguda. Prügikotid olid vajalikud selleks, et vahel võis ühes kohas lekkida mitu tundi järjest, ja siis liikus leke mõni sentimeeter edasi. Empsi erinumber oli see, et ta pani tilkumise summutamiseks keedupotti mõne vana T-särgi. Sest tilkumine võib hulluks ajada, kui üritada samal ajal magada.

      See oli üks nendest harvadest hommikutest, kui ka paps oli kodus. Ta oli vara üles tõusnud ja rattaga sõitmas käinud ning seisis nüüd higisena oma jaburates neoonvärvi ratturipükstes köögilaua kõrval, juues enda tehtud rohelist mahla. Ta oli särgi seljast võtnud, ümber rindkere kinnitus rihmaga must pulsikell, lisaks mingi tema enda leiutatud õlatoestus, mis pidi väidetavalt seljale hea olema, sest hoiab arvuti taga istudes õlgu joondus.

      „Sulle ka tere hommikust,” ütles ta etteheitvalt.

      Ilmselt olin nägu krimpsutanud. Vabandust, aga imelik on alla tulla ja näha oma papsi rinnahoidjas, isegi kui see on rühile hea.

      Emps tuli sahvrist, keedupottide all lookas. „Tere, mummuke!” Ta pillas potid valju kolina saatel käest. „Vabandust, vabandust. Ma olen tohutult väsinud.” Emps ei saa mõnikord magada.

      Paps klõpsutas rattakingades üle põranda ja ühendas pulsikella sülearvutiga, et treeningu tulemused alla laadida.„Elgie,” ütles emps, „kui sa aega saad, siis proovi veekindlaid reisisaapaid. Meil on terve hunnik, mille seast valida.”

      „Väga hea!” Paps läks klõpsudes elutuppa.

      Mu flööt oli köögilaual ja mängisin mõned heliredelid. „Kuule,” pöördusin ma empsi poole, „kui sa Choate’is5 käisid, kas siis oli seal juba Melloni kunstikeskus?”

      „Jah,” vastas emps, taas pottide all lookas. „See oli ainus kord, kui ma laval käisin. Mängisin „Meestes ja nukkudes” ühte Hot Boxi6 tüdrukut.”

      „Kui me papsiga kooli vaatamas käisime, ütles giid, et Choate’is on õpilasorkester ja Wallingfordi elanikud maksavad igal reedel, et nende kontserti kuulata.”

      „Sulle meeldib seal kindlasti väga,” ütles emps.

      „Kui ma sisse saan.” Mängisin veel mõne heliredeli, kui emps potid uuesti maha kukutas.

      „Kas sa üldse kujutad ette, kui tugev ma üritan olla?” paiskas ta. „Kui väga mu süda verd tilgub, sest sa sõidad internaatkooli?”

      „Sa ise käisid ka internaatkoolis,” ütlesin mina. „Kui sa ei taha, et ma lähen, poleks sa pidanud sellest nii lõbusaid lugusid rääkima.”

      Paps lükkas pendelukse lahti, jalas kummikud, hinnasildid küljes. „Bernadette,” ütles paps, „sa oled uskumatult lahedat kraami hankinud.” Ta võttis empsil ümbert kinni ja kallistas teda. „Kas sa veedad kogu päeva netipoodides?”

      „Enam-vähem,” vastas emps ja pöördus uuesti minu poole. „Tead, ma ei mõelnud kunagi, mida internaatkooli kandideerimine päriselt tähendab: et sa lähed meie juurest ära. Aga tegelikult pole midagi, et sa jalga lased. Ma näen sind ikkagi iga päev.”

      Põrnitsesin teda.

      „Oi, kas ma ei öelnud sulle?” küsis emps. „Ma kavatsen Wallingfordi kolida ja kooli läheduses maja üürida. Leidsin endale koolisööklas juba töö ka.”

      „Ära üldse hakka sellist nalja tegema,” ütlesin mina.

      „Keegi ei saa teada, et ma olen sinu ema. Sa ei pea mulle isegi tere ütlema. Ma tahan lihtsalt iga päev su armsat näokest näha. Loomulikult soojendaks ema südant see, kui sa mulle aeg-ajalt lehvitaksid.” Viimase lause ütles ta härjapõlvlase häälega.

      „Emps!” hüüatasin mina.

      „Sul pole valikut,” sõnas emps. „Sa oled nagu Põgenev Jänku7. Sa ei pääse minu eest kusagile. Varitsen sind sööklaleti tagant, kummikindad käes, tõstes kolmapäeviti hamburgereid, reedeti kala…”

      „Paps, ütle, et ta ära lõpetaks!”

      „Bernadette,” sõnas paps. „Palun.”

      „Te mõlemad arvate, et ma teen nalja,” ütles emps. „Ise teate.”

      „Mida me üldse õhtuks sööme?” küsisin mina.

      Empsi näos välgatas miski. „Oodake!” Ta läks tagaukse kaudu välja.

      Haarasin teleripuldi. „Kas Seattle Seahawks ei mängi täna Dallasega?”

      „Mäng algab kell üks,” sõnas paps. „Me võiksime enne loomaaias käia ja mängu ajaks tagasi tulla.”

      „Lahe! Siis saame seda uut puukängurupoega vaatama minna.”

      „Kas lähme ratastega?”

      „Kas sa tuled lamamisrattaga?” küsisin mina.

      „Vist küll.” Paps ajas käed rusikasse ja tegi ringe. „Künkad mõjuvad randmetele karmilt.”

      „Lähme autoga!” ütlesin kiiresti.

      Emps tuli tagasi. Ta pühkis mõlemad käed vastu pükse puhtaks ja hingas sügavalt sisse. „Täna õhtul lähme Danieli grillrestorani,” teatas ta.

      „Danieli grillrestorani?” küsis paps.

      „Danieli grillrestorani?” kordasin mina. „Sa mõtled seda täiega suva kohta Unioni järve ääres, kus käivad turismibussid ja mida telekas kogu aeg reklaamitakse?”

      „Just seda,” sõnas emps.

      Järgnes vaikus. Selle katkestas papsi vali „Haa!”. „Ma poleks eales arvanud,” ütles ta, „et sa tahad tänupühal Danieli grillrestorani minna.”

      „Mulle meeldib sind üllatada,” sõnas emps.

      Võtsin papsi telefoni ja saatsin sõnumi Kennedyle, kes oli emaga Whidbey saarel. Ta oli täiega kade, et me Danieli grillrestorani läksime.

      Seal oli klaverimängija ja limonaadi sai kogu aeg juurde ja šokolaadikook oli vägev lahmakas, selle nimi oli Šokolaadisurm ja see oli veel suurem kui hiiglaslik tükk P.F. Changi restos. Kui ma esmaspäeval kooli läksin, ütlesid kõik: „Vedas hullult, et said tänupühal Danieli grillrestoranis käia. Nii äge.”

• • • 

      Esmaspäev, 29. november

      Tomi kiri

      Tere, Audrey!

      Mul pole peeti vaja. Mul on vaja, et te arve ära maksaksite. Muidu olen sunnitud alustama kohtumenetlust.

• • •

      Audrey Griffini kiri

      Tere, Tom!

      Ma leian, et teist on väga söakas mind kohtumenetlusega ähvardada. Eriti teeb see nalja minu prokuratuuris töötavale СКАЧАТЬ