Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?. Maria Semple

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõik oli lihtsalt nii pagana odav?

      Loomulikult sa ei tea. Aga kui teaksid, siis mõistaksid, kuidas mina nägin Seattle’i kinnisvara.

      Tulin siia üsna hetkeemotsiooni ajel. Elasime LA-s, kui Suur Vend ostis Elgie animatsioonifirma ära. Oih, kas ma ütlesin Suur Vend? Ma mõtlesin Microsofti. Umbes samal ajal juhtus minuga üks tohutu hirmus asi (mida me ei pea praegu kaugeltki lahkama hakkama). Ütleme lihtsalt, et see oli nii tohutu ja nii hirmus, et tahtsin LA-st põgeneda ja mitte kunagi tagasi minna.

      Ehkki Elgie ei pidanud tingimata Seattle’isse kolima, soovitas Suur Vend seda tungivalt teha. Mul oli väga hea meel kasutada seda ettekäändena, et La-La-maalt uttu tõmmata.

      Kui ma esimest korda Seattle’isse sõitsin, tuli maakler mulle lennujaama vastu, et maju vaatama minna. Terve hommikupooliku vaatasime Craftsman-stiilis maju2, sest muud neil pole, kui jätta kõrvale vaateid rikkuvad korterelamud, mis seisavad arusaamatute klompidena, nagu oleks linnaplaneerija kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel töölaua taha tukkuma jäänud ja majade projekteerimise sovettide kätte usaldanud.

      Ülejäänud kõik on Craftsman-majad. Sajandivahetuse Craftsman-majad, kenasti restaureeritud Craftsman-majad, Craftsman-majade uustõlgendused, hoolt vajavad Craftsman-majad, modernse maiguga Craftsman-majad. Nagu oleks hüpnotiseerija kogu Seattle’i kollektiivsesse transsi viinud. „Olete ärgates uimane, tahate elada ainult Craftsman-majas, aasta pole tähtis, tähtis on see, et seinad oleksid paksud, aknad tillukesed, toad pimedad, laed madalad ja maja paikneb krundil halvas kohas”.

      Peamine selle Craftsman-majade vohamise juures oli see, et LA kõrval olid need odavad nagu Ikea!

      Maakler Ryan viis mind kesklinna Tom Douglase restorani lõunat sööma. Tom Douglas on kohalik kokk, kellel on tosin restorani, üks parem kui teine. Lolas süües – milline kookosekook! milline küüslauguvõie! – hakkasin uskuma, et võiksin päriselt ka õnnelik olla selles Kanadalähedases mülkas, mida kutsutakse Smaragdlinnaks. Kõik on sinu süü, Tom Douglas!

      Pärast lõunasööki suundusime maakleri autosse, et teha pärastlõunane ring. Kesklinna kohal kõrgus mägi, mis oli täis topitud – üllatus, üllatus – Craftsman-maju. Mäe otsas vasakul märkasin telliskivihoonet, mille suurest aiast avanes vaade Ellioti lahele.

      „Mis see on?” küsisin Ryanilt.

      „Straight Gate,” ütles tema. „Siin oli katolikukool üleannetutele tüdrukutele, sajandivahetusel ehitatud.”

      „Mis seal praegu on?” uurisin ma.

      „Oh, seal pole aastaid midagi olnud. Aeg-ajalt üritab mõni arendaja sellest korterelamut teha.”

      „Nii et see on müügis?”

      „Sinna pidi tulema kaheksa korterit,” ütles ta. Seejärel hakkasid tema silmad hullunult pöörlema, haistes müügivõimalust. „Krunt on tervelt 1,2 hektarit, enamasti tasane. Lisaks kuulub maja juurde terve nõlvak, kuhu ei saa ehitada, aga mis tagab privaatsuse. Gatehouse – nagu arendajad selle ümber nimetasid, sest Straight Gate kõlas geivastaselt3 – on umbes tuhat ruutmeetrit, üdini võluv. See vajab küll kerget remonti, aga tegemist on tõelise pärliga.”

      „Kui palju selle eest küsitakse?”

      Ryan vaikis pinget kruvides. „Nelisada tuhat.” Ta vaatas rahulolevalt, kuidas mul suu ammuli vajus. Teised majad, mida olime vaatamas käinud, maksid sama palju ja krundid olid tillukesed.

      Selgus, et hiigelsuur aed oli maksude tõttu avatud alaks tehtud ja Queen Anne’i linnaosa ühing oli Straight Gate’i kultuurimälestiseks nimetanud, mistõttu välisja siseseinu ei tohtinud puutuda. Seega olidki Straight Gate’i tüdrukutekooli arendusprojektid ehituseeskirjade tõttu toppama jäänud.

      „Aga siin on ju enamjaolt ühepereelamud,” ütlesin mina.

      „Lähme viskame pilgu peale!” Ryan lükkas mind oma autosse.

      Üldplaan oli suurepärane. Kelder – kus tüdrukuid ilmselt vangis hoiti, sest keldriust sai lukustada vaid väljastpoolt – oli tõesti kõle ja masendav. Aga see hõivas 450 ruutmeetrit, nii et üles jäi veel 650 ruutu, mis on maja kohta korralik suurus. Allkorrusel oli söögituppa avanev köök – päris äge –, avar külalistetuba, millest võisime teha elutoa, ja paar väiksemat kabinetti. Teisel korrusel oli vitraažakende ja pihikambritega kabel. Ideaalne uhkeks magamis- ja riietetoaks! Teistesse tubadesse sai teha laste- ja külalistetoa. Vaja oli üksnes kerget remonti: katuse lappimist, viimistlemist, värvimist. Käkitegu.

      Seistes majatagusel avatud verandal nägin lääne suunas reisilaevu, mis libisesid merel nagu teod.

      „Kuhu need sõidavad?” küsisin ma.

      „Bainbridge’i saarele,” vastas Ryan. Ta polnud loll ja lisas: „Paljudel on seal suvemaja.”

      Jäin veel üheks päevaks ja napsasin meile ka ühe suvila.

• • •

      Kellelt: Manjula Kapoor

      Kellele: Bernadette Fox

      Lugupeetud proua Fox

      Pakkimisnimekirja esemed saadetakse Gate Avenue aadressile.

      Parimate soovidega

      Manjula

• • • 

      Kellelt: Bernadette Fox

      Kellele: Manjula Kapoor

      Kuule, kas saaksid meile tänupühaks õhtusöögilaua kinni panna? Võid helistada Washingtoni spordiklubisse ja küsida kolmest lauda kella seitsmeks õhtul. Sa ikka saad helistada, eks ole? Muidugi, millest ma räägin! Inimesed tänapäeval ju muud ei teegi.

      Ma saan aru, et imelik on paluda sul helistada Indiast, et panna kinni laud restoranis, mida näen oma aknast, aga asi on selles, et telefonile vastab alati üks ja sama tüüp, kes küsib: „Washingtoni spordiklubi, kellest ma teatan?”

      Ja ta ütleb seda alati sellisel sõbralikul, tuimal… kanadalase moel. Üks peamisi põhjuseid, miks mulle ei meeldi kodust väljas käia, on see, et võin sattuda vastamisi mõne kanadalasega. Seattle kubiseb neist. Sa arvad ilmselt, et Ameerika Ühendriigid ja Kanada on üks ja sama, sest mõlemad on täis inglise keelt kõnelevaid jäledalt rasvunud valgeid inimesi. Aga ei, Manjula, sa eksid rängalt.

      Ameeriklased on pealetükkivad, vastikud, neurootilised, tahumatud – kõike seda – täielik katastroof, nagu ütleks meie sõber kreeklane Zorbas4. Kanadalased pole üldse sellised. Samamoodi nagu sina kardad, et tipptunnil istub keset teed lehm, kardan mina kanadalasi. Kanadalaste meelest on kõik võrdsed. Joni Mitchell pole parem laulja kui suvaline sekretär vabalaval. Legendaarne arhitekt Frank Gehry pole olulisem AutoCADis tobedaid villasid vorpivast arhitektihakatisest. Koomik John Candy pole vaimukam kui paar õlut kummutanud onu Lou. Pole ime, et ainsad kanadalased, kelle nimi kellelegi midagi ütleb, on need, kes on Kanadast vehkat teinud. Iga sinna jäänud andekas inimene lamestatakse võrdsuselaviini all. Kanadalased lihtsalt ei mõista, et mõned inimesed on erilised ja neid tuleb ka vastavalt kohelda.

      Jah, ma lõpetasin.

      Kui spordiklubisse enam ei saa, mis võib vabalt juhtuda, sest tänupüha on juba kahe päeva СКАЧАТЬ